24h galerii
tagasi: avaleht

 

Virge Jõekalda ja 12 küsimust

Isiksuste galeriis näitame Eesti kunstnikke ning katsume leida
lõuendi, kipsi või monitori tagant üles lihast ja luust inimese.

Kes ma selline olen
Õnnelik inimene. Olen naine, ema ja laps ühel ajal, ja veel enamgi.

Kuidas mind ära tunda, kui tänaval vastu tulen
Ega vist eriti kuidagi. Aga ometi tunnevad mu ära kevadised lillelapsed, teeküsijad, mustlased... ja muidugi sõbrad. Ise ka imestan.

 

Oaas. Kuivnõel (2000)

Kuidas sai minust kunstnik
Poolkogemata. Kõige rohkem oleksin ma tahtnud arstiks saada. Ja tahaksin veelgi. Aga olen väikesest peale verd kartnud ja see ei ole siiani üle läinud. (Kasutan alati arstil käies juhust ja küsin, mis tunne on inimest aidata.) Tunnen selle ameti ees sügavat aukartust. Samuti õpetaja elukutse ees. Matemaatikaõpetajaks ei saanud ma aga sel lihtsal põhjusel, et nautisin eksamite-eelset aega ja osalesin ERKI sisseastumiseksamitel. (Miski mind kiskus sinnapoole.) Ilma igasuguste ambitsioonideta. Mul oli seal väga huvitav ja ma ei lootnud tõepoolest vähimatki, sest ma ei teadnud õieti isegi, mis kompositsioon on. Ja võib-olla parem oligi.

 

Tuul. Kuivnõel (1998)

Millega ma veel olen tegelenud ja tegelen
Vaatlen, mõtlen, mõistatan, juurdlen, imetlen, imestan...
Küpsetan. Kuulatan. Loen.
Olen kümme aastat klaverit õppinud ja üheksa aastat joonistamist õpetanud, olen orkestris klarnetit mänginud, kooris laulnud, tantsinud, kooliajal tublisti sporti teinud.

Minu tavaline tööpäev näeb välja nii
No see oleneb sellest, mis tuhin mul peal on. Võin olla kuude viisi täiesti tavaline pereema ja see meeldib mulle väga. Aga siis hakkab mind miski vaevama ja see ei lähe enne üle, kui ma midagi otsustavat ette võtan. Siis kraabin ja trükin ja pressin ja liimin ja rebin ja raamin... Mõnda aega on siis rahu majas... kuni uus hoog peale tuleb. Aga ei või iial teada.

Ülevaade minu näitustest ja muudest loomingulistest tegudest
http://ekm.artun.ee/kunstnikud/Joekalda_Vige/cv.html

 

Üks põld. Kuivnõel (1999) Preemia 6. baltimeremaade graafikabiennaalil (Kaliningrad/Königsberg 2000)

Mida pean oma suurimaks saavutuseks
Suurim rõõm on me pere. Tundeelamused, mis emaksolemine on mulle kinkinud, on mu ära hellitanud. Elu on muidugi tublisti karmim, aga seetõttu oskan ka väärtustada hetke ja inimesi. Oma mõõdupuuga.
Olen õnnelik, kui olen pildi ellu äratanud, mõni neist tahab rohkem hingejõudu ja mõni ei hakkagi elama... Veel on suur rõõm olla mõistetud.
Sõnad "saavutus" ja "edu" ei meeldi mulle... Väldin neid oma sõnavaras.

Mis mulle mu enda juures kõige rohkem meeldib / ei meeldi
Olen haavatav. Jään iga aastaga vaesemaks – hinge süütuse mõttes. Tunneksin end õnnelikumana, kui ei peaks kaitsvat kilpi endaga igaks juhuks kõikjal kaasas kandma...

 

Minu aed I. Kuivnõel (2001)
Peapreemia ja kuldmedal Caixanova
graafikabiennaalil (Ourense, Hispaania, 2002)

Minu lemmikkunstnik, -teos
On kunst, mis lummab, pühitseb, õilistab... ja selle looja. Igal elualal ja igal ajal peaks ta olema iga ühe jaoks alati olemas. Hinge hoidja...

Kuskohas ja mismoodi ma puhkan
Vanaisa istutatud tammede all võrkkiiges näiteks, või pressiratast paraja survega vändates, või käsi mulda pistes või merekohinat kuulates. Mulle meeldib olla pidevalt puhkeseisundis... Aeg-ajalt ma kontsentreerun lühiajaliselt ja teen midagi pingutustnõudvat, ja lõõgastun jälle. Nagu kass. Ma usun, et nii õnnestub kõik piisavalt hästi. Maal ja pere keskel olen alati puhanud. Linnast tulles pean end alati millegipärast mõne aja koguma.

 

Lumm III. Kuivnõel (2003)

Mis mulle muret teeb ja mis rõõmu valmistab
Söötis põllud.
Inimloomuse pahupool - enesekesksus, väiklus, võimuiha, kadedus. Mulle teeb muret, et inimesed vääratavad liiga tihti oma positsioonidel. Intelligentsus, inimlikkus, väärikus - need on ju igavesed väärtused... Miks on need omadused nii haruldaseks saanud???
Meie silme all murduvad inimesed - liiga tundlikud eluvõitluse jaoks.
Rõõmu teevad lapsed. Inimhinge suurus. Küntud põld.

Mis teeb joone heaks?
Eks ikka joonetõmbaja. Vahendid ei ole nii olulised kui arvata võiks. Joon - see on nagu väga hea häälestus ja kõla ja intonatsioon. Aga mulle meeldivad ka sellised pildid, mille joont ma ei märkagi. Tähtsaim on silmale nähtamatu.

 

Küsitud ja vastatud aastal 2003

Internetis aadressil www.kunstikeskus.ee leiduvate mistahes algupäraste tekstide, tõlgete, terviklike info- ja lingikogumite ning pildimaterjali reprodutseerimine ainult KUNSTIKESKUS.EE ja/või nende autori(te) ja/või nende valdajate nõusolekul. Originaalteoste ja viidatud materjalide copyright kuulub üldjuhul nende autoritele ja/või valdajatele. Kontakt: info@kunstikeskus.ee