KUNSTIRESSURSID
Kunstiportaalid
ja -kataloogid,
pildiotsing
  Kunstiuudised,
(e)ajakirjad
  Kunstiajalugu
  Zhanrid, teemad
  Kunstiliigid, tehnikad
  Õppematerjalid
KUNSTIAJALUGU
  Kunstnikud A–K
  Kunstnikud L–Z
  Perioodid, stiilid
TEKST
Kirjutiste sari
KUNST ja...
  Loengud, artiklid
KAASAEGNE KUNST
  Rahvusvaheline
ja rahvuslik
  Rahvusvahelised
(regulaarsed) näitused, üritused

TAGASI AVALEHELE

Leonhard Lapin KUNST ja SKANDAAL

Kunstiajalugu uurides näib, et skandaal on olulise elemendina alati taide juurde kuulunud, kuigi skandaali rolli on võimendatud seoses XX sajandi kunstinähtustega. Tundub, et skandaal on üks vahendajaid publiku ja kunstniku vahel - meetod, millega kunstniku loodud "kõrge" madalamaks mõõdetakse. Paljud nüüdiskunstnikud on muidugi mõistnud sarnase võlukepikese omadusi ning valmistavad skandaale ette teadlikult, kuigi paljud suured sekeldused on ajalooski sündinud taidurile täiesti ootamatult ning ette kavatsemata, põhjuseks eelkõige looja võime ületada heaksarvatud konventsionaalseid piire.

Kui spordis toob inimvõimete piiride ületamine endaga tunnustust ning heakskiitu, siis vaimsete rajajoonte hülgamine kutsub seltskonnas esile vihapuhanguid ning kaasnev kuulsuski on kunstnikule pigem ahistav kui kasutoov. Eesti Kultuurfilmi 1990. aastal loodud filmis "Lapin" hüütakse: "Lapin on skandaal!" Ja tõesti, palju kordi on minu loomulikku eneseteostust peetud skandaaliks, kuigi ma ei ole seda õieti mitte kunagi ette kavatsenud ning ega nõukogude-aja tsenseeritud ajakirjanduses olnudki võimalust avalikkuse tülitamisest tuntuks saada. Möödunud okupatsioonis skandaali ei kuulutatud, seda sosistati. Ta ei levinud kulutulena, aga suust-suhu liikudes oli ta palju veenvam ning püsivam, sest sõnumite kulgeminegi võttis rohkem aega. Pealegi töötas kaasa veel telefonimängu efekt, kus inimringi alguses öeldud "kägu" muutub ahela läbimisel "seaks". Seetõttu kuulsin aastaid hiljem oma skandaalikestest selliseid fantastilisi lugusid, mida kuuldes jäi kõnelejale vaid kaasa noogutada, sest oli lihtsalt kahju petta publiku ettekujutusi kahvatumate lugudega. Kardan, et minu lastele üllatusena tuleb ja ajalukku jääb nii mõnigi müüt nende isa erakordsusest, milles minu isik on tegelikult vaid olnud tagasihoidlik taganttõukav jõud.

Ometigi olen ka ise ajalukku poetanud nii mõnegi nime, kes ajalises elus elanudki pole. Minu poeedist teisik Albert Trapeezh on neist ehk kõige reaalsemgi, sest voolab ju temas minu veri, täpsemalt minu seeme. Minu üllitatud "uurimuses" nähtamatust arhitektuurist on aga ridamisi isikuid, kellest maailma ajalool pole aimugi ning samamoodi näen ette nii mõnegi kunstiajaloolase vaeva leidmaks loojaid, keda kohtab minu teose "Kaks kunsti" registris. Müstifikatsioon on skandaali kaksikvend, kel on
aeg-ajalt võime kujuneda skandaaliks - nii nagu skandaalgi kannab endas tugevaid müstifikatsiooni sugemeid. Samas võib näiteks kogu modernistliku kunsti ajalugu pidada müstifikatsiooniks, mille on loonud üks või teine autor. Sest selle kunsti arengu enda kõver on tegelikult sasipundar, mille harutamine on ajaloolaste täiesti subjektiivne harrastus. Nii on ju Eestigi XX sajandi kunsti käsitletud väga erineval moel - võrrelgem näiteks nõukogude-aegseid kirjutisi hilisematega, milles puudub partorgi või tsensori korrektuur.

