24h galerii
Kunstiteadlikkuse Keskus
tagasi avalehele
 

ARHIIV e-näitused
viimased näitused | kaasaegne eesti ja rahvusvaheline kunst | laste ja noorte ning harrastajate looming | külastajate online-joonistused

24h galerii on alates KUNSTIKESKUS.EE avamisest 2001. aastal 11 aasta jooksul toonud vaatajani järjekindlalt e-näitusi Eesti kaasaegsest kunstis, sekka ka väljapanekuid laste ja noorte loomingust ning väliskunstnikelt. NB! Alates maikuust 2012 on e-näituste tegemine peatatud seoses Kultuurkapitali toetuse lakkamisega KUNSTIKESKUS.EE tegevusele.

 
viimased näitused

Tarrvi Laamann TARRVISM (7.03.-30.04.2012)

Laamanni kunstnikupositsioon on kahtlemata keskmisest kõvasti positiivsem, lausa plussmärgiline. "Minu maailm on päikseline, täis külluslikke värve ja heasoovlikke inimesi," ütleb ta. Kuhu jäävad siis pained ja perverssused ja muidu kummalised lood? Millegipärast on ju süngus salapärasem kui helgus ja siiralt sõbralik tegija võib mõjuda kultuurimaastikul lausa ullikesena. Ent Laamann pole kaugeltki naiivne maailmaparandaja, veel vähem pealiskaudne iluotsija: "Ilmselt on mõnigi mu töö mingi valu väljendus, aga olen proovinud kirjeldada mitte seda valu, vaid vastandit, mis tekib peale valu, ja head, mis hoopiski võinuks olla." Kunstnikuks olemine on eelkõige inimeseks olemine ning hea ja halb käivad lahutamatult käsikäes. See, kas näed rohkem valgust või varju, sõltub vaatenurgast ja mõtteviisisit. Ehk siis inimesepositsioonist. Ning isegi siis, kui lähenemisnurka pole võimalik valida, on üks ja sama klaas pessimisti jaoks lootusetult pooltühi, optimisti jaoks aga leidub selles alati mõni sõõm väärt nektarit.


Tarrvi Laamann
   

Ulvi Haagensen NEXT / JÄRGMINE (5.02.-31.03.2012)

Ulvi Haagensen on karmi käega minimalistlik romantik. Ning vaatamata – aga võib-olla just tänu – nende omaduste mõningale vastuokslikkusele omanäoline ja selgesti välja joonistuva positsiooniga kunstnik. Haagensen kujutab valdavalt täiesti triviaalseid esemeid, ent ei kavatsegi lahata nende banaalsust, pilgata väikekodanlikku tarbijat asjade taga või muud säärast. Tõsi, mingit leebet irooniat võib ju aimata, ent eelkõige näib kunstnik siin püüdlevat esemete idee analüüsimise ja kirjeldamise poole – tehes seda haikulikult nappide visuaalsete vahenditega. Kaanega karp võib muidugi peita vanu postkaarte, arstirohtusid või lausa tühja-tähja, ent eemaldudes igapäevaelulisest märkame, et laeka tähendusväli nii hommiku- kui õhtumaises kultuuriruumis on täiesti põhjapanev. Seaduserullid, kroonijuveelid, salaprotokollid ja mürgiampullid sunnivad vaatama neid ümbritsevale ja varjavale kestale hoopis suurema aukartusega. Sarnane lugu on tooliga – koduse söögilaua tagasihoidlik kaaslane talletab sellel istunute mured ja rõõmud, mõnele on tool piinapingiks ja teisele võimu atribuudiks...


Ulvi Haagensen
   

Kaili-Angela Konno NIMETA KOHT (1.01.-29.02.2012)

Kunstnik on ekslik, ta pole täiuslik. Kord on ta lapselikult uudishimulik, kord vaevab teda küpsemisega kaasnev maailmavalu, siis on ta juba tark laps, tülpinult varaküps, kõiketeadev. Alati peab ta midagi otsima, miski nagu häirib või kutsub teda. Tihti on raske endalegi seletada, mis nimelt. Vahel läheb meel kurvaks, vahel tõuseb tuju taevani. See on nagu liikumine kurvilisel ja künklikul teel. Närvesööv. Lõbus ka omamoodi. Teinekord jälle kipub tiirutamisest sõba silmale tulema ja siis on komistuskivi kohe platsis. Aga kunstnik ei vannu alla, kukub küll, aga tõuseb üles, läheb ikka edasi... Ega ma ei saagi väita, et see kirjeldus Kaili-Angela Konno kohta käiks. Aga vanatestamentlikku tõsidust aimdub tema loomingust, ja südamega tehtud otsinguist. Sekka ka leebet nalja, ehk idamaist irooniat, õhtumaist metafüüsikat.


Kaili-Angela Konno
   

Paul Allik (1946-2003) OHVRID JA TEISED MAALID (1.12.2011-31.01.2012)

On väga kahju, et Paul Allikust kui inimesest saame rääkida üksnes mineviku-vormis. Varalahkunud kunstniku looming on endiselt niivõrd elus, kuidagi nii kirglik ja puudutav. Ning seda mitte ainult läbi ilutaotluse, värvidemängu ja nõtkete pintslitõmmete, mis reedavad tema sidet nii Pallasliku vaimu kui laiemalt 20. sajandi modernismi elurõõmsamate ilmingutega.

Veidi enam kui kümne aasta eest, 2001. aasta augustikuus avas Paul Allik Saaremaal Kuressaare lossis näituse, kus eksponeeris mahukat maaliseeriat "Ohvrid". Need tööd olid pühendatud 60 aasta möödumisele Kuressaare veresaunast, mille käigus hukati seal 1941. aastal kümneid tsiviilisikuid. Paul Allik andis kunstnikuna oma panuse sellesse, et toimunu ei ununeks - ning tulemuseks on üks silmapaistvamaid ajaloolise sündmuse käsitlusi eesti kunstis.


Paul Allik
   

Ivar Kaasik MAALI SURM JA TRIUMF. ABSTRAKTSIOON JA APROPRIATSIOON (25.10.-31.12.2011)

Tundub kuidagi tarbetu seletada midagi kunstnikust, kes ise oma mõtteid nii ladusalt kuuldavaks teha oskab ja tahab nagu Ivar Kaasik. Püüan tema tekstist kinni vaid küsimuse sellest, kas väljakutse tänasele maalikunstile oleks "näidata seda, mis näitamise välistab" ning mõtte, et maal toodab midagi enamat kui iseenda ratsionaalsust. Viimast tahaks küll uskuda. Esimese osas lisaks kiuslikult ka selle, mis "näitamist väärib". No ei pääse me hinnangute andmisest... On kindlasti hea, kui praktiseerivad kunstnikud tegelevad oma tegevuse, oma valdkonna mõtestamisega (sealhulgas lahti-, ümber- ja taasmõtestamisega), jätmata seda vaid karastunud teoreetikute ja kunstifilosoofide mängitada. Isegi kui sellest pürgimusest ei selgu tõde – ja seda oodatagi oleks ju äärmiselt naiivne – pakseneb maalikunsti supp ning viib ehk otsija mingite uute või vähemasti huvitavate tõdemusteni.


Ivar Kaasik
   

Fideelia-Signe Roots ÄNG – PALJA RINDKEREGA LÄBI EESTI (10.09.-30.11.2011)

Julge hundi rind on rasvane, teab vanarahvas. Ja julgele kunstnikule tuleb au anda. Kui keegi temaga nõus pole, tõestagu või tehku vastupidist, aga ärgu lihtsalt nurisegu. Aktsioon aktsiooni, teos teose vastu! Ka Eestis on kunstnikke, kes mitte ainult oma vaimu, vaid ka keha maailmaparandamise altarile ohverdavad. See on teadupoolest tänamatu ja "asjalike inimeste" poolt sageli nöökimist pälviv töö, mis aga lõppkokkuvõttes müstilisel viisil ja vähehaaval ikka kuskile välja viib. Ei oleks ühelgi kodanikul neid tänaseks nii harjumuspäraseid ja peaaegu et igavaid õigusi ja vabadusi, kui keegi poleks kunagi kusagil barrikaadidele tõusnud, vastu peavoolu ujunud ja tülikaid küsimusi esitanud... Fideelia-Signe Roots võttis tänavusel hilissuvel ette kunstiaktsiooni, juhtimaks tähelepanu küsimusele, miks Maarjamaa mehed võivad palja ülakehaga ringi patseerida, naised aga mitte. Ning kõndis sellega seoses vaid oma rindadega relvastatuna 161 kilomeetrit läbi Eestimaa paikade, kus kasvab kenasti kartul ja mühavad metsad ning elab linlikust untsantsaklusest rikkumata rahvas.


