Kaasaegse Kunsti Kokaraamat | Cookbook of Contemporary Art
 
 

Peeter Lauritsa retsept
FOTOMONTAAZH

MIS
Fotomontaazhiks on palju erinevaid võimalusi. Võib kasutada topeltsäritust (samale negatiivile pildistatakse ülestikku mitu kujutist), topeltkopeerimist (samale fotopaberile kopeeritakse pimikus ülestikku mitmelt negatiivilt kas maskidega või ilma), kääride ja liimiga kollaazhi või arvutitöötlust. Ka fotolavastuses võib esineda fotomontaazhi tunnuseid.

Alates 20. sajandi avangardismist on fotomontaazh muutunud populaarseks võtteks mitte ainult kunstilises praktikas, vaid ka poliitilises (võltsingud) ja turunduslikus manipulatsioonis. Fotomontaazh võlgneb oma efektsuse inimmasside sõgedale ebausule, nagu peegeldaks foto reaalsust. Seetõttu on fotokujutise nihestamisel maagiline potentsiaal nihestada reaalsust. Sürrealistidele pakkusid need illusionismi ja võõritamise võimalused suurt huvi ja nad praktiseerisid neid hulgi.

KELLELE
Seda zhanri võib soovitada mängulise loomuga uudishimulikule inimesele, keda huvitavad reaalsuse struktuur, komponendid ja kude, tahtmine konstrueerida teistmoodi reaalsusi või sabast kinni saada oma ulmadel, ning kellele meeldib nii enda kui teiste tervet mõistust mängu panna.

VAJALIK
Ma olen viljelenud kõiki montaazhitehnikaid. Viimasel ajal kütkestab mind enim arvutitöötlus, sest võimaldab väga täpselt nüansseeritud tööd ja kõige illusionistlikumat tulemust. Seetõttu käsitlen ma käesolevas retseptis üksnes arvuti abil monteerimist.

Vajalik on selleks digitaalkaamera ja/või varamu eri teemadel pildistatud fotomaterjali. Korralikud teadmised Photoshopist või tungiv soov neid omandada. Normaalselt kalibreeritud monitoriga arvuti, mis jäksab jooksutada Photoshoppi suure hulga üheaegselt avatud piltidega. Loomulikult ka programm ise.

AEG
Aega peab olema palju nagu tiigerpüütonil ja kannatust kui kuningboal. Keegi ei oska ennustada, kui kaua võib kuluda vastuvõetava tulemuse saamiseks, eriti kui programmi veel väga hästi ei valda. Läbi tuleb proovida suur hulk erinevaid variante ja vahepeal peab silmale puhkust andma. Päevad ja ööd läbi monitori sirinat jõllitades jääb kriitiline pilk töntsiks ning enese totrusi või maitsetusi ei pruugi märgata ennem kui alles mitme päeva pärast. Õnneks võimaldab arvuti lõputult parandusi ja ümbertegemist. Photoshop, kui teda mõnuga kasutada, on kaasaegse kunstniku slow-food restoran.


© Marge Kaplinski, Peeter Laurits. Neli kärbest
Klikka pildil, et näha illustratsiooni suuremalt!


© Peeter Laurits. Puupoiss ja neitsi
Klikka pildil, et näha illustratsiooni suuremalt!


© Peeter Laurits. Katastrikanne

TÖÖ KÄIK
Kas mõelda valmis üksikasjalik tööplaan või lasta ennast juhtida improvisatsioonil, sõltub eelkõige temperamenditüübist ja iseloomust. Mina üritan ennem tööle asumist tavaliselt hästi selgelt visualiseerida ja läbi mõelda, mida ma teha tahan ning ma valin hoolega tehnikat, stiili ja koloriiti. Ma tean väga hästi, et niipea kui ma tööle asun, hakkavad selguma häirivad üksikasjad - mingid vajalikud fragmendid ei monteeru, valgused käituvad ootamatult, avastad hoopis vaimukamaid lahendusi ja jooksu pealt tuleb teinekord muuta tervet kontseptsiooni. Töö protsessis meeldibki mul ennast raamistikust lahti lasta, mürada ja mööbeldada, üllatada ennast ootamatute või jaburate lahendustega. Sellegipoolest on algselt valmis mõeldud struktuurid mugavateks tellinguteks, mille külge kukkudes klammerduda.