Leonhard Lapin. Autoportree Veenusena (1980)
sügavtrükk (1982)

Nüüd aga lugu ka konkreetsest skandaalist. Olles majanduslikult täiesti põhjas, otsustasin 1984. aastal, mõningaste lootustega müügiks, korraldada tagasihoidliku isiknäituse meie esimeses müügigaleriis, Draakonis. Eksponeerisin juba 1970. aastail loodud "Masinate" sarja ning aknal esmakordselt tööd "Autoportreed Veenusena", milles mind Jüri Okas oli pildistanud Giorgione Veenuse poosis. Ma ei kavatsenud mingit skandaali, tahtsin ainult oma töid müüa! Ometigi puhkes tüli kohe avamisjärgsel päeval, sest galerii läheduses asusid mõned sovetlikku maailmanägemist juurutavad asutused - Riiklik Julgeolek ja Siseministeerium. Nad nõudsid esialgu "homoseksualismi propageeriva" Veenuse kõrvaldamist aknalt. Koos galeriid hallanud Kunstnike Liiduga otsustasime seda siis teha - aga eksisime arvates, et "õige sotsialistliku elu" valvurid sellega piirduvad.

"Rahva arvamuse" kogumiseks nõuti Liidult galeriisse ammu-unustatud külalisteraamat, sest näituseruumi seintel rippus ju hulk "nõukogude naist solvavaid" graafilisi lehti seeriast "Naine-masin", kus alasti naine liitus aktiivselt masinaga. Nii nägingi mõnel päeval galeriis tunglemas hulka vene keelt kõnelevaid nõukogude naisi, ilmselgelt eelnimetatud asutuse töötajaid, kes eriti agaralt kasutasid külalisteraamatut. Oli ju peatselt tulemas suur kommunistlik püha - 8. märtsi naistepäev - ning naised nõudsid jõuliselt enda mõnitamise lõpetamist ning kunstniku karistamist. Ja mõni päev hiljem käskiski KGB, tuginedes "rahva arvamusele", näituse sulgeda. Kunstnike Liidule, kes sel hetkel mind toetas, ei antud võimalust vaielda ning ähvardati galerii likvideerimisega. Mis mul muud siis üle jäi, kui näitus maha võtta. Pilte ma ei müünud ning võlgu ostetud raamid tuli graafikutele edasi müüa, et kulud tagasi saada. Täielikus masenduses lohutas mind näituse mahavõtmisel galeriid külastanud Peeter Mudist, kes vaimustatuna minu Veenusest selle ära ostis. Korraldasin saadud raha eest samal õhtul Graafikaateljees näituse lõpetamiseks lõbusa peo. Ent pidu minus eneses ei kestnud kuigi kaua, sest tundsin järgnevatel kuudel võimu tõsist survet oma isikule ja loomingule.

Leonhard Lapin. Naine-masin XIII (1976)
kõrgtrükk

Olin juba sedavõrd tüdinud sellest nõmedast sotsialistlikust ühiskonnast, et hakkasin korraldama ärasõitu "sotsialistlikust laagrist", milleks lihtsaim tee oli fiktiivne abielu välismaalasega. Minu õnneks jäi see vaev nägemata, sest 1985. aastal algas Gorbatshovi perestroika, mis lubas vabamalt hingata. Ning Läändegi sain esmakordselt sõita juba 1989. aastal. Ja ei läinud palju aegagi, kui homokultuur muutus lausa trendiks ning nüüd koorib peaaegu iga noor kunstnik end kõigepealt alasti, et vähegi tähelepanu võita. Aga see ei ole enam skandaal, ei paku enam publikule huvigi.

Öelge veel, et Lapin on skandaal! Olen lihtsalt looja, mõnikord ka etteantud või aegadega kujunenud piiride nihutaja. Naudin luues seda tõelist vabadust, mida inimesele on antud - looja vabadust, rõõmu ja õnne olla suure Looja vahendajaks, ehk isegi väikseks sõnumitoojaks siia asisesse ilma. Skandaal pole mitte mina, vaid see ühiskond, mida vähegi analüüsides ei saa pidada selleks reaalsuseks, milles elada tahaks.

Isegi selle maailma taotlus mõistuslikkusele on väheusutav, sest siin toimuv ei allu loogikale, on enam absurdne kui seaduspärane, on enam illusioonidele kui tõelisusele rajatud. Seda segaduste riiki valitseb aga meedia, keda ei huvita tegelik elu, vaid selle pealispinnal värelev skandaal. Sedaviisi on ka kunsti avalikustav skandaal vaid taide kõige tähtsusetum kihistus, mis toob tunnustust vaid viieteistkümneks minutiks!

Internetis aadressil www.kunstikeskus.ee leiduvate mistahes algupäraste tekstide, tõlgete, terviklike info- ja lingikogumite ning pildimaterjali reprodutseerimine ainult KUNSTIKESKUS.EE ja/või nende autori(te) ja/või nende valdajate nõusolekul. Originaalteoste ja viidatud materjalide copyright kuulub üldjuhul nende autoritele ja/või valdajatele. Kontakt: info@kunstikeskus.ee