KUNSTIRESSURSID
Kunstiportaalid
ja -kataloogid,
pildiotsing
  Kunstiuudised,
(e)ajakirjad
  Kunstiajalugu
  Zhanrid, teemad
  Kunstiliigid, tehnikad
  Õppematerjalid
KUNSTIAJALUGU
  Kunstnikud A–K
  Kunstnikud L–Z
  Perioodid, stiilid
TEKST
Kirjutiste sari
KUNST ja...
  Loengud, artiklid
KAASAEGNE KUNST
  Rahvusvaheline
ja rahvuslik
  Rahvusvahelised
(regulaarsed) näitused, üritused

TAGASI AVALEHELE

Heie Treier KUNST ja PISSUAAR. Seitse "Purskkaevu" vaatamise viisi

Alljärgnevast loost võib veidi utreeritult teha sellise järelduse: kui varasematel sajanditel pidi lääne kunstnik (enamasti mees) oma elu jooksul maalima vähemalt ühe Madonna-pildi, mis kajastas tema naiseideaali, siis 20. sajandil pidi kunstnik oma elu jooksul looma vähemalt ühe teose, mis seostuks kuidagi kas käimla, WC poti või väljaheitega. Väite kinnituseks võiks esitada pika loetelu kuulsatest pissuaaridest, jäätmemägedest, käimlatest, sitamasinatest, junnidest, pissililledest jne jne, mida on kaasaegse kunsti näitustel eksponeeritud, kunstiajaloo raamatutes reprodutseeritud ja analüüsitud ning mille loojateks on eri rahvusest kunstnikud.

No olgu, võiks nüüd öelda. Mis me selle teadmisega peale hakkame? Aga seda, et kui nähtus on osutunud massiliseks, väärib see tähelepanu. Kuna iga ajastu kunst on tuhandeid niite pidi ühendatud selle ajastu ühiskondliku kontekstiga, kus ta sünnib, siis võime taolist kunsti aluseks võttes psühhoanalüüsida 20. sajandit ennast.

Marcel Duchamp. Purskkaev (1917/64)
ready made: pissuaar, must värv (signeeritud koopia)
San Fransisco Museum of Modern Art
repro: www.sfmoma.org

Marcel Duchamp. Purskkaev (1917/64)
ready made: pissuaar, must värv (signeeritud koopia)
Sotheby's oksjonil 1999
– müüdud 1 762 500 USD eest
repro: www.thecityreview.com

Üks esimesi moodsa kunsti "ikoone" - Marcel Duchampi "Purskkaev" (ready- made ehk tehases toodetud pissuaar, mille Duchamp signeeris "R. Mutt 1917") - sündis 1917. aastal New Yorgis. Selle töö lugu on pikk ja sellest on kirjutatud pikki filosoofilisi traktaate. Tegemist on freudistliku objektiga, erootilise esemega, mida mõned teoreetikud on nimetanud "WC Buddhaks" või "WC madonnakujuks" (ilmselt poetiseerides pissuaari staatilist positsiooni ja siluetti). Duchamp ise rääkis oma töödest vähe, kuid on teada, et teda huvitas muuhulgas esoteerika. Toogem ära mitmeid selle teose tõlgendusvõimalusi.

1) 20. sajandil tegi kapitalistlik maailmakord läbi suure võidukäigu ning ilmselt võib selles valguses tõlgendada ka 1917. aastal loodud geniaalselt ettenägelikku "Purskkaevu". Kõige muu kõrval ennustab teos reklaamitööstuse poolt mahasurutud "tähtsusetu" loodusseaduse üha valusamat meeldetuletust. Nimelt sunnib kapitalistlik reklaam inimesi / masse üha rohkem tarbima, ent mida rohkem tarbitakse, seda rohkem tekib ka vastupidiseid produkte - väljaheiteid. Too vastupidine protsess leiab varjatult aset kas käimlas (üksikisiku puhul) või prügimägedel (ühiskonna puhul). Nii on 20. sajandi tarbimisorgia tekitanud hiigelprobleemi - mida teha üha kasvavate prügimägedega, kus loodus ei suuda arvukaid kunstmaterjale (plastmasse, plastikaate jne) enam iial lagundada? Suurtes maailmalinnades on olukord muutunud juba praegu ökokatastroofiks ning eks Eestiski on prügimägede probleem kerkinud valusalt üles alles hiljuti, pärast kümmet aastat kapitalistlikku tarbimist. Duchamp nägi neid arenguid 1917. aastal oma "Purskkaevuga" justkui ette.

