KUNSTIRESSURSID
Kunstiportaalid
ja -kataloogid,
pildiotsing
  Kunstiuudised,
(e)ajakirjad
  Kunstiajalugu
  Zhanrid, teemad
  Kunstiliigid, tehnikad
  Õppematerjalid
KUNSTIAJALUGU
  Kunstnikud A–K
  Kunstnikud L–Z
  Perioodid, stiilid
TEKST
Kirjutiste sari
KUNST ja...
  Loengud, artiklid
KAASAEGNE KUNST
  Rahvusvaheline
ja rahvuslik
  Rahvusvahelised
(regulaarsed) näitused, üritused

TAGASI AVALEHELE

Mari Sobolev KUNST ja KAUBAMAJA

Inimene astub kaubamajja. Kõigepealt satub ta, ütleme, sporditarvete osakonda. Ta kõnnib absoluutselt külmalt mööda nimetutest ja ilmetutest dressipükstest ning odavatest tennistest. Juba hinnasildi järgi saab ta aru, et siin pole tegu väärt kraamiga - liiga odavad. Siis jõuab ta tuntud firma väljapanekuni. Hinnale lisandub null või paar, kuigi asi võib välja näha üsna samasugune, kui eelmises letis. Ta tunneb ära kaubamärgi. Märk ise ei ole tegelikult kuigi kõnekas, ta ei kujuta mitte midagi konkreetset, selle brand manual'is on öeldud näiteks, et see väljendab dünaamikat ja edasipürgimist. Aga ta on seda palju-palju näinud reklaamides ja cool'ide tüüpide varustuses. Inimese hinges tekib kadedusega segatud hardustunne, kui tal vähegi raha on, ostab ta siit midagi. Ta saab elamuse, asja aurast ning ka ostmise protsessist. Kui tal aga raha ei ole, liigub ta edasi. Järgmine boks on selline, et juba disaini järgi saab aru - midagi eriti ahvatlevat siin pole. Ilmselt mingi läti värk. Kuid ta märkab ühel esemel uuest stiiliajakirjast või hiljutiselt Euroopa-reisilt tuttavat trendikat fassongi. Peaaegu nagu selle tuntud kaubamärgi oma, no mitte nii stiilne, aga siiski, sõnum tahab olla sama. Hind on soodne. Ta ostab. Rahuldus on väiksem kui firmaka juhtumil, aga siiski - tal on nüüd asi, mis edastab sõnumit: ma tean, mis moes on! Ja selline asi nii odavalt saada on omaette kaif.


Inessa Josing. Vaateakna kujundus Tallinnas, Viru tn.

Seejärel satub ta, ütleme, majapidamistarvete osakonda. Tarbeesemete üle domineerivad täiesti ebavajalikud asjad nagu mehikesed, mis teevad hirmsat häält, kasutud läikivad jullad ning kuused, mis laulavad. Mitte mingit loogikat nagu ei oleks. Kuid inimene saab aru, millega tegu - on ju lähenemas jõulud. Kõik need asjad, kuigi mõttetud, kõnelevad. Inimene ei ostaks ehk seda lollakat punast mütsi ja vastikult pinisevat kruusi, kuid neid ümbritsevad päkapkumehed ja võltsküünlad edastavad sõnumi: sa vajad jõulumeeleolu, sa vajad kingitusi! Kui tal on raha vähe, ostab ta vähemalt ühe klaasmunakese või kellukese, on ta aga jõukas, laob ta korvi täis uskumatuid imeasju, et neid ligemestele hiljem kuuse all kätte jagada. Elamus on käes. Võib-olla isegi esteetiline elamus.

Sama inimene satub kunstisaali. Seintel on mitte kuigi kõnekate kujutistega pildid, need ei kujuta otseselt midagi. Ühel on näiteks mingi kõver pintslitõmme ja muud midagi.


Hans Hartung. 8 (1953) Galerie Boisseree / repro: www.boisseree.com

Saladuse katte all olgu lugejale öeldud, et tegelikult meenutab see lärakas vägagi eelpoolmainitud tuntud kaubamärki, kuid siin ei kõnele sama kujund vaatajale midagi, ei tekita tunnet dünaamikast ning edasipürgimisest. Võib-olla on asi selles, et puudub brand manual.


Maria Papadimitriou. Tama (2001)

Kindlasti aga ei ole ta näinud samalaadset kompositsiooni kunstiajaloo raamatutes (sest ta ei ole üldse kunstiajaloo raamatuid näinud) ega cool'ide kunstnike näitustel (ka neid ei ole ta näinud). Inimene kehitab õlgu ja astub edasi. Ühel pildil on jõulupuu koos tarbeesemega nagu oli ka majatarvete osakonnas jõuluajal, kuid inimene möödub sellest külmalt. Või pigem tekib võõristus: miks on rikutud kaunid pühad mingi labase masinaga? See on küsimus, mida kaubamajas ei tekkinud.


Raul Rajangu. Õmblusmasin ja näärikuusk / repro: Eesti Kunstnikud 2, lk. 178

Keset näitusesaali on hulk tarbeesemeid kombineerituna tarbetute esemetega. Seda nimetatakse installatsiooniks. Kui samalaadne komopositsioon kaubamajas edastas rõõmusõnumit, siis siin on tegu pigem ängistava meeleoluga. Tarbeesemed on saavutanud täieliku ülemvõimu inimese üle, nad teevad, mis tahavad, on ohtlikud, on inimese vangistanud. See on ka kõik, mida inimene tajub, kuid ta ei taha sellele mõelda, vaid läheb lihtsalt minema ja ütleb pärast, et no kui see on kunst, siis no ma ei tea…


Mona Hatoum. Homebound (2000) installatsioon

Milles siis on asi, miks inimene käitub kaubamajas ja kunstinäitusel nii erinevalt? Ei olegi ju nii suur vahe, mil viisil neis sõnumit edastatakse. Mõlemal juhtumil on sõnum peidetud kujunditesse, seda ei öelda otse välja, vaid loodetakse, et visuaalsed märgid tekitavad vaataja peas soovitud seoseid. Kaubamajas need tekivad, näitusel mitte. Miks?

