Kaasaegse Kunsti Kokaraamat | Cookbook of Contemporary Art
 

Vano Allsalu retsept
LIHTNE ABSTRAKTNE MAAL

MIS
Abstraktne kunst on see valdkond, kus lihtsameelne ja geniaalne, tõeliselt mõjus ja formaalne võivad pealiskaudsel vaatlusel päris sarnased tunduda. 20. sajandi üks olulisemaid kunstisuundumusi on Eestis veel tänagi paljude jaoks mõistetamatu "abrakadabra" - kusjuures tegemist on ilmselt vanima kunstivormiga inimkonna ajaloos. Kas pole naljakas - abstraktne kunst on 70 tuhat aastat vana (loe lähemalt), kuid osa inimesi räägib sellest ikka kui arusaamiseks liiga "moodsast"...

Muuseas, eks ole paljud surematute heliloojate inimvaimu ülendavad teosed justnimelt sõnadeta, puhtalt helidest koosnevad. Analoogiliselt instrumentaalmuusikaga võime rakendades üksnes värve, jooni ja pindasid, rütme ja liikumisi saada tulemuseks päris puhast kunsti. Niisiis - miks mitte panna ennast proovile ja maalida üks lihtne, aga hea abstraktne maal?

KELLELE
Teostamise eelduseks on baasteadmised värvide segamisest (nt. et sinine + kollane = roheline) ning kattevärvidega maalimisest (ka harilik "kooliguash" kuulub nende hulka!), oskus kasutada pintslit ning tarvitada tärpentini värvide lahustajana ning töövahendite puhastamiseks.
Retsept sobib teostamiseks vanusele 13-99.


© Vano Allsalu. Pilv (2008, õli, lõuend, 60x80 cm)
Klikka pildil, et näha illustratsiooni suuremalt!

© Chris Henshilwood
Graveeringutega ookritükk Blombose koopast Lõuna-Aafrikas
Foto: www.nsf.gov © Chris Henshilwood

VAJALIK
Lihtsa abstraktse maali loomiseks läheb tarvis:
- alust - (soovitavalt raamile pingutatud ja krunditud lõuend; kõlbab ka krunditud paksem papp või paks nn. akrüülipaber); papi kruntimiseks eelista Gessot vm. kruntvärvi kunstitarvete kauplusest - ning soovitavalt krundi alus ühtlaselt mõlemalt poolt, siis ei tõmbu see kuivades kõveraks; aluse formaat vali sõltuvalt enda kui maalija "käekirja" suurusest - soovitavalt pildi pikem külg mitte lühem kui 50 cm
- õlivärve (minimaalselt komplekt, milles esindatud valge, must, punane-kollane-sinine ning lisaks eelnevale 4-5-6 tooni vastavalt oma maitsele; võib ka rohkem, ent enam kui paarikümnest eri toonist koosnevat komplekti algajale ei soovitaks)
- õlivärvipintsleid (tugevast, nt. seaharjasest) 3-4 suuruses (ise eelistan lapikpintsleid ümarale variandile); soovi korral ka spaatel ehk maalipahtel värvi kandmiseks pinnale paksemate, siledate või faktuursete kihtidena
- tärpentini (soovitavalt lõhnatu spetsiaalne vahend kunstitarvete kauplusest)

- paberkäterätikuid vm. tugevamat (aga pehmet, imavat) majapidamispaberit
- värvide segamiseks paletti (sobib ka sileda pinnaga keraamiline plaat või tükk klaasi)

AEG
Töö teostamiseks kulub sõltuvalt tegija kogemustest, temperamendist ja eelistustest (emotsionaalne või ratsionaalne lähenemine), samuti pildi formaadist paar kuni paarkümmend tundi. Pea silmas, et sõltuvalt alusmaterjalist, värvikihi paksusest ja õhutemperatuurist võib maalitud värvilaigu kuivamine võtta aega poolest päevast kuni nädalateni. Seega soovitus: kui oled kiire ja julge maalija, püüa lõpetada pilt ühe tööpäeva jooksul. Kui tahad nokitseda ja vahepeal pikalt aru pidada, jätka oma töö edasi- ja ülemaalimist alles siis, kui maalitud värvikihid on kuivanud. Vahepealsel ajal toimetamine võib põhjustada poolkuivanud värvikihilt "naha" mahatuleku ning inetu "värvipudru" tekkimise. Eelnimetatud probleemid on välistatud akrüülvärvi kasutamisel - ent paratamatult ei paku sellega töötamine nii meeleolukat kogemust kui "värvide kuninga" õlivärvi kasutamine.

TÖÖ KÄIK
Abstraktsele maalile võib läheneda mitme nurga alt. Täpsemalt kasutatakse mõistet "abstraktne kunst" siis, kui kunstnik on alustanud oma pildi loomist lähtudes tegelikkusest, äratuntavatest kujunditest ja objektidest, aga tööprotsessis realistlikust kujutamisviisist niivõrd kaugenenud, et pildi algseid elemente pole enam võimalik ära tunda ega ümbritseva reaalsusega siduda. Sel juhul võib öelda, et maali vormid on tegelikkusest abstraheeritud. Teise mõistena kasutatakse väljendit "nonfiguratiivne kunst" - seda siis, kui kunstnik polegi oma teost luues midagi reaalset, mingit objekti ega keskkonda silmas pidanud ning on lihtsalt joonte ja värvilaikude rütmist maali koostanud. Mis ei tähenda muidugi, et kunstnik ei võiks seejuures püüelda mingi üldisema või konkreetsema idee, sõnumi või tunde edastamise poole teatud spetsiifiliste väljendusvahendite kaudu (loe abstraktse e. esemetu kunsti kohta lähemalt)

Kujutamise ja mittekujutamise piir on muidugi ähmane - samas toimub tihti just sellel "eikellegimaal" teose tähenduse loomine vaataja jaoks, siit saavad alguse erinevad tõlgendused - ning sellel mänguväljal toimub ka käesoleva retseptis kirjeldatud tegevus. Seejuures piirdume "puhta eneseväljendusega" - kas see on emotsionaalsem-spontaansem või ratsionaalsem ja kaalutletum, jäägu igaühe enda ja tema iseloomu otsustada. Alljärgnevad soovitused on kehtivad tulenevalt autori iseloomust siiski pigem esimese lähenemise kohta.