2) Psühholoogiliselt võib väljaheite demonstreerimine avalikus kohas väljendada ka inimese kõige algelisemat protesti millegi vastu. Seesama loogika toimib ka loomadel. Mida teeb näiteks kass, kui ta maksab kellelegi kätte? Ta pissib inimese kinga. Tegemist on nõrgemal positsioonil oleva elusolendi protestiga olukorras, kus ta tunneb oma jõuetust. Nüüd küsigem veelkord, mis olukord valitses 1917. aastal, mil "Pissuaar" ilmus ei-tea-kust New Yorgis näitusele? Esimene maailmasõda, tapmine, häving, kannatused. Duchamp'i seostatakse Pariisi dada-liikumisega ning dadaistid tegutsesid just protestikunstnikena. Saksa dada-kunstis toimus väga sarnaseid arenguid - näiteks näituse korraldamine avalikus käimlas või Kurt Schwittersi tegevus, kui ta ehitas oma Merzbau'sid ehk jäätmearhitektuuri, mille sisse ta jättis ka oma väljaheited. Väljaheidete eksponeerimine on nagu kõige viimane argument, kui enam muu ei aita - sarnaselt ropendamisele, mis kõlab küll inetult, aga aitab lõdventada väljakannatamatut psühholoogilist pinget.

3) Duchamp, kes ei liigutanud oma "Pissuaari" valmismeisterdamiseks sõrmegi, signeeris oma teose ometi, justnagu oleks tegemist autentse originaalse kunstiteosega. Tänapäeval teame, et see on Duchampi loomingu üks tipptöid. Duchamp kirjutas "Purskkaevu" autoriks "R. Mutt". Selline tegelane olevat olnud pissuaarivabriku omanik ja Ameerika populaarne koomiksikangelane. Milline mäng identiteetidega! Taolise liigutusega tõi Duchamp esile ka autori küsimuse, mis muutus põletavaks alles 1980ndate kunstis, postmodernsel perioodil. Väga palju on toetutud Roland Barthes'i 1960-ndatel kirjutatud esseele "Autori surm" (eesti keeles ilmunud 2002. aastal Barthes'i raamatus "Autori surm"), kus räägitakse "autori surmast" ja "lugeja sünnist". Tööstusliku tootmise ajastul on raske jääda originaalseks autoriks, kes saab hakkama millegi enneolematult uudsega. Hoopis huvitavam on jälgida, kuidas kunsti "loetakse", kuidas eri inimesed seda vaatavad ja tõlgendavad. Ning veel - kas keegi tõsimeelselt arvab, et autod, mida Ameerikas on müüdud Fordi kaubamärgi all, on oma isikliku käega valmistanud Henry Ford? Niisiis jälle oli Duchamp see, kes nägi 20. sajandi algul hilisemaid arenguid ette.

4) "Purskkaevu" väidetav autor on niisiis Richard Mutt. Öelge kõva häälega välja selle härra eesnimi "Richard" - see kõlab nagu "RICH ART", "rikkalik kunst". Duchamp pööras väga suurt tähelepanu sõnade kõlale, sõnamängudele, kõlasarnasuste põhjal tekkivale absurdihuumorile.

5) Duchamp, reisides esimest korda Ameerikasse, sattus vaimustusse sealsest tööstuslikust arengust ja entusiasmist. New Yorgis ehitati parajasti maailma kõrgeimat pilvelõhkujat. Samas põdes ameerika kunst alaväärsuskompleksi, et "mida saame meie Euroopa suurte ja kuulsusrikaste traditsioonide vastu"! Duchamp olevat oma "Purskkaevuga" soovinud õpetada USA kunstnikke, kuidas teha ameerika kunsti. Tema loogika ütles nii: kui Ameerika on eelkõige tööstusmaa, siis peab sealne kunst väljendama ka tööstusliku tootmise loogikat! Nagu hilisemast kunstiajaloost teame, korjas selle iva 1950-ndate lõpul ja 1960-ndatel Ameerika popkunst. Ja väga edukalt. Kui keegi siinse loo lugejatest külastas Tallinnas Rotermanni Soolalaos 2001. aastal Andy Warholi näitust, siis nägi ta seal skulptuuride pähe eksponeeritud hiiglasteks suurendatud seebikarpe ja "subliimseid" teoseid, mis olid toodetud tehase printsiibil (Warhol nimetas oma ateljeed Tehaseks). Siit samm edasi kaasaegsesse kunsti ja saamegi Kalev Mark Kostabi, kelle tööstuslikult toodetud õlimaalide näitus oli Rotermanni Soolalaos 1998. aastal.