Monteerida võib väga robustselt, ligikaudsete lõigete ja teatraalse groteskiga. Võib ka harrastada maalilist filigraani ja märkamatuid üleminekuid. Elemente võib paigutada gravitatsioonile ja ruumiillusioonile vilistades, seostada üksnes ideid ja moodustada skemaatilisi kobaraid. Võib aga ka meistervõltsija kannatlikkusega nokitseda läbinähtamatu ruumiillusiooni kallal. Neid vastandlikke meetodeid võib vabalt ka kombineerida, aga alati tuleb silmas pidada, mida ja milleks. Mind huvitavad viimasel ajal dünaamiline ruum, mälu ja kujutluse viirastuslikkus ning ma talitan vastavalt, heegeldades peenikest mitmekihilist filigraani oma unenägudest pärit nõksudega.

Illusoorse montaazhi puhul tuleb väga hoolikalt jälgida eri allikatest pärit pildielementide tekstuuri, valgustatust, koloriiti, teravust, kontrasti ja teisi fotograafilisi parameetreid. Neid tuleb muuta ja timmida, et nad omavahel usutavalt monteeruksid. Materjali ühtlustamiseks programmist valmiskäsklusi ei leia. See on puhas silma vilumuse ja näpuosavuse koostöö. Jälgida tuleb valguse suunda ja olemust, detailide suurendustegurit, mikromüra intensiivsust ja iseloomu, lõikekontuuride ähmasuseastet ja üldse kõike, mida silm seletab.

Igasuguseid kunstipäraseid valmisfiltreid (peale funktsionaalsete) kõlbab kasutada üksnes paroodilises võtmes. Peale karaoke nad eriti muuks ei kõlba.

Tegevuse käigus tuleks kõik nahad (layers) alles hoida, nimetada, sorteerida neid kaustadesse, et omada protsessist hetkelist ülevaadet. Maksimaalselt tuleks kasutada adjustment layereid, salvestada viimistletud selektsioone ja muuta töö käik kõigi vahenditega võimalikult läbipaistvaks ja tagasipööratavaks. Kui sellisel kombel oma tagalat kindlustada, siis võib möllata ja laamendada väga hoogsalt. Arveametnik ja shamaan võiksid tööprotsessi ajal sinus koostööleppe sõlmida.

Kõrgelt tuleb hinnata juhuslikkuse osatähtsust. Illusoorse ruumi loomisel ei ole abi jäigast pedantsusest. Kõlagu see paradoksaalselt, aga ruum muutub usutavaks tänu imelikele nurkadele ja võimatutele detailirakurssidele. Väljaarvutatud kooskõla võib olla ükskõik kui matemaatiline, aga silma petab absurd paremini.

Kui õnnestub endas tööle saada teater ja apteeker käsikäes, siis hakkab selline tegemine järjest suuremat naudingut pakkuma. Võib isegi sõltlaseks jääda.

ESITLUS
No siin küll mingeid juhtnööre anda ei saa. Jääb üle loota, et tegijal on meeles mõlkunud miski, mida ta saavutada tahab ja sellele vastavalt tal talitada tulebki. Piltide eksponeerimiseks on tänapäeval tohutult erinevaid võimalusi. Neid võib riputada muuseumisse, unustada tänavale, kleepida salmikusse, saata sõprade või vaenlaste mobiiltelefonidele, riputada blogisse, trükkida ajakirja, katta nendega fassaade või projitseerida neid pilvedele. Peab mõtlema, mil viisil silmas peetud eesmärk kõige efektsemini realiseerub ning kuidas on parem oma tööd võimalikult täpselt kontekstualiseerida. See on hea hulk mõnusat ajutööd, mida keegi teine sinu eest ära teha ei saa.


AUTOR
Peeter Laurits (s. 1962) on üks teedrajavaid tegelasi Eesti fotokunstis ja fotoga tegelevas kunstis. Poolenisti iseõppija, kes tudeerinud muuhulgas Leningradis, New Yorgis ja Eesti Humanitaarinstituudis. Legendaarse loomingulise rühmituse DeStudio (1992-96) üks alustalasid, mitte vähem legendaarse Kütioru Ateljee asutaja ja tegevjuht. Samas vabakutseline kunstnik, Eesti Kunstnike Liidu liige. Lauritsa töid leiab mitmetest mainekatest kogudest nii kodu- kui välismaal, alustades KIASMA ja Norton Dodge kollektsioonidega ning lõpetades Sammelselja ja Miliuse erakogudega. Koduleht web.me.com/peeter.laurits

Vaata ka: Peeter Lauritsa e-näitus "Peirithoosi hommik" ja intervjuu kunstnikuga


Peeter Laurits

 
www.kunstikeskus.ee keskkonnas leiduvate mistahes algupäraste tekstide, tõlgete, terviklike info- ja lingikogumite ning pildimaterjali reprodutseerimine ainult KUNSTIKESKUS.EE ja/või nende autorite ja/või nende valdajate nõusolekul. Originaalteoste ja viidatud materjalidega seotud õigused kuuluvad üldjuhul nende autoritele ja/või valdajatele.