Fideelia-Signe Roots
   

Laura Põld KÕNELUSED KARDINAGA (25.08.-31.10.2011)

Kui kunstnik ilmutab end nähtava osalisena oma loomingus, astub lõuendi varjust välja, tekitab see minu alati kahetisi tundeid. On ta lihtsalt heitnud kõrvale valehäbi või on ta nartsissist? Toob ta märtrina oma naha publiku ette – või muretseb, et end isiklikult ilmutamata ei pälviks ta soovitud tähelepanu? Kes on Laura Põld – oma videotes haldjana ringi hõljuv tütarlaps – tegelikult? Ma peaaegu loodan, et ta tõmbab salaja kanepit või vähemasti tarvitab mõõdutundetult dieetkokat. Ja muidugi oleks huvitav teada, kannab ta ikka aluspesu selle ontliku, kurguni kinninööbitud Lumivalgekese-kleidi all. Ehk on ta lihtsalt korralik koolitüdruk, kes on kunstnikuna veidi ülekäte läinud. Kes võiks olla tema iidolid, võrgutajad, inspiratsiooniallikad? Brüder Grimm meets David Lynch? Roman Polanski, Eduard Vilde, Napoleon Bonaparte? Ühe oma töö on kunstnik loonud igatahes Jacques Prévert tuntud luuletusele "Kuidas portreteerida lindu". Siit on Hermann Hesseni vaid üksainus samm...


Laura Põld
   
kaasaegne eesti ja rahvusvaheline kunst  

Anu Samarüütel-Long MÄRTS, APRILL, MAI... (5.06.-31.07.2011)

Mida lihtsam on vorm, mida selgem sõnum, seda vähem jääb alles võimalikke pisiasju või ebaolulisi nüansse, seda enam koondub tähelepanu asja essentsile, tuumale, iseloomule. Muidugi ei puudu Anu joonistustes ka paras ports elurõõmsat deokoratiivsust – ning ega olegi need mõeldud ju mingit süvaeksistentsiaalset asja ajama. Või siiski? Naised tema piltidel pole kaugeltki oma elu uusimate rõivaste shoppamisele pühendanud beibed – neis naistes aimdub nii saatuslikku vampi kui ujedat kergejõustiklannat, madonnalikku kui emalikku, ehk isegi killuke Willendorfi Veenust salendatud kujul. Eelkõige muidugi enese ja eluga hästi hakkama saavat urbanistlikku inimest... Jah, just, paluks mitte unustada, et vahel tulevad mängu ka mehed! Siis aga ilmub jälle üks hakkaja naine ning veab lehviva salliga meesinimese kaadrist välja. Nii et ikkagi on see üks naiste paganama lihtne ja samas täiesti müstiline maailm!


Anu Samarüütel-Long
   

Jarõna Ilo KOHALOLEK (5.05.-30.06.2011)

Jarõna Ilo on igatahes kunstnik, kes võtab joonistamist tõsiselt. Läheb üdini selle sisse, laseb ennast kaasa haarata joone liikumisest nagu keerlev ja tiirutav dervish oma tantsust. Vallates ühtviisi hästi nii lilleõie või kapsapea ehitust kui inimese anatoomiat, liigub ta vabalt üldistuse radadel. See on mitmeski mõttes seda sorti üldistus, mis kujundiks vormituna tundub nõnda lihtne ja loogiline – ent milleni jõudmine eeldab nii kogemust kui just seda erilist "päris" joonistusoskust, mis end silma ja käe vahelises salapärases ühenduses ilmutada võib. Käesoleval kevadel osales Jarõna Ilo Tallinnas Kanuti Gildi saalis teostunud projektis "Kohalolek", kus tema koreograafilisest liikumisest inspireeritud joonistused muutusid etenduse osaks ning andsid omakorda tantsijatele ainest edasisteks interpretatsioonideks. Koos temaga osalesid projektis eesti tantsukunstnikud Eike Ülevain ja Jaak Sapas ning praegu Eestis elav ja töötav hispaania multi-kunstnik Pedro Balbas.


Jarõna Ilo
   

Inga Heamägi FOSSIILID, ARVED JA TEISED LITOD (25.03.-31.05.2011)

Miks ma armastan litot? Võib-olla sai kõik see alguse graafika 1. kursuse litotunnist, mida juhendas kadunud Alo Hoidre. Mõni inimene lihtsalt on karismaatiline. Tema tööd olid mulle tõsiseks latiks ja suunaks, kuhu ja kuidas oleks tahtnud minna. Ta ei viitsinud suurt midagi seletada, mõnikord oli suurim tunnustus töö kohta – ehk siis lubatäht edasi liikumiseks – vanameistri ekstravagantne häälitsus "auh-auh!". Isegi minu diplomitöö "Kabaree" (teostatud küll sügavtrükis) oli sisuliselt inspireeritud Hoidre töödest. 80ndate ERKI oli veel koht, kus ei saanud ümber ega mööda "tööeesrindlase portree" kujutamisest vabagraafikas, Alo Hoidre aga astus sellest kõigest kaunis elegantselt üle.

Võib-olla meeldib mul lito tegemise juures meeskonnatöö – see, et minu mureks jääb ainult töö kivile kanda ja muu eest hoolitseb meister...


Inga Heamägi
   

Neeme Kulbok SILMAPIIR JA VEEPIIR (20.02-30.04.2011)

Neeme Kulboki maalid on sellise loomingulise protsessi tulemus, mida sobivad iseloomustama sõnad vaatlus ja mõtlus. Ja nii nagu haritus on midagi enamat kui lihtsalt omandatud hariduse koguse või kestusega garanteeritud tulemus, on ka Kulbok kaasanud oma maalide loomise eel ja ajal toimuvale vaatlemisele ja mõtlemisele mingeid talle ainuomaseid isiklikke kvaliteete – omadusi või oskusi – mis teevadki "asjast asja". Ehk tagavad just sellise intellektuaalselt rafineeritud ja subtiilse maalimaailma nagu tema töödest paistab. Nii on meil tegemist eneseteadliku kunstnikuga, kes ei manipuleeri lihtsalt värvide või kujunditega, vaid eelkõige visualiseerib enese kui küpse (ja samas siiski muutliku ning areneva) inimese mõtteid.


Neeme Kulbok
   

Juss Piho TULEMISED, OLEMISED, MINEMISED (15.01-31.03.2011)

Kunagi karikaturistina algust teinud Juss Piho leidis tee raamatuillustratsiooni maailma ning sukeldub nüüd juba mõnda aega nüüdismaalikunsti kohati tormakatesse, kohati vaiksetesse ja salalikult sogastesse voogudesse. Õigupoolest näib ta päris hästi tundvat oma tugevaid külgi ega ürita pea seljas barrikaadidele tormata. Pigem lihtsalt maalib naudinguga, tegeleb figuraalse kompositsiooniga tões ja vaimus – tegelased tema piltidel seisavad õiges kohas, ruum on pingestatud, pinnad mõnusalt läbi maalitud, värv kõneleb... Ehk pigem illustraatorile omase ilupüüdluse ja teatava dekoratiivsuse juurest on ta liikumas vormide skulpturaalse sügavuse ja suurema maalilise vabaduse poole. Mida siis veel tahta? Pigem huviga oodata, kuidas lugu edasi läheb. Tõsi, lugude oma töödest välja lugemise ja edasi mõtlemise jätab kunstnik ju suuresti vaataja teha. Nii et võib-olla peaksime küsima hoopis endalt, mida me õigupoolest teada tahame, näha loodame, aimata kardame?


Juss Piho
   

Sven Saag VANAEMA AIAS (10.12.2010-31.01.2011)

Saagi lähenemine on omapärane – ja äraspidine. Kui enamasti liiguvad maalijad oma pildi kallal töötades väljast sissepoole, tihendades ja täpsustades kujutatavat, siis tema otsib ja puhastab figuurid välja esialgsetest maalilistest aluskihtidest. Oma iseloomult on see võrreldav ehk kujuri tegevusega, kes vormitust savihunnikust muljumise, tihendamise ja ebavajaliku eemaldamise kaudu mingi kuju esile toob. Erinevuseks on see, et maalilise algmaterjali on kunstnik eelnevalt ise loonud – ning see on mistahes voolimismassist palju rikkalikum. Kattuvad, sulanduvad ja läbikumavad värvikihid loovad hõllanduslikke maastikke, milles aimdub puude või vikerkaare näol tegelikkust – ent domineerivaks jääb ebamaine, unenäoline atmosfäär. Kui mõelda kunstiajaloole, meenub lummav valgus kuulsa inglise maastikumaalija William Turneri piltidel. Eks ole ka Saag romantik, kes suudab üha ammutada ühest vanast aiast selle asemel, et lasta end urbanistlikust glamuurist või painetest häirida.


Sven Saag
   

Jaanika Peerna VALGUSE JA TUULE ÄÄRED (10.11.-31.12.2010)

Kaasaegseid kunstnikke näeme vaatlevat maastikuzhanri pikendusena nii sotsiaalselt kõnekaid tühermaid kui indiviidi üksindust inimmassis, aga samahästi ka kiretult kauneid mäestikuvaateid või autoaknast möödavilksatavaid pastoraale. Enamasti on autori positsioon vaatleja, kadreerija, jäädvustajana seejuures tajutav – isegi kui rõhutatakse kiretust või juhuslikkust. Peerna lähenemise oma ainesele muudab tähelepanuväärseks tema eriline sisse- ja kaasaelamisvõime. Kunstnik pole siin lihtsalt looduse vaatleja või imetleja, vaid omamoodi insider – pühitsetu, kes ei lase end petta pinnavirvendustel, vaid teab ja tunneb masinavärgi neid hammasrattaid, mis kõik muu liikuma panevad. Peerna läheb väga vahetult oma ainese sisse, ent siis nagu lahustub selles ära – nii et kuigi tegu on selliste stiihiate nagu tuul, vesi või valgus kahtlemata subjektiivse ja omanäolise käsitlemisega, taandub tõlgendaja isik kuhugi ära, eesriide taha. Mis toob paratamatult mõtte, kas ei ligine kunstnik – võib-olla täiesti kogemata – siin omamoodi jumalikule või vähemasti objektiivsele vaatenurgale... Muutudes sensitiiviks, meediumiks, kes vahendab meile mingit kõrgemat kunstilist tõde.