6) Õlimaali ajalugu on loonud ettekujutuse kunstiteosest kui unikaalsest, ainumasest, originaalsest, autentsest teosest, mida eksisteerib maailmas ainult üks, mis on seetõttu väärtuslik nii vaimselt kui ka rahaliselt ja mida pühitseb kunstniku soe käepuudutus. Õlimaal on veidi aristokraatlik kunstiliik. Selle vastandiks on foto - demokraatlik piltide tegemise viis, kus fotonegatiivist võib paljundada lõputult fotosid, mis on omavahel kõik võrdväärsed, kõik n.-ö. koopiad. Duchamp'i 1917. aastal väljapandud n.-ö. originaal "Purskkaev" varastati näituselt ära (ilmselt kõrvaldas selle vastikustundega mõni kunstiarmastaja). Ometi eksisteerib maailma kunstimuuseumides praegu palju "Purskkaevusid" - kõik Duchampi poolt signeeritud "R. Mutt 1917", seega n.-ö. originaalid*. Ehkki nende ready-made'ide disain võib tööst töösse veidike varieeruda. Duchamp'i zhest ennustab taas ette neid probleeme, millega tegeldakse postmodernses kultuuriruumis. Originaali ja koopia vahekord, üksik- ja seeriatööde vahekord, kunsti väärtuse küsimus.

7) Kui eelpool sai mainitud, et Duchamp tegeles ka esoteerikaga, siis selle kohta ei oska siinkirjutaja mitte midagi öelda. "Purskkaevu" puhul on erinevad kunstiteadlased ja filosoofid viidanud ettevaatlikult pissuaari seinas olevate aukude arvule ja paigutusele, millel olevat numeroloogiline või ei-tea-milline tähendus. Ju tal siis on, aga Duchamp ise eelistas oma tööde puhul vaikida. Äkki ongi kunstniku salapärane vaikimine ajanud sedavõrd hoogu kõikvõimalikud tõlgendajad, et me näeme "Purskkaevus" üha uusi ja uusi kihistusi? Või mis on siis hea kunstiteose tunnus, kui mitte see, et ta vallandab vaatajas uusi horisonte?

P. S. Ameeriklased on prantslase Marcel Duchampi juba sedavõrd enda omaks tunnistanud, et kuskil kõlas tema kohta tiitel "Ameerika kunstnik". New Yorgis antakse välja elektroonilist ajakirja www.toutfait.com, mis tegeleb Duchampi uurimisega intellektuaalsel tasemel. Ajakirjale teevad kaastööd nii kunstnikud, kriitikud, kirjanikud kui ka filosoofid üle maailma.

_____________________________________________

* Duchamp'i "Purskkaevu" 8 n.ö. originaalset koopiat asuvad: Museum of Modern Art (San Francisco), the National Art Gallery of Canada (Ottawa), Toyoma ja Kyoto muuseumid Jaapanis, Dina Vierny fond (Pariis) ja the Indiana University Art Museum (Bloomington, USA). Ühe ostis kreeklane Dimitri Daskalopolos Sotheby's oksjonilt (1999) 1 miljoni 762 tuhande viiesaja dollari eest. Ühe asukoht on teadmata. Lisaks on olemas veel kaks "autorieksemplari" – üks kuulub Arturo Schwarzile ja teine asub Pompidou keskuses Pariisis (Musée d'art Moderne).

Internetis aadressil www.kunstikeskus.ee leiduvate mistahes algupäraste tekstide, tõlgete, terviklike info- ja lingikogumite ning pildimaterjali reprodutseerimine ainult KUNSTIKESKUS.EE ja/või nende autori(te) ja/või nende valdajate nõusolekul. Originaalteoste ja viidatud materjalide copyright kuulub üldjuhul nende autoritele ja/või valdajatele. Kontakt: info@kunstikeskus.ee