KUNSTIRESSURSID
Kunstiportaalid
ja -kataloogid,
pildiotsing
  Kunstiuudised,
(e)ajakirjad
  Kunstiajalugu
  Zhanrid, teemad
  Kunstiliigid, tehnikad
  Õppematerjalid
KUNSTIAJALUGU
  Kunstnikud A–K
  Kunstnikud L–Z
  Perioodid, stiilid
TEKST
Kirjutiste sari
KUNST ja...
  Loengud, artiklid
KAASAEGNE KUNST
  Rahvusvaheline
ja rahvuslik
  Rahvusvahelised
(regulaarsed) näitused, üritused

TAGASI AVALEHELE

Katrin Kivimaa KUNST ja SUGUPOOL

Ma ei hakka siinkohal üles lugema neid kordi, mil kunstijutud kolleegidega on kiskunud kunsti ja sugupoole teemale. Eesti kunsti ametlikku teemaderingi sisenes see probleem üsna hiljuti - alles1990ndatel, mil tänu ühiskondlikele muudatustele sai eesti kunst võimaluse esimest korda peale II Maailmasõda globaalsete kunstitrendidega piiramatult suhestuda. Samas tuleb tunnistada, et mehi ja naisi eristav ja erinevale hierarhiapulgale seadev retoorika on kujundanud nii ametlikku kriitikat kui ka nö. suletud professionaalse ringi suhtumisi kogu eesti kunsti ajaloo vältel. Et pilti lihtsustada, siis võiks alustada valitsevast arusaamast, mis väidab, et kunstiteose headusel pole midagi pistmist selle looja soolise kuuluvusega ning et tõeliselt hea kunst on universaalne, seega kõigile inimestele ja erinevate kultuuride esindajatele võrdselt mõistetav. Selle seisukoha loogikat järgides väidavad sama universalistliku trendi esindajad tihti, et kunsti tegemisse ja selle interpreteerimisse ei ole mõtet lisada kõrvalisi ja mitteuniversaalseid küsimusi, milleks nad peavad teiste seas ka kunstniku (või vaataja) soolist identiteeti. See, et selle "universaalse" kunsti tegijateks on läbi aastasadade osutunud mehed, räägib aga tõsiasjast, et naised ei ole võimelised suurt kunsti looma ning kogu küsimus on sellega ühele poole saanud.

Judy Chicago. Cock and cunt play (1972)
(projekt Womanhouse)
© Judy Chicago
repro: www.judychicago.com

Judy Chicago. The Dinner Party (1979)
© Judy Chicago
repro: www.judychicago.com

20. sajandi kunstiajalugu, -teooria ja -kriitika on tegelenud piisavalt enesekriitilise analüüsiga, et tunnistada sellise "universaalse" kunsti dogma piiratust ning asjaolu, et selle propegeerijateks ja praktiseerijateks on olnud konkreetsete gruppide esindajad ehk need, kes nii on ühiskondlikus kui kultuurilises plaanis võimupositsioonidel olnud. Ajalugu õpetab meile, kuidas võim on eri rahvuste, rasside ja klasside vahel erinevalt jagunenud, tihti unustades, et üks peamisi eristusjooni on jooksnud kahe sugupoole vahel. Meessoost ja naissoost loojate erinevat positsiooni kunsti vallas on määratlenud nii erinevad traditsioonid, erinev kunstiharidus kui ka nende kunsti hindamine looja soost lähtuvalt. Kahjuks ei vaeva traditsiooniline kunstiajalugu ennast ühiskondlike tingimuste ja eristuste süvaanalüüsiga ning seetõttu jääb ka eesti kunstihuvilisel tihti puudu informatsioonist, mis võimaldaks tal läbi näha kunsti tegemise ja hindamise seostest erinevate ideoloogiatega. Võtame kasvõi eelpool kirjeldatud "universaalse" kunsti mõiste: kuidas saab kaasaegses pluralistlikus kunstimaailmas ühtede tegijate kunst kuulutada "universaalseks", teiste oma aga "piiratuks" või kitsale huvigrupile suunatuks? Kuidas saab olla üks kunstnik kogu inimkonna tähistaja, teine aga seista ainult iseenda või oma tillukese kogukonna eest? Ning miks kipub see väidetavalt "universaalne" ehk kogu inimkonnale mõistetava kunsti tegija olema mees, aga mitte naine? Pigem valge kui värviline? Pigem mainstream kui radikaalne alternatiiv? Jne. (Muide, sellise "suurema ja tugevama loogika" järgi ei ole eesti kunstil (muusikal, kirjandusel jne.) üldse mingeid muid võimalusi, kui oma pisikest asja ajada.)