Jaanika Peerna
   

Maris Palgi PUUD JA AIAMAAD (5.10.-30.11.2010)

Maris Palgi puud on ehk esmapilgul proosalisemad, oma ümbruses kinni – ent tõusevad tahes-tahtmata isiksusteks. Nagu oleks portreteeritud kaaskondseid, kellele pole võõrad sügavad tunded – mis, tõsi, on pigem nukrapoolsed, tugevasti vaoshoitud. Üsnagi lohutu meeleolu laieneb ka kunstniku kodusele Ilmatsalule. Siiski piilub siin aeg-ajalt ka päike ning lööb helendama lume raagus põõsaste vahel ning paneelmaja kollaseks võõbatud otsaseina. Ning viimaks saabub isegi kevad õitsvate sirelite ja toomingate ning mahlaka umbrohuga. Kuni vaataja märkab, et rõõmsa roheluse kohal hõljuvad miskipärast langevarjurid ning talvepildilegi on end märkamatult poetanud trobikond maskeerimisülikondades sõdureid. Kahkja talvevalguse ja apokalüptiliste visioonide vahel aga kulgeb igavalt tavaline, ent siiski mitte õnnetu eesti elu.


Maris Palgi
   

Tõnis Saadoja MAALID (10.09.-31.10.2010)

Iseenesest ei ole ju ühelgi asjal tähendust, tähendused tekivad seostamise ning konteksti, lihtsustatult võrdluste abil. Kunstilt eeldan ma äratundmist, arusaamist ning vähem või rohkem vastuseid püstitatud küsimustele. Seega oleks hea kunstiteose eelduseks võrdlusmomendi olemasolu ning eesmärgiks arusaadava kujundi loomine.

Kuigi valdava enamiku minu loomingust moodustavad maalid, tundub mulle, et tegelen maalimisega mingis mõttes sekundaarsetel põhjustel – ei pea esmatähtsaks subjektiivset intuitsiooni ega värvi- või pintslikäsitlust, millest maalikunstis esimesena rääkima kiputakse, vaid lähtun alati pigem kontseptuaalsest algest. Viimane tähendaks siis maalimise sidumist pigem objektiivsete kui subjektiivsete suurustega.


Tonis Saadoja
   

Jüri Marran TARTU (5.07.-31.08.2010)

Jüri Marran muidugi pole hull, aga kunstilist kirge on tema töödes hullupööra palju. Asetades neid pilte rohkem ritta, hakkab huvitaval kombel üks tormakus tasakaalustama teist, see jälle kolmandat – nagu hästi kokkusäetud pidulauas teevad maitsed omavahel. Nii sünnib temperamentsete loomeaktide jadast omamoodi tasakaal. Ka ühendus Marrani ja Taaralinna genius loci vahel on kui harmooniline kooselu, täis tundeid ja üksteisemõistmist. Kunstniku armastus kodulinna vastu on kompromissitu ja kaasahaarav. Päevapiltniku hoole ja armastusega jäädvustab ta vaateid ja nurgakesi Toomemäel ja Emajõe ääres, Karlovas ja Supilinnas – ja tõlgib nähtu talitsematu maalikirega konkreetsemateks või abstraktsemateks värvivärelusteks. Marrani pintsel on temperamentne ja samas tundlik, ka kõige hullemas värvimöllus jääb autor ikka härrasmeheks.


Jüri Marran
   

Martin Pedanik KIZOO 10 AASTAT (31.05.-30.07.2010)

Ent kelle näo järgi on loodud Martin Pedaniku golemid? Kas autori enese või hoopis "keskmise inimese", tänapäeva demokraatliku maailma statistilise jumaluse, anonüümse valija palge järele? Hmmm. Nüüd tahaks hüüda nagu kohkunud koolipoiss Lutsu "Kevades", kui Toots akna taga tot-tot-tot tegi ja kolistas – et "see ei olegi inimese nägu!". Ega ei ole vist küll. Helesinine paljusilmne naine oleks justkui sümbioos Medusast ning muumitrolle hirmutanud Jääkuningannast. Mitme silmapaari ning veel suurema hulga kätepaaridega tegelane võiks olla hinduistlik jumalanna. Daam maoga viib mõtted aga Aadama abikaasale Eevale ja pattulangemisele. Või on need ainitiselt põrnitsevad olevused hoopiski eesti rahvapärimusest tuntud puugid, lendajad ja pisuhännad – ohtlikud tegelased, kellest targa kohtlemisega võib siiski saada kasugi. Pedanik on oma respekti kodumaise pärandi vastu ühes intervjuus maininud...


Martin Pedanik
   

Anne Parmasto TUUL (30.04.-30.06.2010)

Noh, igatahes olen seda teinud aastaid, see on oluline osa mu tööst, millel põhineb ühel või teisel moel ka enamik mu abstraktsetest töödest. Suviti ja muudel sõitudel on mul kaasas visandimapp ja maalikast. Talvel ateljees maalides ei tule need tööd mulle meeldegi, siis on hoopis teised pildid käsil. Ometigi see, mida ma olen jälginud ja kogenud ning õppinud väljas maalides, ilmub ootamatutes kooslustes mu abstraktidesse. Olgu selleks siis aimdus novembrikuu mustavate vagude vahele poetunud helesinisest lumest, läbi puulehtede säravast mai-sinisest Itaalia taevast, samblikul kasvavatest pisikestest ookrikarva miskitest, Sierra Nevada rusketest mägedest, hallidest oliivipuuridadest, Läänemere augustirasketest pilvedest ja tuulest või ehk hoopis Sonora, Karakumi, Monument Valley lõputu vaikuse värvidest.


Anne Parmasto
   

Urmas Viik KÄRBES. ROOS. KÄRBES (31.03.-31.05.2010)

Intellektuaalne saab kunstis olla väga mitmel moel – nagu eluski. Pole siin ühtset retsepti ega kohustuslikku mõõdupuud. Urmas Viik on intellektuaalne talle üsnagi ainuomasel viisil, mis on eesti kunsti üldpildis üha selgemini määratlenud talle kuuluva koha – kui Viigi aia, kui tõmmata otsekoheselt sirge paralleel kunstnikku inspireerinud Jorge Luis Borgese teose "Hargnevate teede aed" (1941, eesti keeles 1972) juurde. Jah, mis asja õigupoolest ajab siis Urmas Viik oma valdustes? On ta nagu mõisnik, kes käib aeg-ajalt jalutuskepiga roosipuhmaid sasides oma iluaeda üle vaatamas, neid rohides roosiokkaga sõrmest vere välja torganud orjalaps või hoopis uudishimulik teadur, kes kirjeldab nähtut päevinäinud bloknoodis, mille vahel kasutab järjehoidjana vanu perekonnapilte? Kahtlemata on Viigil kui kunstnikul akadeemilisi kalduvusi – tema professoritöö võib siinjuures vast õli tulle valada. Sest, pangem tähele, talle ei meeldi mitte ainult uurida ja arutleda, vaid ka selgitada, kohati ehk lausa manitseda ja õpetada – mis ikkagi on põhimõtteline hoiak isegi siis, kui kõne all olev lammutub ennem küsimusteks kui valmis vastusteks. Samuti ütleksin, et temas on ühes isikus nii peremeest kui praktiseerivat aednikku – ta on mees, kes toimetab oma valdustes kindla käega ega jää kõrvaltvaatajaks ja kiibitsejaks.


Urmas Viik
   

Piret Looveer EESTI ELAMUD (20.02.-30.04.2010)

Isegi igavad ja ilutud tüüpsed paneelmajad suudab ta panna lillebuketina särama – ja lasta päikest paista hallidele tänavatele nende vahel. Tundeid, emotsionaalset ekspressiivsust on neis piltides küll ja veel. Samas pole Looveer sugugi lihtsameelne linnaimetleja – ehkki tema vormikeel on lihtsakoeline ja kohati ka päris naivistlik. Vaatenurgad ja sisulised seisukohavõtud, mida toetavad ka mõnusalt loetavad selgitused, kuuluvad aga selgesti küpsele arhitektuuriasjatundjale. Ja kahtlemata ka optimistlikule ja heasüdamlikule inimesele. Ei lähe tema närvi murest, et Eesti maastikud on ehk päris ära rikutud, nässu keeratud koledatest majadest, mida tuleb aina juurde. Ilu on vaataja silmades – ja leebe huumor paneb need silmad särama ja toob vaat et pisaragi silmanurka.


Piret Looveer
   

Virge Jõekalda TÕUS JA MÕÕN (20.01.-31.03.2010)

Tõepoolest, Virge Jõekalda näeb ja vahendab merd kuidagi hoopis teisiti kui see paistaks kriitilise vaatega fotol või videos... Ning ta on oma arusaamise, õieti oma kogemuse või äratundmise – ei, lausa veendumuse sellest stiihiast kraapinud vaskplaatidele. Ning paitanud neile peale sinist värvi ja trükkinud valgele paberile. Tuleb tunnistada, et see kunstnik tegeleb oma töödes (elu)filosoofilise ja esteetilise problemaatikaga, rakendades seejuures jõulist kunstilist üldistust ja tehnilist meisterlikkust. Ja see kokku on tänases kunstisituatsioonis paratamatult radikaalne, isegi veidi skandaalne. Sest ilu, härrased vannutatud mehed, see ikkagi ON ju nüüdiskunstis patt, ehk isegi perverssus? Vähemasti juhul, kui sellesse pole üldsegi nõrutatud iroonia sappi või vastupidi, vürtsitatud seda kommertsi pahelise glamuuriga.


