KUNSTIRESSURSID
Kunstiportaalid
ja -kataloogid,
pildiotsing
  Kunstiuudised,
(e)ajakirjad
  Kunstiajalugu
  Zhanrid, teemad
  Kunstiliigid, tehnikad
  Õppematerjalid
KUNSTIAJALUGU
  Kunstnikud A–K
  Kunstnikud L–Z
  Perioodid, stiilid
TEKST
Kirjutiste sari
KUNST ja...
  Loengud, artiklid
KAASAEGNE KUNST
  Rahvusvaheline
ja rahvuslik
  Rahvusvahelised
(regulaarsed) näitused, üritused

TAGASI AVALEHELE

Katrin Kivimaa KUNST ja INTERNET

Üheks esimeseks internetikunsti näiteks peetakse ameerika meediakunstniku Davis Douglase teost "Maailma pikim lause" ("The World's Longest Sentence"). 1994. aastal valminud teose eesmärgiks on kaasata internetti kasutavad inimesed üle terve maailma kirjutama lõputut ja üha muutuvat lauset. Douglas ise on kirjeldanud projekti igavesti jätkuva kommunikatsiooni aktina: "…niipea, kui keegi "Lauset" loeb või kirjutab, saab ta aru, et on osa jätkuvast arvamusavaldusest, mis ei lõppe iial. "Lause" muutub iga päev, iga kuu, iga aasta. Praegused kaastööd on graafiliselt komplekssemad kui kunagi varem. "Lause" on nüüd ereroosa, täis pulseeruvat Java-scripti, videot, heli, värvi, ükskõik mida. Alguses oli see mustvalge, kuid individuaalne ja erakordse hingeeluga. Algne kirg on endiselt alles, aga liiga hea disain kipub tähelepanu "maailma sõnumilt" endale tõmbama. "Lause" puhul on kõige tähtsam siiski sisu."

Davis Douglas. The World's Longest Sentence
repro: screenshot

Internetikunst ehk võrgukunst ehk netikunst on väga lühikese ajalooga: selle tekkest saab rääkida alles 1990ndate keskpaigas või parimal juhul 1990ndate alguses, mil internet hakkas pisitasa laiale publikule ja kasutajateringile kättesaadavaks muutuma. Et esimeste internetikasutajate seas olid professionaalid ja akadeemilised ringkonnad, siis loomulikult sattus nende hulka ka kunstnikke, kes hakkasid kohe huvi tundma interneti spetsiifika, selle kasutusprintsiipide ja ülesehituse vastu ning esitasid endale küsimuse, kuidas seda uut meediumi kunsti tegemiseks ja levitamiseks kasutada.

Iseenesestmõista on interneti üheks olulisemaks printsiibiks kommunikatsioon ja infovahetus ning selles mõttes võib seda vaadelda kui veel ühte, aga uut ja suhteliselt demokraatlikku kanalit, mille kaudu kunstnikud oma töid levitada saavad. Internetigaleriid ja muuseumide koduleheküljed on ilmselt kõige levinum arusaam sellest, kuidas kunsti interneti kaudu levitada, tutvustada ja müüa saab. Kuid traditsiooniliste vahenditega loodud kunsti eksponeerimine internetis ja internetikunst ei ole loomulikult üks ja seesama asi ning kõigepealt tuleks mul lugejale selgitada, et antud kirjatükk keskendub kunstile, mille loomisel ja eksponeerimisel on uuel meedial ehk arvutitehnoloogial otsustav roll. Klassikaliste kunstiteoste reprode riputamine internetti kuulub interneti kommunikatiivsete ja hariduslike aspektide hulka. Võrgukunst ehk netikunst, nagu seda samuti nimetataks, on aga kunst, mis on loodud näitamiseks ainult internetis endas.

Võrgukunsti puhul võib täheldada kahte peamist suunitlust: esiteks võrgu ehk siis interneti tehnoloogilise poole ja internetipõhise suhtluse omapäraga tegelevad teosed ning teiseks nö. võrguaktivism. Suur osa võrgukunsti teostest põhineb arvutiprogrammide, World Wide Webi, võrgusuhtluse jne. eripärastel joontel. Üks esimesi eesti võrgukunstnikke Nelli Rohtvee, kelle teoseid võib kõige kergemini leida Kunstiakadeemia kodulehekülje kaudu, hakkas kirjutama hüpertekstuaalset võrguluulet, mis laenas tekstikatkeid nii jututubadest kui digitaalsetest infokanalitest. Tema teoste tehniline teostus ja sisuline sõnum on otseselt sõltuv internetisuhtluse ja infoedastamise loogikast. Samal ajal sisaldub tema teostes tihti ka kriitiline aspekt, mis võib olla suunatud nii ühiskondlike stereotüüpide kui ka interneti liigse romantiseerimise vastu. Tõsi, paljud internetikunstnikud ja aktivistid läksid alguses kaasa uskumusega, mis pidas internetti uueks demokraatlikuks suhtluskanaliks. Kahjuks võttis aga ka selles "virtuaalses maailmas" peagi võimust tarbimismentaliteet ja kapitalismi loogika ning paljudes riikides, sh. ka Eestis kujutati ette, et kiire majanduslik edu on saavutatav just internetimajanduse edendamise kaudu.