Millest siis ikkagi alustada? Üheks võimaluseks oleks lihtsalt valada oma tunded lõuendile... ent seame ühe piiraja. Teosel peab olema mõtteline keskpunkt - mingi keskne idee, märk või tähendus, mis on kas kirjeldatav pealkirjaga - või siis "hakkab tööle" koos pealkirjaga. Seega tuleks alustada keskendumisest... kuidas, pole oluline. Vahest on parim just esimene pilt või kujund, mis silmade sulgedes teadvusest esile kerkib. Ehk siis on see midagi, mis on sind juba pikemat aega vaevanud - või hoopis tiivustanud. Sobib kõik, mis on sulle tegelikult piisavalt oluline, et looma inspireerida ja innustada. Samas ära unusta, et kavandad abstraktset maali! Nii et ei mingeid äratuskelli, tähti ja kuud, inimfiguure ega maju.

Kui välja arvata täiesti kaootilised, juhuslikkuse võlule orienteeritud pildid, saame alati rääkida mingist kompositsiooniskeemist. Antud juhul asetame silmapaistvale kohale selle, mis on sisuliselt oluline. Ülejäänud visuaalne materjal saab olema selle teenistuses - justkui võrgustik, mis ühendab tähtsat ülejäänuga - ka sellega, mis jääb meist maalimata ja lõuendi serva taha.

Ja nüüd... Järgnevat on kõige raskem kirjeldada. Ära torma. Võid alustada vähehaaval. Sega valmis mõni meeldiv värvitoon. Vea lõuendile mõned jooned. Leia kontakt pildi pinna ja värvidega - nagu muusik häälestab oma pilli enne esinemist. Puuduta lõuendit ja tunneta selle vastusurvet. Ja siis lihtsalt maali! Heida kõrvale kõik mured ("ma ei oska", "mida küll teised arvavad?") ja kaalutlused ("kuidas oma oskamatust varjata?"). Kanna lõuendile julgelt värvi suurte ja väikeste pintslitega, ent ära siiski oma tööd "umbe" maali. Vastavalt maalitava pildi formaadile võib selles tinglikult eristada plaane või tasandeid - poolemeetrise või meetrise pildi puhul rusikareeglina üldplaan, keskmise suurusega kujundid-pinnad, seejärel juba detailid, pintslilöögid, väikesed värvisegunemised ja muud nüansid. Otsusta, kas kasutad valdavalt pigem pindu või jooni - kõike head korraga ja palju rikub tõenäoliselt pildi.

Püüa maalida mõistuse ja südamega - sõnum tulgu südamest, mõistus hoidku silma peal kirjutatud ja kirjutamata (sageli ka üksnes tunnetuslikel) reeglitel. Ka siis, kui sa pole palju kunsti õppinud, rakenda julgelt oma loomulikku arusaamist proportsioonidest, tasakaalust, liikumisest, värvide omavahelistest suhetest... Seda ikka selleks, et töö kompositsioon saaks just parasjagu pingestatud ning pilt saaks endale õigesse kohta selle olulise "maasika", millesse ongi kontsentreeritud sinu töö mõte. Ja pane tähele - oskus mõni ülearune pintslilöök tegemata jätta ning viimaks maalimine õigel hetkel lõpetada on vahest tähtsamgi kui innukas pintsliga vehkimine. Eelkirjeldatud lähenemist võiks niisiis nimetada ka "kontrollitud spontaansuseks".

Kuidas hinnata tulemust? Tõenäoliselt oled enese suhtes liiga kriitiline... ent tea, et kui oled luues tõeliselt siiras ning lased lahti tarbetutest konventsioonidest ja esinemishirmust, ei saa tulemus eales olla tõeliselt halb. Kui maalimine tekitab sinus elevust, tegele sellega! Kujunev kogemustepagas vabastab üha suurema osa sinu mõttetegevusest olulise - kunstile olemusliku ja enesele nauditava - jaoks.

ESITLUS
Valminud tööst võimalikult tõepärase pildi saamiseks eksponeeri see ühevärvilisel, soovitavalt valgel või hallil seinapinnal.


AUTOR
Vano Allsalu (s. 1967) on õppinud maali EKAs ja õpetanud seda sealsamas, samuti Tartu Ülikoolis ja Sally Stuudios. Eesti Kunstnike Liidu liige aastast 1992, Eesti Maalikunstnike Liidu ja Tartu Kunstnike Liidu liige. Aastast 2001 tegutseb ka KUNSTIKESKUS.EE toimetajana.

Vaata ka: Vano Allsalu e-näitus "Maal on maastik"


Vano Allsalu. Autoportree paletiga

 
www.kunstikeskus.ee keskkonnas leiduvate mistahes algupäraste tekstide, tõlgete, terviklike info- ja lingikogumite ning pildimaterjali reprodutseerimine ainult KUNSTIKESKUS.EE ja/või nende autorite ja/või nende valdajate nõusolekul. Originaalteoste ja viidatud materjalidega seotud õigused kuuluvad üldjuhul nende autoritele ja/või valdajatele.