Virge Jõekalda
   

Jasper Zoova ÜLEVAATENÄITUS (20.12.2009-28.02.2010)

Jasper Zoova on huvitav kunstnik. Ja julge. Ta ei karda kohe üldse käituda lapsikult. Ning ilmselt seetõttu ei mõjugi tema otsekohesus häbematusena, tema mängulisus kultiveerituna ega tema filosoofilisus targutavana. Tagatipuks ei mõju ka tema looming lapsikuna, ehkki vormikeel on lapselikult lihtne ja kompositsioon sageli süüdimatu. Mulle tundub, et ta käitubki oma piltide loomisel nagu laps ning lapsed ise ei mõju teadupoolest kunagi lapsikult (viimane on pigem täiskasvanute privileeg). Hea laps on alati iseenesega üks ning rõõmustaval viisil lapselik, ei muud.


Jasper Zoova
   

Ado Lill TÜDRUK, NAINE (20.11.2009-31.01.2010)

Mulle tundub, et Ado Lille maalide kohta on pädevate kirjutajate poolt suuresti kõik ära öeldud – seda nii tema varasema abstraktse kui hilisema figuratiivse lähenemise osas. Mis ei tähenda muidugi, et tema looming oleks nüüd surnud või seiskunud. Pigem alles algab see sealt, kus sõnad on lausutud. Ja liigub tagasi mingi algse, ürgse ja neitsiliku oleku suunas, kus kõik on alles ütlemata. Minu jaoks ongi Lill eelkõige süütuseotsija – mis teeb temast ühtlasi vastuvoolu ujuja, sest kaasaeg taotleb kõiges pigem suuremat kogemust, laialdasemat teadlikkust, kõrgemat pädevust, sügavamat rikutust.


Ado Lill
   

Piret Rohusaar SEE PUNANE (20.10.-31.12.2009)

Et punane on kire ja vere, armastuse ja elujõu, vägivalla ja ohu värv, teab küllap iga lapski. Et see tõstab vererõhku ja paneb südame kiiremini põksuma, on teaduslikult kindlaks tehtud. Nii võimaldab punane nagu teisedki värvid pildi tegijal mõjuda mitte ainult vaataja mõistusele, vaid puudutada otse tema meeli ja keha. Piret Rohusaar on väga kirglik, kohati lausa talitsematu, bakhantlik maalija, kelle lemmikvärv on "see punane" – see mitmetähenduslik ja pildipinnal raskesti talitsetav, ent mitte kunagi ükskõikseks jättev.


Piret Rohusaar
   

Jarõna Ilo VALITUD JOONISTUSED (20.09.-30.11.2009)

Ilo on tegelikkuse enesekindel interpreet. Oma töös kasutab ta head, lausa suurepärast joonistusoskust. Kindlasti on ta ka andekas – niimoodi oskamiseks peab olema midagi kaasa antud. See võib kõlada lihtsustavalt – ent kas pole see kosutav lihtsus ning veenev vaheldus kunstile, kus on palju mõtet, aga vähe näha. Ka Ilo töödes on mõtet, aga see ilmneb kuidagi loomulikuna kujutamise sees, kujutatava kvaliteedi või omadusena. Kahtlemata on tema töödes ka teatud dekoratiivsust ja siin-seal mängu ja ehk ilutsemistki. Aga siiski see ilu on rohkem nagu ilusa inimese loomulik ilu, mitte hoolika sättimise ja kaunistamise tulemus. Eks ilus lill, või kapsas, või puu, need võivad ka natuke edevad olla. Rikkumata, omal moel süütud, nagu nad on loodud – ja nüüd märkaja poolt paljastatud, kunstiks muudetud. Seeläbi muidugi mõnes mõttes anastatud, omatud – aga ikka ülistatud. Mitte materjalina tarvitatud ja raisatud.


Jarõna Ilo
   

Andres Koort KOGUAEG (15.08.-31.10.2009)

Jah, ma peaaegu sooviksin, et Andres Koortist saaks äkilise valgustuse läbi rahvuslike motiivide, kodumaa maastike maalija. Sest kas siis selle maa loopealsed ja lodumetsad ei väärikski metafüüsilist analüüsi? Ning kas polnud mitte vanaeesti "ilmamaa" umbes midagi sama kui "taevasmaa", mõtiskleb Mäll oma surematu tõlke juures ("Daodejing: Kulgemise väe raamat"). Koortil ju on tegelikult seda soont, mis Kristjan Raual. Raud on muidugi vormilt kandilisem ja hingelt soojem - meenutab seda tunnet, kui toetad selja vastu vana talumaja päikesest halliks pleekunud palkseina. Ja pisar tuleb silma, kui õrn ööbik laulab akna all. Koortil ei ole seda minevikuhõllandust. Ega ole ta vist üldse mees, kes kunagi kuidagi liimist lahti läheks. Kui kauem neid maale vaadata, on tunne sarnane sellega, mis Kubricku "„2001: Kosmoseodüsseia" lõpuks. Kunstniku enda sõnul talletab hetk endas kõike seda, mis on olnud ja mis tulemas. Jah, eks peitu ju selles võrdses koguses nii ähvardust kui lohutust? Ning kõik on tasakaalus...


Andres Koort
   

MIS ON SINU ASI? (10.08.-30.09.2009)

Ütle mulle, kes on sinu sõbrad ja ma ütlen, kes oled sa ise, teab populaarne rahvatarkus. Meie asises maailmas kehtib see üha enam ka inimese asjade (vara, esemed, kraam, stuff jne.) kohta. Omades teatava välimuse, omaduste ja väärtusega esemeid, signaliseerime kaaskodanikele nii mõndagi oma sotsiaalse staatuse, huvide ja kavatsuste kohta. Kultuurne olemine tähendab eelkõige valikute tegemise ja paremal juhul ka kombineerimise oskust. Seda, kes me oleme täna, kujundavad mitte üksnes minevikus tehtu ja kogetu, vaid ka meie omanduses olev – nii oluliseks peetavad, märgilise tähtsusega staatus-, kultus- ja mälestusasjad kui igapäevased tarbe- ja pisiasjad. Ning eks ava meid ümbritseva asjade kuningriigi keerukat ja kohati õige vastuolulist hingeelu kenasti mõiste "oluline pisiasi" see kõige tähtsam mutrike, tänu millele masinavärk üldse liigub... aga võib ka logisema hakata ning seiskuda.


Mis on sinu asi?
   

Maret Olvet VIA UNA (25.05.-31.07.2009)

Tegelikult on hinnata üht kunstnikku justnimelt sama lihtne ja sama raske kui hinnata üht inimest. Me väärtustame erinevaid asju ning see, mis ühe jaoks on vooruseks, paistab teisele selge puudusena. Ent siiski on asju – omadusi, võimeid, iseloomujooni – mis äratavad lugupidamist sõltumata hindaja maitsest. Üks neist on küllap suutlikkus käia oma teed ja seejuures muutuda. Ja muutudes ikka püsida sellelsamal, oma teel. Mulle tundub, et Maret Olvet on üks neid kunstnikke ja inimesi, kes seda suudavad.


Maret Olvet
   

Rait Rosin REBITUD KALENDER (20.04.-30.06.2009)

Rait Rosin: "Need pildid on pärit minu isiklikust kalendrist. Kalendrist, kuhu on märgitud üles kohad ja inimesed, kellega minu algne side jääb sõlmituks ja maalil nähtavaks. Neid mälupilte võib ka kalendris ümber paigutada või välja rebida, sest mina pole oluline." Jah, selles pole kahtlust, et Rait Rosina maalilooming on ühekorraga äärmiselt, lausa lapselik-naiivselt enesekeskne ja samas isetu, omamoodi äraolev, eemalviibiv. Võiks arvata, et kunstnik töötab mingis teises reaalsuses, paralleeluniversumis. Mitte mingis ilukirjanduslikus, süvamentaalses "fantaasiamaailmas", vaid lihtsalt ühes teises, meie (üldtunnustatud, meedias kajastatud, numbritega mõõdetud, koduaknast nähtava) igapäevase tegelikkusega riivamisi kokkupuutuvas maailmas. Eks ole see tegelikult julgustükk. Ja Rosin on seejuures kunstnik, kes ei karda paksu värvi ei otseses ega ülekantud tähenduses, ei karda mõjuda kentsakalt, juhuslikult, lihtsakoeliselt, marginaalselt, minnalaskvalt... Nojah, siin pole õigupoolest tegu mingi jalgrattaleiutamisega. Pigem taandub asi sellele, kuidas konkreetselt va jalgrattaga ringi kimada. Et kas näiteks muretult ja uitlevalt, vahepeal ootamatult pidurdades ja siis jälle ägedalt pedaale tallates. Jah, umbes selline võiks olla Rait Rosina sõidustiil.


