KUNSTIRESSURSID
Kunstiportaalid
ja -kataloogid,
pildiotsing
  Kunstiuudised,
(e)ajakirjad
  Kunstiajalugu
  Zhanrid, teemad
  Kunstiliigid, tehnikad
  Õppematerjalid
KUNSTIAJALUGU
  Kunstnikud A–K
  Kunstnikud L–Z
  Perioodid, stiilid
TEKST
Kirjutiste sari
KUNST ja...
  Loengud, artiklid
KAASAEGNE KUNST
  Rahvusvaheline
ja rahvuslik
  Rahvusvahelised
(regulaarsed) näitused, üritused

TAGASI AVALEHELE

Katrin Kivimaa KUNST ja ÜHISKOND

Modernistlik kunstiteooria ei pööranud erilist tähelepanu kunsti ja ühiskonna vastastikusele mõjule. Eesti kunstis soositi vormile ja puhtesteetilistele väärtustele keskenduvat kunstilähenemist tänu nõukogude kogemusele, mille raames ametlikku kunsti ja kultuuri hinnati eelkõige "õige" poliitilis-ühiskondliku sisu ja meelsuse järgi. Vastandumaks sotsialistliku realismi ideoloogilistele nõudmistele eelistasid nii kunsti tegijad kui vaatajad uskumust, et tõelisel kunstil pole midagi pistmist ühiskondlike oludega, milles see loodud on. Kunsti eraldamine ühiskondlikest tingimustest andis nõukogude ajal kunstnikele teatava vabaduse ning võimaldas eesti kunstil ennast samastada lääne ja eriti ameerika modernistliku kunstiga, kus selline mudel domineeris kuni 1960ndateni.

1960ndatel-1970ndate alguses lääne kaasaegses kunstis juhtivale positsioonile tõusnud ühiskondlik-poliitiliste kunstivooludega oli eesti kunstil ennast raske seostada, kuivõrd lääne mässuline kogemus ja kunst lähtus vasakpoolsest ideoloogiast, mida oli pea võimatu üle kanda ühiskonda, kus marksistlik ideoloogia oli (tihti vääralt) arenenud totalitaarseks süsteemiks. Kunsti absoluutset autonoomiat propageeriv mudel varjas osavalt tõsiasja, et see mudel ise oli samuti ideoloogiline, s.t. välja kasvanud ja seotud konkreetse ühiskondliku formatsiooniga (kodanliku ja kapitalistliku kunstiideoloogiaga).

Absolute impotence (Adbusters)
näide võrgus levivast poliitilisest kunstist
repro: www.subvertise.org
Mari Sobolev. Ad Free Zone
...aktsioon seisneb selles, et mistahes linnas mõõdetakse keskväljakul ära reklaamivaba ala % silmapiirist
   
Anthrax express (autor teadmata)
näide võrgus levivast poliitilisest kunstist
repro: www.subvertise.org

20. sajandi teise poole kunsti ja kunstiteooriat iseloomustab tugev enesepeegelduslik ja enesekriitiline tendents ning niimoodi on hakatud üha enam välja tooma erinevate kunstimudelite ideoloogilisi aluseid. Arusaam, et kunst on ühel või teisel moel ümbritseva ühiskonna, selles valitsevate ideoloogiate, moraali, uskumuste, konventsioonide jne. produkt, on saanud üha tavalisemaks. Eesti kunstimaastikul on selline arusaam, lääne kunsti eeskujud ja uut tüüpi ühiskonna kujunemine rajanud teed kunstile, mida iseloomustab aktiivne suhestumine kaasaegse eesti ühiskonnaga ning selle müütide, ideoloogiate ja ühiskondliku reaalsuse "dekonstrueerimine" ja kriitika. Loomulikult ei saa unustada, et osaliselt võib tegemist olla nö. moesuundumusega, mis on seotud eelkõige analoogse kunsti populaarsusega läänes. Lääne poststrukturalistlike teooriate ja kunstipraktikate eeskuju rajas teed meie oma "kunstilistele dekonstruktsioonidele", mis lammutasid tõsiusklikke rahvuslikke mütoloogiaid ja legende (Linnapi koolkond). Kuid samas ei saa eitada, et kohalikud tingimused soodustasid igati ühiskonnakriitilise kunsti teket. Esiteks, 1990ndad on ilmselt esimene kümnend eesti kunsti ajaloos, kui saab rääkida avaliku poliitilis-kriitilise kunsti nähtavusest ja tähendusest üldisel kunstimaastikul. Koos nõukogude impeeriumiga saabunud unistus "heast uuest" kapitalistlikust maailmast lagunes kiiresti tänu varakapitalistliku ühiskonna probleemidele, mis kujundasid eelkõige noorema põlvkonna mentaliteeti.

