KUNSTIRESSURSID
Kunstiportaalid
ja -kataloogid,
pildiotsing
  Kunstiuudised,
(e)ajakirjad
  Kunstiajalugu
  Zhanrid, teemad
  Kunstiliigid, tehnikad
  Õppematerjalid
KUNSTIAJALUGU
  Kunstnikud A–K
  Kunstnikud L–Z
  Perioodid, stiilid
TEKST
Kirjutiste sari
KUNST ja...
  Loengud, artiklid
KAASAEGNE KUNST
  Rahvusvaheline
ja rahvuslik
  Rahvusvahelised
(regulaarsed) näitused, üritused

TAGASI AVALEHELE

Johannes Saar KUNST ja PUBLIK. Geenius vahetab aadressi

Eesti kaasaegse kunstikultuuri põhiprobleem on laiema kunstipubliku kaljukindel veendumus kunsti olemasolus. Täpsemalt, suurimaks komistuskiviks kunstielu paindlikumal arendamisel on selle veendumuse kaljukindlus. Just see ei lase uurduda kunstimõttesse uutel tähendustel, ei lase idaneda uuematel arusaamadel. Ma ei räägi siin elukutseliste kunstimõtlejate rõhutatult avalast kunstikäsitlusest, pigem laiema publiku tõrjuvast reaktsioonist järjest uuemate trendide pealetulekule. Seda, mis globaalses kultuuritööstuses on normiks, ei kannatata silma otsaski kunstikultuuri segmentides, ehkki ajalooliselt on just need olnud taimelavaks uuenduslikule mõttele. Mingil hetkel on aga kiik üle võlli läinud, publiku taluvuspiir ületatud ning inimeste kõnesse on ilmunud mahlakad sententsid kunstnike endi tarbeks tehtud loomest, mida keegi teine ei vaata.

Ega küsimus polegi niivõrd marginaalsemate ja radikaalsemate kunstiliikumiste väheses vaadatavuses, vaid esmalt ikka selles, et neid ei peeta kunstiks, nagu ikka. Siit siis koorub välja tõsiasi, et kogu publiku retoorikat toetab altpoolt ja nö sõnatult kaljukindel veendumus kunsti olemasolus. Kui millegi kohta teatakse, et "see ei ole kunst", siis lihtlabane strukturalistlik loogika ütleb, et teatakse ka asju, mis "on kunst". Sellele selgele vahetegemisele, ei- või jah-reaktsioonile taandubki laiema publiku kunstisuhe. Harvemini tuleb ette reserveeritumat meeldib-ei meeldi-reaktsiooni, viimase aja Eestis on aga juba sümptomaatilise haarde omandanud sarkasm "kunst on võime kunstis kunsti näha".

Viimane lause toob meid tagasi Eesti ühiskonna laiema struktuurse muutuse juurde. "Kunst on võime" - eelviidatud popfraas paigutab loomingulise võimekuse kunstniku reviirist vaataja omasse ning jätab paljaksröövitule armulikult shansi, et võib olla kunagi tulevikus hingestab vaataja pilk ja mõte siiski uuesti kunstniku lõuendeid ja savikärakaid. Samas oleks see üldlevinud arvamuse kohaselt tõeline kunsttükk, mille loorberid lähevad loomulikult vaatajale, mitte kunstnikule. Üks peamine modernismi kultuurimüüt - loominguline geenius - on seega vahetanud aadressi ja kolinud kunstikultuurist kultuuritööstusse.

Joel Shapiro figuurid
The Iris and B. Gerald Cantor open-air roof garden of Metropolitan Museum of Art
repro: www.wirednewyork.com