Rait Rosin
   

Eda Lõhmus VAATED (20.03.-31.05.2009)

Eda Lõhmuse ilma inimesteta maastikud on kui näitelava, kust etenduse osalised on juba ammu lahkuda jõudnud. Või pikem lahkuma sunnitud, põgenema kiiruga varanatukest kaasa haarates, ehk lootusega tagasi tulla. Need on postapokalüptilised nägemused, milles aeg on peatunud selle sõna otseses tähenduses sest pole enam kedagi, kes ajaarvestust peaks. Vaatajale jääb mõistatada, kas inimtegevuse jäljed kõrgepingemastid, hauakivid, mitte kõige paremas seisukorras paadisild, mis viib pahaendeliselt punasesse järve on üle elanud oma esimese peremehetu talve või seisnud nõnda juba aastakümneid. Ehk on käes tuumatalv – vähesed puudki on oksatud, nagu oleks lööklaine või mõni muu silmitu barbaarne jõud neist üle käinud. Masendavat meeleolu kannab lohutu koloriit ja süvendavad tihtipeale üksnes põgusalt ja rohmakalt markeerivad pintsli- ja spaatlitõmbed.


Eda Lõhmus
   

Loit Jõekalda VARJU JA VALGUSE VAHEL (15.02.-30.04.2009)

Vastuolud ongi väga toredad – neist kasvab inspiratsiooni ja intriige nii kunstniku kui vaataja jaoks. Ka käesoleva e-näituse autor Loit Jõekalda on kohati lausa ekstreemselt vastuoluline looja. Ühest küljest kunstnik, kes ei väsi uurimast, kopeerimast ja taaskasutamast ennemuistsete soome-ugrilaste kaljujooniseid. Teisest küljest eesti graafika maksimalist-malevitsh. Või pigem hoopis Auguste Rodin – sest kas ei meenuta Jõekalda paljast, muserdatud ja kägardatud paberist teosed kuulsa prantslase sõrmede vahel vahana voolitud marmorit? Tõesti, kas saab üks graafik, kes peaks neitsilikult valgele paberile jooni ja jutte vedama, käituda selle püha valge pinnaga veel sõgedamal ja karmimal moel? Tulemuseks on ...dramaatiline abstraktsionism! Või on Jõekalda hoopiski Pollocki mõttekaaslane – ainult et tema ei pritsi põgusalt värvi, vaid keevitab, söövitab, pleegitab, ilmutab ja kinnitab... Olgu, ärgu mõjugu need kuulsad nimed koduse kunstniku labase meelitamisena. Seda polegi tarvis. Loit Jõekalda on mees, kes ei kohku tagasi kontseptsiooni lävel – ning valdab seejuures oma ainest täie rauaga.


Loit Jõekalda
   

Maarit Murka MURKA TEOREEM X+Y=KUNST (15.11.-31.01.2009)

Iga tõelise kunstniku unistus, olgu ta realist, abstraktsionist või skandalist, peaks olema haarata oma vaatajat üleni, muuta tema elu, ehk isegi muuta maailma. Võrreldes meelelahutus- ja reklaamimaailma vägevusega on "klassikalise" kunstniku tööriistakast tillukene ja tema tegevus intiimne. Ent tema roll meie inimeseks olemisel (ja jäämisel) ning "päris-tegelikkuse" ehk "reaal-reaalsuse" kaitsel õigupoolest hindamatu. Oma loomingut esitab ta ausalt kunstina – see ei ole mingi art show. Ja teadlik vaataja tahabki seda just niimoodi tarbida – kui spetsiifilist inimtegevuse vormi, mis mängides tegeliku ja kujuteldavaga aitab meil maailma paremini mõista. Ning iseennast...


Maarit Murka
   

SOLVATES MEDUUSI. Eesti uuem naivism (15.10.-31.12.2008)

Kindlasti on siinse näituse vaatajad Eestis ringi liikudes kohtunud inimestega, kes maalivad, joonistavad, loovad skulptuure, ehitavad maju või kujundavad isiklikust elamisest keskkondliku kunstiteose. Nende erineva haridustaustaga külageeniuste eesmärk pole olnud teha kunsti ega imiteerida folkloori. Nad on ehitanud endale hingelähedase keskkonna või siis maalivad niisama "ilo pärast" nagu Põlva kandi mees Adelbert Juks. Nende loovust on peetud pigem südamest kui mõistusest lähtuvaks...


Karla Krall
   

Peeter Laurits PEIRITHOOSI HOMMIK (15.09.-30.11.2008)

Mulle tundub, et Peeter Lauritsa tööd ei ole kunagi valmis. Isegi siis mitte, kui aja peatumine neis on ihulikult, peaaegu valuliselt tunnetatav. Neis valitseb mingi evolutsiooniline rahutus - mitte närvilisus, oh ei, vaid tung ja paratamatuse hõrk kutse – justkui sookurgede hääl sügistaevas. Isegi kui ta kujutab mõnd kivitahukat või antiikset sammast, pressib selle alt välja väike roheline taim. Esmapilgul nõrk ja mõttetu, igati üleliigne – ent pikas perspektiivis vallutaja ja võitja. Lamagu või laip kalatoiduna ojas, kividel, ennäe, rohetab rõõmsalt sammal. Esinegu inimesed Peetri piltidel elusalt või surnult, on nad kantud aja paratamatust kulgemisest. Sellest tumedast hoovusest, mis lennutab maakera läbi kosmose, mis sünnitas millimallikad ja dinosaurused ning viimaks meid koos kõigi meie mõtetega.


Peeter Laurits
   

Külli Suitso LADU (15.07.-30.09.2008)

Olemasoleva foto, pildi, mistahes taiese täielik või osaline kasutamine uue teose loomisel on nüüdisaegses kunstis üks levinumaid võtteid. Siiski juhtub üsna harva, et kunstnik maalib oma maale. Külli Suitso nimelt seda teebki, kinnitades oma tööd enne pappkastidele. Kui maal on – vähemasti tavateadvuses endiselt tõsine, peaaegu et pidulik, vaeva ja oskusi nõudev asi, siis raske on ette kujutada midagi lihtlabasemat ja praktilisemat kui harilik pappkast. Ent kas viimane ei või olla ka tugev sümbol? Idamaine tarkusetera juhib meid märkama mitteoleva tähtsust, seda, et alles tühjus teeb anuma kasutatavaks eks samamoodi ka kasti...


Külli Suitso
   

Sirja-Liisa Vahtra AIAS SADAS SAIA (15.06.-31.08.2008)

Sirja-Liisa Vahtra käib oma sõnadega ringi kuidagi hellalt ja uudishimulikult. Siin pole vaja karta, et mõni majanurgale kritseldatud loosung kõrvad lukku ehmataks või läbinähtav provokatsioon tülpimust tekitaks. Isikupärasel moel, aegamisi ja sisemise veendumusega püüab ta – nagu uudishimulik õngitseja – tumedast veest välja mõne esmapilgul tuttava ja tavalise sõna. Ning asub siis sellega mängima, avastades ja luues eneselegi üllatuseks uusi asju – väikesi lustakaid reegleid ja mõnusaid paradokse. Häbenemata seejuures olla edasi kunstnik ja suhtuda respektiga enda poolt valitud kunstilistesse vahenditesse.


Sirja-Liisa Vahtra
   

Siiri Taimla OHUTU? (15.05.-31.07.2008)

Siiri Taimla on ühendanud sundimatu meisterlikkusega rohelise mõtteviisi, kodanikujulguse ning Eesti Kunstiakadeemia magistratuuris lihvitud tugeva joonistusoskuse. Vaadates Siiri Taimla nõtket, samas tugevat ja kohati karikeerivat joonekäsitlust meenub kuulus austerlane Egon Schiele - ehkki noore eestlanna käekirja on sulandunud mõjutusi ehk ka koomiksikultuurist ning "korralikust" eesti graafikast. Ning mis peatähtis - ühendades ülimalt tõsise temaatika mängulise ja ühtlasi dramaatilise vormikäsitlusega on ta saavutanud näiliselt lihtsa ja elementaarse, ent tegelikus kunstielus nii raskesti saavutatava - mõju vaatajale. Eks tunnista seda ka tattipritsivad kurjustamised netikommentaarides kunstniku esinemiste puhul - ilmselt nii pühendunud tuumaenergia pooldajatelt kui neilt, kes arvavad lihtsalt, et kunstnikud peaksid jääma "oma liistude" juurde. Jah, ega see näitus polegi mõeldud abivahendiks energeetikutele oma megavattide rehkendamisel - see on hoiatuskunst, mis küsib, kas tuumaenergia on ikka nii rahustavalt ohutu. Hoiatuskunst, mis meenutab meile Tshernobõli, mida ei oleks pidanud ju "reeglite järgi" kunagi juhtuma. Meenutab meile kõigile, kes me oleme lihast ja luust. Paneb mõtlema lastele, kes ei oska veel karta. Ehk selleks, et me ei peaks hiljem kahetsema...