Rühmitus F.F.F.F. (Berit Teeäär, Kristi Paap, Kaire Rannik, Ketli Tiitsar, Maria Valdma)
F-failid (1998)
Eesti Kunstimuuseum
repro ekm.artun.ee

Naljakas on see, et kuigi intelligentsete lugejatena tunnistame sellise mõttekäigu piiratust ja ebaloogilisust, kipuvad analoogsed seisukohad mõjutama seda, kuidas me kunsti hindame ja interpreteerime ning ka seda, kuidas ja millist kunsti me teeme. Olgem nüüd ausad ja mõelgem järele, kas ei kipu me teatud sorti kunsti nö. naistekaks pidama. Ning kas ei pea me samamoodi just seda "naiste kunsti" kehvemaks nö. päriskunstist? Meenub, kuidas hea meeskolleeg hämmastunult kulmu kergitas kuuldes, et üks muidu hea kunstnik, keda tema kogemata meheks pidas, teeb muuhulgas ka feministlikku kunsti. "Oi, ma ei teadnudki, et ta on naine," ütles mu hea kolleeg kiiresti ja ilme tema näol muutus. Hmm, justnagu meeskunstnikud ei võiks feministlikku kunsti teha, mõtlesin mina. Kohe tuli meelde inglise fotokunstnik Victor Burgin, kes väitis, et just naissoo traditsioonilised kujutised on parimad näited kunsti ja visuaalse kujutamise seostest üldvalitseva ideoloogiaga. Nii kuulub Burgini kriitiline fotokunst samasse ritta kaasaegse feministliku kunstiga, mis uurib kriitiliselt traditsioonilisi soorolle propageerivaid kunstilisi ja reklaamkujutisi. Kolleegi näoilmet silmas pidades ütlesin aga valjusti: "Mis tähtsust sel on? Kas kunst ei pidanud siis mitte universaalne ja selle valmistaja soost mittesõltuv olema?"

Kunsti seostamine selle looja soolise kuuluvusega pole iseenesest midagi uut. Vastupidi, ajalooliselt on naisloojate loodud kunsti automaatselt meeste loomingust vähemaks ja kehvemaks või parimal juhul erinevaks peetud. Kunstiajaloost võib tuua mitmeid näiteid, kus konkreetse teose kunstiline väärtus ja hind on kukkunud lihtsa "ebameeldiva avastuse" tõttu, et selle autoriks osutus naiskunstnik. Nii eelmodernistliku kui modernistliku kunsti kangelane on traditsiooniliselt olnud meessoost ning kui üksikud naiskunstnikud suutsid end ühiskonna poolt seatud takistustest, mille hulka kuulus ka kunstihariduse piiramine, siis ei osatud nendega reeglina midagi peale hakata. 19. sajandi lõpu kriitikud ja kunstihindajad avaldasid hämmastust prantsuse skulptor Camille Claudeli saavutuste üle nii "mittenaiselikul" alal nagu skulptuur. Isegi tema suurimad austajad nõustusid, et Claudel ei mahu "normaalsete" hindamiskriteeriumite alla, mille kohaselt naisena sündinud inimesel puudus "loomu poolest" tõsine kunstianne ja geniaalsuse kullatera. (vt. tema teos "Küps iga")