Viitasin ju juba, et siin, kultuuritööstuses - moes, reklaamis, ajakirjanduses, elustiili- ja iluinstituutides ja disainis, arhitektuuris ning interjöörilahendustes - on uuenduslikkus normiks ja originaalsus ellujäämistingimuseks. Iga päev müüakse "erinevust eilsest". Õnnestumisi selles vallas imetletakse, kadestatakse, peetakse edu eelduseks ja aluseks. Nüüd: samasuguse agarusega nagu väidetakse kunstilise sisu puudumist kaasaegsemas kunstis, kinnitatakse ja avastatakse pidevalt selle olemasolu kultuuritööstuse tooteis, olgu selleks siis mõne nimekaardi "novaatorlik" taustavärvus või reklaamikampaania "radikaalne" müügilause. Kauboikapitalismi agressiivsetest turutaktikatest me parem ei räägigi, klassikalise avangardi maailmavallutuslik retoorika on siin saanud osaks ärikeelest ja -kultuurist, kuid selle säilimist kunstikultuuris taunitakse vägagi tungivalt. Siit otsitakse ikka tuulevaikset laguuni, nõutakse ikka "traditsioonilist ja soliidselt vaoshoitud" maailmavaadet, mis natukenegi laseks hinge tõmmata kiirest konkurentsimaailmast. Pealegi on ju "kultuuriline väljapeetus ja maneeride kooskõla" härrasmehe tunnus ning milline kaupmees ja vürtspoodnik siis ei taha tulevikus härrandlikuks rantjeeks saada! Selleks ju kogu see loominguline tormlemine ja igapäevane tõtlemine parema konjunktuuri otsinguil! Pole üllatus, et siingi ulatab kultuuritööstus abistava käe. Nimelt turustatakse ka tooteid, mis sümboliseerivad "erinevust tänasest": aadellikult distingeeritud atribuute, mille kallidus, vaoshoitus ja "klassikaline eksklusiivsus" konnoteerivad teistele rapsivatele sotsiaalsetele gruppidele näiteks sajanditagust õilsat vaimlemist kuskil õndsa Inglismaa maamõisas, läbi sajandite kestnud perekondlikke reliikviaid ning loomulikult "muutumatult head maitset".

Kõnealused taktikad on justkui vastandlikud - erinevust eilsest või tänasest rõhutatakse vastavalt parajasti saavutatud sotsiaalsele positsioonile, kuid strateegiline eesmärk on üks ja selleks on vaenuliku erilisuse kehtestamine. Vaenulik eelkõige sellepärast, et ka kõige riigikapitalistlikuma ühiskonnakorralduse juures jääb darvinistlik ellujäämisvõitlus turu pärast majandusliku edenemise aluseks. On selge, et selles karmis maailmas jäävad (eelkõige) kujutavate kunstide zhanrid jalgu kõigile, kes otsustanud rahvale ilu ja originaalsust müüa. Viimase kahe defineerimise õigus ning õigus neid ka jao pärast ja hea raha eest rahvale jagada on tarbimisühiskonna suurimaid turunishshe. Kõrgelt arenenud ühiskond ei vaja enam niivõrd leiba ja veekeetjaid, kuivõrd eksklusiivseid sümboleid oma sotsiaalse staatuse signaliseerimiseks. Ja eksklusiivsuse nimel, et ilu ja originaalsus jääkski väheste privileegiks, tuleb sotsiaaldarvinismi vaimus jalge all tallata kõik lehviva lakaga boheemid, kel justnagu võiks sel teemal mingit kobisemist olla. Milleks kultuuritööstusele ametlikult diplomeeritud konkurent kuskil ateljees toimetamas, kes liiati võib alati apelleerida nii ametlikule kunstiajaloole kui ka kunstiülikoolis omandatud isiklikule vilumusele "ajaloo paremate traditsioonide hoidmisel, edasikandmisel, arendamisel, uuendamisel, murdmisel ja nende vastu võitlemiselgi". Selline privileegipirukas tuleb töllakate boheemide käest halastamatult ära kiskuda ning turul rahaks teha enne kui keegi teine hakkaja peale satub!