Siiri Taimla
   

Mari Roosvalt VENEETSIA - FRAAS, SÜNONÜÜM, UFO (15.04.-30.06.2008)

Mari Roosvalt on üks sellistest sillaehitajatest – "uue" ja "vana" lepitajatest. Ta analüüsib ja sünteesib. Laseb kultuurimassiividel endast läbi voolata ja püüab kinni meeldivad osakesed. Laseb end inspireerida kaasaegse kunsti etableerunud lipulaevast – Veneetsia biennaalist – ja hõllanduslikult vette pudenevatest paleedest, nende külluslikest kullatud laekaunistustest ja samas sundimatult ka läikivatest UFOdest. Liidab kokku enesekeskselt nautleva, visuaalselt mõtiskleva ning kunstimaailmas jätkuvalt kõrges hinnas oleva arutleva ja tekstikeskse lähenemise. Püsib tuntavalt "ilusa" maali mängumaal ja lõhub samas maalilist ühtsust oma töödes, süstides neisse erinevaid mustreid, motiive ja faktuure. Nii lisandub kunstniku loomingusse iga kord uusi kihistusi, öeldud ja ütlemata sõnu – tema teos aga kujuneb loomuldasa kõneluseks iseenda, varem olnu ja võib-olla ka hiljem tulevaga.


Mari Roosvalt
   

Eve Kask ja Signe Kivi BUSSIPUTKAD (10.03.-15.05.2008)

Bussiputka on teekonna algus- ja lõpp-punkt, bussi ootamise koht, kuulutuste- ja teadetetahvel, valimispropaganda- ja eneseväljenduse, suhtlemise ja kauplemise paik, klubi, pubi, rahvamaja, tasuta hotell, kemps, armastamise ja armatsemise koht, omanäoline arhitektuuriobjekt, vaatamist vääriv mitmekesine rahvakunsti ilming. Selle tõdemuseni jõudsid Eve Kask ja Signe Kivi, olles kolm aastat kestnud ühisprojekti raames läbinud 13 tuhat(!) kilomeetrit Eestimaa teid ning üles pildistanud ei rohkem ega vähem kui 1545 bussiputkat.


Eve Kask, Signe Kivi
   

Piret Räni 21. SAJANDI AABITS (29.02.-30.04.2008)

Oma projektis "21. sajandi aabits" küsib Räni, kas on eetiline turustada olmekaupu paljastatud (naise)keha kaudu. Millise pildi maailmast kujundab enda jaoks reklaamiküllases keskkonnas sirguv laps? Kus lõppeb müük keha abil ja algab kehamüük? Valides oma reklaamipila väljendusvormiks aabitsa – omamoodi püha ja süütu, väikeste laste formaadi – valab Piret Räni veelgi õli tulle. Klants-reklaamimaailma ja tegelikkuse ühildumatus – on's seda üldse võimalik ületada? Võib-olla me kujutame seda vastuolu üksnes ette – ehk tuleb reklaamiuputust võtta kui ilmastikunähtust ning leppida, et reklaamtahvlid ja -voldikud on kujunenud samasuguseks paratamatuks ja loomulikuks tegelikkuse koostisosaks nagu kuused või kapsapead. Või autod ja arvutid. Ja eks seksismigi juured ulatuvad looduse igavese trendi, paljunemise juurde... Ent alles võitlus paratamatusega teeb inimesest kunstniku.


Piret Räni
   

August Künnapu HETK (25.01.-31.03.2008)

August Künnapule on viimasel paaril aastal saanud Eestis osaks silmapaistvalt siiras tunnustus ja tähelend. Usklikum kunstiinimene võiks temas näha koguni messiast, kes kuulutab praegusel liiderlikul ja silmakirjalikul ajajärgul lihtsat, loomulikku ja inimlikku kunsti. Sellist kunsti, millest me sügaval sisimas teadlikud oleme, kuid mida kultiveeritud "kultuursus" ja intellektuaalne valehäbi ei lubaks ise täiel rinnal teha ega avalikult nautida... Kartmata sattuda justkui õppimata ja püksata eksamile, nagu koolipoisi õudusunenäos – või paremal juhul ilmuda lihtsalt vanamoelise veidrikuna mõnele post-post-ajastu glamuuripeole.


August Künnapu
   

Erki Meister REIS LAPSEPÕLVEMAALE (25.11.2007-30.01.2008)

Ka Erki Meisteri fotodel leiab traagilisi tähendusi, hääletuid appihüüdeid viletsusest ja mõtlemapanevaid situatsioone. Ent meeldiv on see, et ta ei manipuleeri vaatajaga pigem on leidnud täiesti tavalistes elulistes hetkedes mingi vaikelulise joone. Justkui mediteeriks mõttes koos oma modellidega... ja tõepoolest, lapsed tema piltidel tunduvad teadvat midagi, millest meil teiega enamasti aimugi pole. Ehk on see mingi algupärane, süütu tarkus, mis meie rikutud maailmas aastatega kaob, asendudes teadmiste, kogemuste ja muu näiliselt nii väärtuslikuga.


Erki Meister
   

Björn Koop AUTOD (20.10.-31.12.2007)

Pole ka tarvis pikalt mõistatada, mis on tänapäeva tähtsaim sakraalse tähendusega tarbeese - abivahend, milleta heaoluusku inimene ei saa eraldada end patusest maapinnast ega teenida lugupidamist kaasusklike silmis. Loomulikult auto! Sõiduvahend! Ükski endast lugu pidav beduiin ei liikle kõrbes ummisjalu, vaid ikka kaameli seljas õõtsudes. Püha Jürigi ei astunud lohele vastu mitte joostes, vaid uhkelt hobuse seljas ratsutades. Täna näeme, kuidas noor Björn Koop on esimese rüütlina Maarjamaalt võetud vastu autodisainerite rahvusvahelisse ordusse. Täpsemalt ühte valevate joonestuslaudade ja vaikimisvannetega ümbritsetud autodisainikantsi Saksamaal Frankfurdis, kus kujundatakse tulevaste sõiduriistade palet. Ei pea olema paadunud autousklik märkamaks, et see mees teeb oma tööd äravalitu sihikindluse ja pühendumusega. Ning paistab, et ka autod armastavad Björni...


Björn Koop
   

Riina Kivirüüt VALIK MAALE AASTATEST 2006-2007 (5.09.-15.11.2007)

Vaatamata toore, vaimselt töötlemata tegelikkuse pealetungile peaks maalikunst pakkuma vaatajale jätkuvalt ka seda, mida teised kunstiliigid parimagi tahtmise juures ei suuda. Ja siinkohal tuleb paratamatult mängu "kuidas". Kivirüüdile on see tähtis, ilma kahtluseta näeme tundliku maalijakäega loodud struktuurikihistusi ja sukeldumist värvide sügavusse. Tema "mis" aimdub esialgu rohkem pealkirjadest, mis viitavad maaliliste otsingute varjus või nende kaudu toimuvatele tõeotsingutele. Ilmselt on igavikuliste teemade esitamine maalis olemuselt nõudlikum kui päevakajaliste turjal ratsutamine nõuab kõigele lisaks lihtsalt elamist kogemuste omandamist, üldistamist ja nende valulist konverteerimist kunstilisse vormi. Riina Kivirüüt näib oma küsimustega siiralt ja pühendunult tegelevat. Saame näha, et mis ja kuidas siis...


Riina Kivirüüt
   

Marge Monko UURIMUSI HÜSTEERIAST (15.08.-15.10.2007)

Fotograaf olla on ilmselt väga-väga raske. Raskem kui mõni teine kunstnik. Sest sa võid pildistada põhimõtteliselt kõike mistahes nurga alt. Mängida heletumeduse ja teravussügavusega. Muuta vee voolamise käegakatsutavaks ja tabada linnu lennult. Sul on käes toekas ja turvatunnet sisendav riistapuu, mis lausa kutsub oma päästikunupule vajutama. Tegelikkus tuleb ennast sulle ise pakkuma, pealetükkivalt nagu avalik naine. Rääkimata musttuhandest võimalusest lavastada, luua silma- ja meelepetteid ning illusoorseid maailmu...

Seepärast on eriti kiiduväärt, kui fotograaf ei lase end kaasa kiskuda üksnes hetke peatamise lummusest, vaid süüvib ja süveneb ja mõtleb ja analüüsib. Marge Monko seda igatahes teeb. Ega asjata ei ole kunstikriitik Anders Härm teha kohta kirjutanud: "Erinevalt kunstist, mis naudib nartsissistlikult oma patoloogiaid ja sümptome ning kutsub kriitikuid neid imetlema ja pakub end varjamatult psühhoanalüütilisele tõlgendusele, võtab Monko psühhoanalüüsi töömeetodina, vahendina iseenda ja maailma uurimiseks. Ta ei tee psühhoanalüüsitavat kunsti, vaid kunsti kui psühhoanalüüsi."


Marge Monko
   

Peeter Allik LOODUSE MÜSTILINE OLEMUS (5.06.-15.08.2007)

Teame päris palju selliseid sisemist vastuolu kätkevaid sõnapaare nagu "püha hullus" või "magus valu". Lisaks konkreetsete nähtuste kirjeldamisele võimaldavad need väljendid meil justkui oma kõnet vürtsitada - lisada sellele tunde- ja mõttenüansse, mis jäävad väljapoole tavapärast hea-halva või magusa-hapu-kibeda skaalat. Alliku loomingu puhul võiks rääkida näiteks muhedast absurdist, hooletust korralikkusest ja jumalavallatust empaatiast. Pealekauba põimuvad selles poliitika ja porno, olme ja üleloomulikud ilmingud, seksuaalsus ja kultuursus. Tagatipuks sõidab kunstnik veel kunstile ka sisse ja võtab nokkida isegi poolpühakust Wiiralti tiigri kallal - lastes samal ajal mingil kanal oma sõrmed lausa otsast ära nokkida. Ja nagu asi poleks juba piisavalt hull, otsustab ta seda kõike teostada linoollõikes - tehnikas, mis moodsate digiprintide kõrval mõjub nagu... no nagu korralik hobuvanker linnamaasturi kõrval. Ent Allik oskab oma tehnikast välja pigistada uskumatuid hobujõude, silmamoondusi ja stiilivastandusi.