Seega on loogiline, et paljud netikunstnike teosed hakkasid üha enam suunama oma kriitikat interneti (ja kogu maailma) kommertsialiseerimise vastu. Ameerika poliitiline kunstirühmitus ®™ark pakub võimaluse kõigile, kes soovivad suuräride või korporatsioonide aadressil kriitikat teha, kasutades selleks mängulis-kunstilisi vahendeid. Mitmed nende teosed parodeerivad seda, kuidas tänapäeval poliitikat tehakse. Rühmitus sponsoreeris veebilehekülge voteauction.com, mis pakkus ameerika poliitikutele 2000. aasta presidendivalimiste ajal võimaluse endale hääli juurde osta. ®™ark ärritab internetikasutajaid "vale"-lehekülgedega, mis on hämmastavalt sarnased poliitikute ja firmade ametlike kodulehekülgedega. Ühe sellise võrgusabotaazhi ohvriks langes George W. Bush, kelle oletatav kokaiinitarbimine oli kesksel kohal veebileheküljel GWBush.com. Bush teatas selle peale pressikonverentsil, et "vabadusel on omad piirid".

Ilmselt kõige kurikuulsam ®™ark teos on Barbie Vabastusorganisatsiooni jaoks teostatud projekt (loe: vastukajad meedias), mille käigus vahetati ära paarisaja Barbie ja militaarse nuku G. J. Joe häälekiibid. Pärast seda küsisid G. J. Joe-nukud "Wanna go shopping?" ja Barbie-nukud teatasid: "Dead Men tell no lies." Antud juhul väljus teos interneti raamest, kuid rühmituse tegevus ja suhtlemine teiste organisatsioonidega toimub ainult internetis.

Nagu viimaste näidete puhul nägime, on paljudele netikunsti teostele omane mänguline huumor. See iseloomustab mitmeid ühiskonnakriitilisi võrguteoseid, mis erinevalt varasemast poliitilisest kunstist on (enese)iroonilised, grotesksed ja humoorikad. Siinkohal tuleks kindlasti nimetada küberfeministlikku liikumist, mis ühendab feministliku suunitlusega meedia- ja võrgukunstnikke. Sellesse rahvusvahelisse koostöövõrku on oma panuse andnud ka eesti kunstnik Mare Tralla, kelle võrgupõhised tööd on suurepärane näide naeru ja iroonia kasutamisest küberfeministlikus esteetikas.

Loomulikult ei piirdu võrguteoste temaatika nimetatuga ning ilmselt on sedasorti kunsti raskem kategoriseerida kui ükskõik millist muud. Lõppkokkuvõttes võib võrgust leida ju kõike - nii head kui halba. Ja sama kehtib ka seal eksponeeritava ja tehtava kunsti kohta. Kuid samas on sellest veel hiljuti peaaegu tunnustamata kunstiliigist - arvutitehnoloogia või internetipõhisest kunstist - saanud kaasaegse kunstipildi loomulik osa. Eesti kunst on selles valdkonnas üsna kodus, millest annavad tunnistust ka rahvusvahelised meediakunsti festivalid Interstanding, mis Tallinnas alates 1995. aastast aset leidnud on. Ning aastal 2004 jõuab Tallinnasse meediakunsti suurüritus - ISEA (International Symposium of Electronic Arts), mis kannab Eesti üha kindlamini rahvusvahelisele meediakunsti maastikule.

vaata ka lingikogu: veebikunst

Internetis aadressil www.kunstikeskus.ee leiduvate mistahes algupäraste tekstide, tõlgete, terviklike info- ja lingikogumite ning pildimaterjali reprodutseerimine ainult KUNSTIKESKUS.EE ja/või nende autori(te) ja/või nende valdajate nõusolekul. Originaalteoste ja viidatud materjalide copyright kuulub üldjuhul nende autoritele ja/või valdajatele. Kontakt: info@kunstikeskus.ee