Marie-Jo La Fontaine "Identity Room" (Kananahk 2001, Rakvere) pakkus näitusekülastajale võimaluse teha kohapeal endast portreefoto ja see seinale kinnitada
foto: Vano Allsalu

Nii täheldamegi Eestis praegu "ühiskonna, elukeskkonna ja elulaadide üleüldist estetiseerumist." Esteetikast on saanud kaup, mille loomisel, vahendamisel ja müümisel on kunstnikel ja ammugi kunstiteoreetikutel väga vähe võimalik kaasa kobiseda. Seltskonna-ajakirjad räägivad "väljapeetud" hoiakutest, elustiilikoodeksid "maitsekatest" riietumistavadest, koduajakirjad loomulikult "kaunist kodust", terviseajakirjad sellest, kuidas "kaunis veelgi kaunimaks saaks" - parajasti müüki paisatud ilulõikuse abil näiteks - ning arhitektid ja disainerid kiidavad muidugi oma "rafineeritud, kuid samas julget ja novaatorlikku, kuid ikkagi traditsioone austavat" loomingut. Moetööstusel parem ei peatukski, siin on iga teine mats enfant terrible - nimetus, mille etümoloogia viib tagasi just - üllatus, üllatus - moodsa kunsti ajalukku. Mainigem vaid, et moeloojad on olnud ja on eriti ahned loomingulisuse ja pideva kiiruuenemise loorbereid endale kiskuma - iga jumala aastaaja vahetus toob kaasa kerge revolutsiooni, retsessiooni nime all kunstiajaloos. Jne, jne. On selge, et selles lärmis, trügimises ja kisas on pintsli- ja peitlikeerutajatel raske kaasa rääkida. Hullem veel, neid on tabanud Charley Chaplini ühe filmikangelase saatus - olles esimesena ja esiuksest sisenenud bussi, tuubitakse ta hiljem pealetulnute poolt tagauksest välja enne, kui buss sõitmagi hakkab. Väga naljakas!

Selles kõige pole siiski midagi erilist, siin sammub Eesti lihtsalt ülejäänud maailmale järele. Kurvaks teeb aga, et märkimisväärne osa Eesti kunstiteaduslikust ressursist jookseb samuti hüüeldes ja hõikudes massile järele, arvamata enam midagi oma isiklikust kohustusest luua enda reviiris nn "vaenulik erinevus". Mitmed endised tuumakad mõtlejad on vastu tulles pead tõstva keskklassi soovidele asunud nõustama kodukaunistamiskampaaniaid, propageerima mingit piiritletud "head maitset", olles ise omandanud neile pakutud maitsekeisri insiigniad ning asunud autoritaarsel toonil võtma vastu kategoorilisi otsuseid selle kohta, mis on hea ja mis on halb maitse. Ning publik, kel on hakanud palgast üle jääma, on neile tänulik, sest nad tunnevad sellistes määratlustes ära iseenda vaimse kapatsiteedi, mis lubab mõelda vaid lihtsates "on või ei ole kunst"-kategooriates. Nad usaldavad oma elustiili ja kultuurilise identiteedi kujundamisel ikka ja ainult nende inimeste nõu, kes mõtlevad nii nagu nemad ise, nagu "meie kõik", nagu "normaalsed inimesed". Loogiline.

Vaataja ja kunsti vahel esines arusaamatusi juba kodanlises Eestis...
Otto Krusten.
Karikatuur pilkelehest "Kratt"
repro: Rein Loodus. OTTO KRUSTEN. Monograafia. Kirjastus Kunst, Tallinn 1972
Selle alliansi pinnalt saab seda suurema koslepi "ebanormaalne kunst", mis teadagi ei väärigi kunsti nime. Nii võimegi kibestunult tõdeda, et kunstilise loomingulisuse kõik loosungid on ära pätsatud ning vaeseke kunst ise on sunnitud pseudonüümi "sitt" all virelema kõik oma ülejäänud elupäevad. Aga see on juba teine jutt, sitt jutt (vt. "Sitt lugu", Johannes Saar, "Ülbed üheksakümnendad", artiklikogumik, 2000, Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus).
Internetis aadressil www.kunstikeskus.ee leiduvate mistahes algupäraste tekstide, tõlgete, terviklike info- ja lingikogumite ning pildimaterjali reprodutseerimine ainult KUNSTIKESKUS.EE ja/või nende autori(te) ja/või nende valdajate nõusolekul. Originaalteoste ja viidatud materjalide copyright kuulub üldjuhul nende autoritele ja/või valdajatele. Kontakt: info@kunstikeskus.ee