Peeter Allik
   

Liina Siib TÜDIMUSE MÕNU (15.04.-15.06.2007)

Ning filmis on muidugi kõik võimalik – nagu unenäos. Kaasajal pole enam mingeid arvestatavaid tehnilisi takistusi – vaataja silme ette võib manada mistahes näiva reaalsuse. Ja kunstis on kõik kui mitte just võimalik, siis vähemasti lubatud. Liina Siibi loomingus kohtuvad need kaks piirideta võimalikkust – või reaalsust – õige huvitaval ja delikaatsel moel. Ta ei lähe "pöördesse" neist ahvatlevatest võimalustest, mida pildi ja seeläbi vaatajaga manipuleerimine pakkuda võib, vaid lõikab sellest kõigest, palun väga, vaid õhkõrna ja õhukese kihi. Miks? Küllap ikka seepärast, et tema enda loodud uue reaalsuse kummaline olemus tõepoolest vaataja silmanärvi puudutaks – nagu üliõhuke parma singi viil gurmaani keelepära. Meloniks, mis seejuures maitse veelgi paremini esile toob, on aga Siibi õrna, kuid kindla esteedi-käega vormitud piltide puhtvisuaalne, puhtkunstiline kvaliteet.


Liina Siib
   

Markus Kasemaa FIGUURID (15.03.-15.05.2007)

...Markus Kasemaa kuulub küll nende loojate hulka, kelle kunstiline sõnum on saanud vormiks samasuguse enesestmõistetavusega nagu kord sõna sai lihaks. Eks ole ta enesekindlus sama sorti kui see, mis vaatab vastu Beckmanni autoportreedelt või Picasso "Guernica" hiigelsuurelt lõuendilt? Ehk ka Hirsti formaliini pistetud haikala elututest silmadest, kes teab... Muidugi pole Markus Kasemaa kunstnikuna veel valmis ja see ongi tore! Ka oma akrüülmaale töötleb ja tõlgendab ta digitaalsete vahenditega üha edasi. Saame näha, millises suunas arenevad ja muutuvad tänased kvaliteedid – figuuride suisa käegakatsutav raskus ja pronksine pind ning heroilis-dramaatiline hoiak (tahab see meenutada meile olnut või hoiatada tuleviku eest?). Igatahes oleks intrigeeriv kujutleda Markus Kasemaa kavandi järgi sündivat mõnd langenud kangelaste memoriaali – või hoopiski näha tema visuaalset tõlgendust meie rahvuseeposele "Kalevipoeg".


Markus Kasemaa
   

Sirje Protsin ELUTANTS (15.01.-15.03.2007)

Kes kardab ilusat naist? Teaduslikud uuringud näitavad, et suurem osa mehi – eks ikka hirmust kuulda otsustaval hetkel "ei" või muidu lolliks jääda. Ja tundub, et ilusat naist pelgab kujutada ka suur osa nüüdiskunstnikke. Eks ikka hirmust kuulda otsustaval hetkel kunstikriitiku ehk -kuraatori "ei" või muidu naiivseks, vanamoodsaks ja "pehmeks" peetud saada. Muidugi tohib kaasaja kunstis justkui kõike teha, aga suurepäraselt toimiv enesetsensuur loksutab "õiged" teemad ja vaatenurgad "valdedest" lahku. Nii dekonstrueerivad isegi kena väljanägemisega nooremad naiskunstnikud suguõdesid ja iseennast rohkem sotsiaalsel pinnal. Taga hullemaks, nad riputaks iga kell näitusele pigem oma vana aluspesu kui autoportree kena kübaraga.

Õnneks on ka julgeid erandeid, nii vanema põvkonna dzhentelmenide kui naiste endi hulgas. Näib, et üheks neist on kujunemas ka Sirje Protsin. Tema naisefiguurides on renessansi-maigulist püüdu täiuslikkuse poole, ilu sõnumit toetavad kirglikud värvivalikud ja kohati ülihoogne pintslitöö. Et... miks siis mitte naine, kes on korraga tark, ilus ja ihaldusväärne – ning keda ometi ei pea selle pärast kartma!


Sirje Protsin
   

Sirli Hein MUSTA ÜLIKONNAGA MEES (15.01.-15.03.2007)

Kui õudusfilm on teada-tuntud kultuuriformaat ja õhtune perekondlik meelelahutus paljudes kodudes, siis väljend "õuduskunst" ajab kergelt judinad peale. Ei tea, mida oodata – ja see ongi kõige hullem. Vähemasti Eesti kunstimaastikul on see zhanr ka veel üsna tundmatu – õudset kunsti on siinmail muidugi tehtud, aga siis pigem mõne muu nime all. Igatahes on meil hea meel eksponeerida 24h galeriis kodumaise õudusmaali siira ja pühendunud esindaja Sirli Heina loomingut. Tema hieronymusboschilik armastus veidrate õudsete detailide vastu kohtub riivamisi maavillase koomiksihuumoriga. Piltide tundelaad on kohati lausa sõbralik ja soe ning seeläbi heidutab vaatajat vahest enamgi kui suudaks külm kalkuleeritud ehmatamine.


Sirli Hein
   
 

Tiina Tammetalu EESTI MAASTIK. HIRVEPARGI SAVITEE PÄRAST VIHMA (25.11.2006-30.01.2007)

...Tiina Tammetalu paneb, nii poolkogemata, pika puuga ära suurele osale eesti maali-isadest. Selles, kuidas naiskunstnik on võtnud oma õblukestele õlgadele Eesti maastiku raskuse mitte nii väga ülekantud tähenduses - maalides isamaa püha pinnase enesega - on midagi Koidulast ja teistest ärkamisaja suurtest naistest. Vahest on neis savi, mulla ja liiva ning värvi intiimses ühenduses sündinud piltides isegi midagi poliitilist? Ehk täpsemalt kunstniku seisukohavõtt kodanikuna - meeldetuletus meile kõigile, et kodune Eesti maastik ei ole meile niisama möödaminnes antud. Et see võib ükspäev kaotsi minna. Kasvõi kord elus võiks seda emmata, süleleda... viskuda kõhuli maha ja tunda oma südametukseid vastu põllukamarat. Rohumätast. Männiokastega kaetud metsaalust (nagu tundis üks mees Hemingway raamatus "Kellele lüüakse hingekella", või oli see mõnes teises loos). Ja olla olemas.


Tiina Tammetalu
   

Anu Kalm KODU (1.10.-30.11.2006)

Mõnes kohas on väga hea olla, kohe eriliselt hea. Minul on Tallinnas, kus ma olen elanud suurema osa oma elust, paar sellist kohta. Veel on üks koht Saaremaal, Tagamõisa poolsaarel, kus on meie suvekodu. Kuskilt, justnagu õhust, tuleb rahu ja õnnetunne, hea kerge on olla. Võib-olla sellepärast, et seal ma tavaliselt puhkan.

Sellel suvel tuli äkki tahtmine joonistada, polnud seda ammu teinud. ERKIs õppides oli joonistamine küll minu lemmikuid, ja mul olid mõned väga head õpetajad (Alex Kütt, Silvi Liiva, Olev Soans). Parimatel kordadel oli tunne, et joonisus on juba nagu paberil olemas, mina ainult aitan ta välja. Niisiis, käsi oli roostes. Sellegipoolest võtsin pliiatsi ja proovisin, paber oli seismisest veidi kollakas, aga sellest polnud lugu, sobiski hästi. Vaikse elu detailid - ma pole kindel, kas see on just see, mis elu seal nii mõnusaks teeb. Aga kodu ju väikestest asjadest koosneb - ja muidugi inimestest. Need tulevad ehk järgmine kord.


Anu Kalm
   

Ly Lestberg SALADUSLIKUD PORTREED (5.07.-15.09.2006)

Seda e-näitust mõlgutasin mõtteis õige pikka aega. Ma ei tahtnud lihtsalt oma vanu ega ka uuemaid pilte üles riputada, vaid leida mingi nipi, mis just internetis põnevalt mõjuks. Aegade vältel on arhiivi kogunenud märkimisväärne hulk portreid mind ümbritsenud huvitavatest ja ilusatest inimestest. Erinevate portreepiltide kogumine on minu jaoks olnud lausa salajaseks kireks. Samas pole ma nendest eraldi ühtegi väljapanekut teinud.

Foto eeliseks on, et selle läbi saab inimese nooruse, sära, ilu või salapära jäädvustada igaveseks filmilindile või CD-le. Sellegi näituse enamik pilte pärineb lausa aegade hämarusest - mõned kaadrid võivad olla enam kui kümne aasta tagused ülesvõtted mu toonastest sõbrannadest, tuttavatest ning erinevate näituste materjalidest. Sisu värskendamise mõttes on samas neli fotot õige uued - vaid mõnenädalased tabamused Vodjalt - tehtud mu uhiuue digitaalse peegelkaameraga. Iga näitus tähendab väga ranget valikut ja paratamatult jääb suurem osa materjalist ikkagi kunstniku lauasahtlisse varjule. Mul on aga hea meel, et saan nüüd selle väljapanekuga natukenegi oma portreede galerii materjalidest sellise mängulise vaatenurga alt (webmaster Janar Puurami abiga) teieni tuua. Igasugused põnevad pakkumised tulevaste fotode tarvis on mulle aga ikka ja alati teretulnud.