Omand

Minnes kaubamajja, lööb inimeses lõkkele omandiinstinkt. Tal on potentsiaalne võimaluse seda kõike, mida siin pakutakse, omada. Muidugi võiks ka kunsti omada, ja on ka inimesi, kes seda teevad. Neid kutsutakse kunstikogujateks. Aga nad hoiavad end varju. Olete te näinud seltskonnaajakirjanduses kaanelugu kunstikogujast? Ei. Küll aga sellest, kuidas keegi ostis omale uue auto või kleidi. Kunsti omamine ei ole elunorm, seda ei esitata meedias kui standardit. Kaubamajas pakutav näib aga olemas olevat kõigil inimestel, sealhulgas iidolitel - neil, keda meile meedias eeskujuks seatakse - ning seetõttu on see kindla väärtusega. Kunst on kahtlase väärtusega, sest inimesed ei tea, kellele ta kuulub.

Tarbimine

Kuigi kunst ja reklaam kasutavad sarnast kõnepruuki, on nende keerukuse aste siiski erinev. On selge, et kaubamaja "jõuluinstallatsioon" on selgemini loetav, jõulukaunistused on märksa ühemõttelisemad kui päris-installatsiooni komponendid. Kui kaubamärk ei sea kahtluse alla dünaamika ja edasimineku positiivset väärtust, siis sama kujund kunstis võib seda teha.


Marc Bijl. Symbolic (2002)
betoon-interventsioon
Alexanderplatz, Berliin
repro: www.manifesta.org

Kunstis ei tea kunagi, kas kunstnik on kujutatavat mõelnud tõsimeelse hardusega või hoopiski terava irooniaga. Teadmatus tekitab teatavasti hirmu. Kommertssõnum on ühemõtteline: osta mind. Kunstiteose sõnum on enamasti mitte käskivas ega jutustavas, vaid küsivas või tingivas kõneviisis. Kunsti ei saa passiivselt tarbida, kunsti mõistmine nõuab aktiivset kaasaelamist, mõnikord lausa osalemist (vt. näit. Naiskunstnike Laulu ja Mänguseltsi PUHAS RÕÕM, Ivika Kivi interaktiivne teos). Inimesed on harjunud võtma kultuuri, sealhulgas kunsti kui meelelahutust, mida saab passiivselt tarbida. Tugitoolispordi ja tervisespordi proportsionaalne suhe elanikkonnas on märksa elutervem kui tugitoolikultuuri ja osalemiskultuuri suhe.

Teavitamine

Reklaam teeb meile ööpäevaringselt ja igast kanalist selgeks, kuidas kaubamajas käituda. Milliseid väätusi seal hinnata, milliste kaubamärkidega end identifitseerida, mida osta ja mida ostmata jätta (neid "tavalisi" asju). Kuidas käituda kunstinäitusel, kuidas eristada suurepärast teost "tavalisest", selle kohta liigub infot märksa vähem. Lehtedes on küll natuke midagi kirjas, aga isegi võrreldes teiste kultuurivaldkondadega, reklaamist rääkimata, on seda väga vähe, peaaegu üldse mitte. Kui päevalehtedes ilmub kunstist väike jutuke vast korra nädalas ja televisiooni satub kunst ehk korra kuus, siis pole midagi imestada, kui kunst inimestele võõras on. Põhjuseks on eelkõige muidugi see, et kunsti-institutsioonidel pole piisavalt reklaamiraha, sest kunst ei too suurt midagi sisse. Rahvas peab aga lugu asjadest, kus liigub suur raha, mida konverteeritakse reklaamiminutitesse ja -ruutsentimeetritesse.

Teine põhjus on paraku ka see, et vaatamata 100-aastasele kunstiajaloole, mis on püüdnud kunsti rahvale lähemale tuua, kunsti ümbert pühaduse aurat hajutada, on kunstikriitikutele siiski vastumeelt oma kirjutistes publikult vastu tulla. Kunstikriitika meenutab suuresti salakeelt, millest saavad aru vaid vähesed. Lisaks sellele, et kunsti kohta liigub vähe jooksvat infot ja seegi vähene ei paista muu väärika teabe ning muidu tilu-lilu vahelt välja, ei ole ka kunstialane haridus koolis just eriti õitsval järjel.

Aga algust meenutades ei tohiks ju kunsti ja muu maailma mõistmisel nii katastroofilist vahet olla. Nagu kaubamajas, nii tuleb ka kunstinäitusel eelkõige silmad lahti olla ja tähelepanelikkust ilmutada, lugeda sõnumeid, mida asjad esitavad ja tajuda seoseid, mis nende vahel tekivad. Tahtmist aru saada ja nautida on vaja, ei muud. Aga seda pole kindlasti tarvidust öelda teile, kes te sellele saidile tulite ja selle loo lõpuni olete lugenud.

Internetis aadressil www.kunstikeskus.ee leiduvate mistahes algupäraste tekstide, tõlgete, terviklike info- ja lingikogumite ning pildimaterjali reprodutseerimine ainult KUNSTIKESKUS.EE ja/või nende autori(te) ja/või nende valdajate nõusolekul. Originaalteoste ja viidatud materjalide copyright kuulub üldjuhul nende autoritele ja/või valdajatele. Kontakt: info@kunstikeskus.ee