Ühiskondlike probleemidega suhestuvat kunsti võiks ühte paigutada teiste kriitilise meelsusega kunstivooludega nagu seda on feministlik kunst, tähelepanuväärne osa võrgukunstist, ökoloogiline kunst jne. Lõppkokkuvõttes tunnistavad kõik nimetatud suundumused ausalt, et nad lähtuvad oma ajast ja ruumist ning soovivad selles aegruumis aktiivset rolli mängida. Lisaks juba nimetatud Linnapi koolkonnale saigi eesti kunsti sotsiaalne lähenemine alguse feministlikest näitustest (vt. artikkel "Kunst ja sugupool") ning mitmed autorid laiendasid oma kriitikat eesti ühiskonnas valitsevatelt soolistelt stereotüüpidelt ka teistele aladele. Rühmituse F.F.F.F. projekt "Teade tulevikku" dokumenteeris inimeste igapäevaprobleeme ja unistusi paremast tulevikust. Üleminekuühiskonna majanduslike ja klassiprobleemidega tegelevad Liina Siibi fotoprojektid. Vaesuse temaatika on kesksel kohal ka sellistes teostes nagu Silja Saarepuu projekt, mille raames Tallinna tänavatel kerjavatele inimestele anti nö. abivahenditena kasutada erinevaid kummalisi esteetilisi objekte või miks mitte ka Raoul Kurvitza "Katedraal" - vanadest aknaraamidest Jaani kiriku ette püstitatud valguskatedraal, mida teatava tasu eest valvasid Tallinna kodutud.

Aktiivne annetuste kogumine Pärnus
Taave Tuutma "Maailma rikkaimate inimeste toetamise" projekti raames

Mina isiklikult pean üheks parimaks radikaalse sotsiaalse kunsti aktsiooniks napilt dokumenteeritud ja siiani suhteliselt harva käsitletud Mari Sobolevi häppeningi "Sõnavabadus". Selle käigus kasutas Mari Sobolev koos oma sõpradega ära asjaolu, et peale igaõhtuse programmi lõppemist näitas TV 1 10 kuni 15 minuti vältel öist tänavapilti Pirita teel, kus kanali hoone asus. Sobolev ja Co otsustasid, et seda tasuta eetriaega ei saa kasutamata jätta ning kavandasid öise etteaste TV 1 maja ees, mis siis automaatselt üle Eesti sellel telekanalil nähtav oli. Etendus iseenesest oli väga lihtne ja sugugi mitte kunstipärane: kunstnikud/protestijad lihtsalt marssisid mööda Pirita teed kandes tohutut loosungit, millelt vaatas vastu üksainus sõna - "Sõnavabadus!".

Sellise sõnumi esitamine väidetavalt demokraatlikus ühiskonnas, kus sõnavabadus peaks olema kõigile kodanikele tagatud, on üsnagi radikaalne samm. Kuigi Sobolev ja Co kasutavad selle sõnumi, mis juhib tähelepanu ajakirjanduse piiratusele ja korporatiivsusele, poliitika korrumpeerumisele jne., esitamiseks kunstilist vormelit, võiks nende etteastet nimetada samahästi ka poliitiliseks aktsiooniks. Autorid kasutasid kunsti mõistet pigem nö. suitsukattena ning vormilis-esteetilised eesmärgid, mis tavapäraselt kunsti defineerivad, ei mänginud selles aktsioonis mingit rolli. Küll aga mahub see teos edukalt sellise kunsti mõiste alla, mis ei pea oluliseks esteetilise objekti loomist, vaid rõhutab kunsti ja elu vahelist seost. Nii peaks kunst sekkuma igapäevaellu, sh. poliitikasse ning seda mõjutama. Kunsti peaksid tegema kõik inimesed. Kunst ei ole sel juhul müüdav-ostetav, imetletav-nauditav tarbeese, mille väärtust mõõdetakse kunstituru hindades, vaid aktsioon, etteaste, mäng, milles igaüks võib osaleda. Kunst muutub mänguks, mis on loominguline, aga mitte dekadentlik. Mäng, milles võib avalduda inimeste loominguline potentsiaal, mida reglementeeritud, rahavaimust kantud ühiskonnakorraldus pärsib. Selline kunst on aktiivses suhtes seda ümbritseva maailma ja ühiskonnaga ning osaleb selle muutmises.

Kirjeldatud kunstimudelit võib õigusega nimetada utopistlikuks, kuivõrd ajalugu on näidanud, et kunstimaailma institutsionaalsed ja majanduslikud struktuurid inkorporeerivad pidevalt radikaalseid kunstipraktikaid, mis kaotavad seeläbi oma kriitilist positsiooni. Samas, utoopia ei peagi olema midagi püsivat ja muutumatut, vastupidi, see idee omandab pidevalt uusi vorme. Ning iga kord, kui nö. vastuelement "korrale kutsutakse" ja institutsioonide poolt üle võetakse, muutub midagi paratamatult ka institutsioonide enda sees. Selles mõttes on tegemist muutuva protsessiga ning aktiivselt sekkuval kunstil on alati mingid tagajärjed.

Kõige toredam on aga see, et sellist kunsti võib ja peabki igaüks tegema ning tavaliselt pakub see protsess tegijaile ja vaatajaile suurt naudingut. Kõik potentsiaalsed kunstnikud tänavatele ja linnaruumi vallutama! - selliselt võiks kõlada tõeliselt demokraatliku kunsti põhimõte.

Internetis aadressil www.kunstikeskus.ee leiduvate mistahes algupäraste tekstide, tõlgete, terviklike info- ja lingikogumite ning pildimaterjali reprodutseerimine ainult KUNSTIKESKUS.EE ja/või nende autori(te) ja/või nende valdajate nõusolekul. Originaalteoste ja viidatud materjalide copyright kuulub üldjuhul nende autoritele ja/või valdajatele. Kontakt: info@kunstikeskus.ee