Camille Claudel (1882)
foto: Cesar
repro: arte.tiscali.it

Camille Claudel. Clotho (kips)
foto: William Allen
Musee d'Orsay, Pariis
repro: Camille Claudel at the Orsay
   
Camille Claudel. Küps iga (1895–1903)
pronks
Musee d'Orsay, Pariis
repro: www.musee-orsay.fr

Kaasaegset kunsti vaadates oleks midagi sellist väita muidugi lihtsalt rumal, kuid see ei tähenda, et meeste kunstile ja naiste kunstile tihti erinevaid väärtushinnanguid ei omistataks. Vaadake kasvõi tarbekunsti positsiooni meie kunstimaailmas laiemalt. Või kui analüüsida vastumeelsust, mida naiskunstnikud tihti tunnevad nende kunsti soolisest identiteedist lähtuva eristamise vastu, siis kas ei kõnele see "naiskunstile" omistatud alavääristavast tähendusest? Nii kipuvad kunstipraktika ja -kriitika nagu ka vaataja tihti pidama "naiste kunsti" kehvakeste püüdluseks, millega üks tõsine kunstnik ennast ei seo. Aga meestekunst sobib tõsise "päriskunsti" hulka küll. Ja üldse, isegi kui soolise identiteediga tegelev kunst olekski suunatud ainult või peamiselt naisvaatajale, siis kuidas saab üle 50%-st enamust "kitsaks huvigrupiks" pidada? Ka see on mulle alati arusaamatuks jäänud.

Kaasaegset kunsti tundvale lugejale ei ole vaja selgitada, et sooline identiteet, selle väljendus kunstis ja kunsti interpreteerimises on ainult üks paljudest kategooriatest, mis igasugust inimkogemust ja väljendust paratamatult mõjutab. Sooline identiteet on nende erinevate mõjutajate seas kindlasti üks olulisemaid. Neile, kes on kaasaegse kunstiga lähemat tutvust alles tegemas, soovin vastuvõtlikku, aga kriitilist meelt, sest eelarvamused on visad taanduma ning naiste ja meeste erinevustega seotud eelarvamused on nii meie ühiskonnas kui kunstist siiani sügaval sees. Nende väljajuurimine on kõigi avatud meelega kunstnike, kriitikute ja vaatajate ettevõtmine ning sugugi mitte piiratud "kitsa huvigrupi" tegevus, nagu mõned siiani väidavad.

Kunsti ei tee abstraktsed inimesed, kunsti teevad kunstnikud, kelle kogemused on tingitud nende kultuurist, keelest, soolisest kuuluvusest, uskumustest, rahvusest, haridusest jne. Sama käib vaataja kohta, kes kunsti vaatab. Nii võib kunstiteost vaadata kui lõpututest kiududest koosnevat kangast, milles mõned lõimed tulevad selgemalt esile kui teised - kunstniku kavatsusest ja taustast lähtuvalt. Vaataja läheneb sellele kihilisele kangale - kunstiteosele - omakorda omaenda vaataja-pagasiga ning tõlgenduses kohtuvad kahte erineva isiku maailmad. Muide, selle mudeli juurde, mida võib üldistavalt kunsti kui kommunikatsiooni ehk kunsti kui suhtlusvahendi mudeliks nimetada, aitas minul jõuda justnimelt soolise identiteediga tegelev kunst ja kunstikriitika. On ju viimane üks olulisi ja silmatorkavaid lõimeid, mis kunstiteose kangastruktuuris esile tuleb.

Internetis aadressil www.kunstikeskus.ee leiduvate mistahes algupäraste tekstide, tõlgete, terviklike info- ja lingikogumite ning pildimaterjali reprodutseerimine ainult KUNSTIKESKUS.EE ja/või nende autori(te) ja/või nende valdajate nõusolekul. Originaalteoste ja viidatud materjalide copyright kuulub üldjuhul nende autoritele ja/või valdajatele. Kontakt: info@kunstikeskus.ee