Ly Lestberg
   

Urmas Viik NUKUD JA FRUKTID (15.04.-15.06.2006)

Ei ole kerge pihta saada, mida Urmas Viik oma kunstiga õigupoolest teeb. Tahab ta vaatajat õpetada ja manitseda, vihjamisi maailmalõpu eest hoiatada? Segadusse ajada ja siis itsitades minema hiilida, nagu paljudel kunstnikel kombeks - jättes publiku oma ajusid vaevama või lihtsalt õlgu kehitama? Selleks on Viik liiga viisakas, suisa liiga aus. Ometi on tema tööd provokatiivsed, mõtlemapanevad ja veel midagi ...ainult talle omast.

Viigile meeldib igatahes vaataja liistule tõmmata - esteetilises plaanis. Ja moraalses mõttes järele katsuda. Liba-asjad tema töödes mõjuvad tõestena, päris-asju aga ümbritseb imelik aura... Kujuneb eriskummaline maailm, mille kokkupuutepunktid vaataja mõttetegevusega on kui elektrikontaktid. Millest võib surakat saada, kui märja käega katsuma minna... Seejuures on kõik kokku endiselt isiklik - autori sisekaemus, enesevaatlus asjade (ja vaataja eeldatava reaktsiooni) taustal.


Urmas Viik
   

Toomas Altnurme VJ ALTNURME (20.02.-15.04.2006)

Kes usub, et pilt pole midagi staatilist, vaid liikuv, värelev ja pulseeriv aines, võiks vabalt olla Toomas Altnurme fänn. Ta on mitmekülgne mees, kes nimetab ennast pildikeerutajaks ning segab kokku impulsid idamaadest, popkultuurist ja omaenda meeltest. Tulemuseks on tõeline mikstuur igavikulistest ja kosmilistest asjadest ning pealispindselt meile näkku säravatest linnatuledest, neoonist ja nailonist.

Niisiis VJ Altnurme ehk pildikeerutaja, visual jockey – teada-tuntud video jockey ja disk jockey ning vähemtuntud light jockey sugulane. Tegutseb ühtviisi koduselt nii klubis kui kunstigaleriis... ja viimasel puhul on lõpptulemuseks siis peatatud hetk – pilt.


Toomas Altnurme. Kut
   

Jaan Elken MAALID 1978-2005 (15.01.-15.03.2006)

Jaan Elkeni loomingust on palju kirjutatud. Ja õige palju kirjutanud on ta isegi. On's Elkeni looming keeruline, et vajab seletamist? Mitmekihiline kindlasti, nagu tort - nii värvi- kui mõttekihtide osas. Ja kui üks neist annab ennast emotsioonina kergesti kätte, siis teise koostise ja tähenduse taipamiseks pole sugugi üleliigne sõnad appi võtta. Nii maalide pinnale kritseldatud kui paberile trükitud...

Küllap on Elken üks süsteemsemaid ja põhjalikumaid tegijaid eesti maalikunstis. Seda mitte tingimata iga konkreetse maali juures - mis võib olla üpriski lohakas (kuigi vaevalt läbimõtlemata). Päris kindlasti aga oma kunsti kui terviku ja enese loomingulise mina arendamisel.


Jaan Elken. Teistmoodi tegelikkus III
   

Mall Nukke URBANID JA JUMALAD (10.11.2005-15.01.2006)

Mall Nukke on väga tõsine kunstnik. Isegi tema mitmemõtteliselt lustakaid pilte varjutab mingi sügavale tumedasse vette sukeldumise tunne... ja katab justkui vanaaegne, praguline lakikiht. Oraakel, muusa, vaim, alkeemia, ikoon, jumal on kategooriad, millega ta toimetab - ja muidugi kõikjalolev mateeria.

Iroonilised urbanistlikud allegooriad... hieronymusboschilikud digitaalsed nägemused - nii võiks ehk kirjeldada Nukke urbanite-seeriat. Ja urban ise pole keegi muu kui moodsas tehiskeskkonnas tegutsev inimene - meie kaasaegne. Oma idealistlikke soovunelmaid kavatseb urban ellu viia asiste retseptide ning mõistagi asjade eneste läbi... taustal aga terendab apokalüptiline tulekuma ning vonklev DNA-mudel on kui pudelisse korgitud mürgimadu. Soov kontrollida ja valitseda tähendab suurt, vahest liigagi suurt vastutust...


Mall Nukke. Urban nr. 3
   

186 KILOMEETRIT. Tallinna ja Tartu noored maalijad (25.07.-30.09.2005)

186 kilomeetrit on vahemaa Tallinna ja Tartu vahel. Milline on vahemaa Tallinna ja Tartu kunsti vahel, on olnud Eesti kultuurimaastikul kõneaineks juba aastakümneid. Kus tehakse õiget kunsti? Kes on kõvem? Kes moodsam, rahvusvahelisem, pallaslikum, lihtsalt kõige õigem? Ja nõnda edasi...

On's neil (võimalikel) erinevustel nüüd - aastal 2005 - enam üldse mingit tähendust? Ehk aitab selle vastata käesolev, maalikunsti eriala bakalaureuseõppe lõpetajate näitus, mis toob meie ette nii äsja Eesti Kunstiakadeemia kui Tartu Ülikooli lõpetanud noorte maalijate tööd.


Irina Krivonogova. Doom
   

TEINE LOOMUS. Nikita Titov (Ukraina) (15.06.-30.07.2005)

Vahel tundub, et eesti kunst on juba sedavõrd mitmekesine ja kunstnikud nii värvikad isiksused, et meil on kõike küll ja veel, "seinast seina". Vaadates aga ukraina kunstniku Nikita Titovi töid on selge, et tegemist on teistlaadi... jah, millega siis? Küllap vist teistlaadi vaatenurgaga, jutustusega, sümbolitega... Kirevama värvikultuuri, kohati erineva esteetikaga... Slaaviliku salapära, lõunapoolsema temperamendiga?

Igatahes - kui Ukraina on viimastel aegadel olnud poliitikas kuum teema, siis vähemasti sama kuumalt, lausa pühendunult ja kirglikult mõjub tema kunstnike looming!


Nikita Titov. Europe
   

Tõnis Saadoja ja Maarit Murka EESTI POISS. EESTI TÜDRUK (25.04.-30.06.2005)

Teame, et kunst muutub üha rahvusvahelisemaks – ja eristada ilma autori nime eelnevalt teadmata eesti kunsti läti, soome või saksa kunstist võib olla raske, kui mitte võimatu. Ning mitte ainult vormid, võtted ja kunsti keel pole üha universaalsemad, vaid tihtipeale ka sisu.

Seepärast ongi huvitav, kui vahelduseks võtab keegi kujutada midagi ehteestilikku. Ning kas võiks siin olla paremat teemat, asjakohasemat sisu kui noored eestlased! Ehkki tabatud argises, juhuslikus hetkes ja jäädvustatud üpris kiretult, kannavad Saadoja ja Murka fotorealistlikud noored ometi mingit laengut, mingit ehedust, mida ei varjuta isegi trendikus.


Tõnis Saadoja. Eesti tüdruk
   

Juss Piho OLUKORRAD (10.03.-30.04.2005)

Võib öelda nii, et Juss Piho on omanäoline inimesekujutaja ja lihtsate, ent samas keeruliste lugude rääkija. Kõlab lihtsalt? Tegelased tema piltidel ei räägi – ja samas ometi räägivad ka. See meenutab natuke tummfilmi, ainult et tekstiga vahekaadri ja klaverimuusika asemel on pildiallkiri.

Ka Piho maalide tegelased on teinekord dramaatilised ja pidulikud nagu vanade filmide kangelased – vahel aga täiesti endasse pöördunud – nagu elaksid omaenese unenäos või kujutluses. Värv on hästi tähtis ja kannab sõnumeid meeleolust. Sõnumitoojana astuvad mõnikord pilti sisse ka linnud-loomad. Omamoodi vaikelud inimestega on need maalid. Kes teab, vahest ka lüürilised mõistujutud – või siis lihtsalt olukorrad...


Juss Piho. Vahel on keegi
   

Ingmar Muusikus SELTSKONNAKROONIKA (20.01.-31.03.2005)

Kes meist poleks no kasvõi salamisi uurinud ja puurinud seltskonnakroonikaid. Seal eksponeeritakse persoone, kes justkui peaks meile midagi tähendama – olema eeskujuks, ehk lausa kadeduse objektiks oma ekstravagantse elustiili, nurjatute intriigide või segaste suhetega. Küllap ongi kuulsuste hulgas palju häid ja tublisid inimesi, aga nad muutuvad oma kättesaamatuses, kvaliteetpaberile trükitud pildi taga haigutavas tühjuses justkui mingiteks maskideks või nukkudeks... Ja kui seltskonnakroonika lugeja nüüd vaatab oma südamesse - on's seal siis kasvõi killuke siirast soojust nende suhtes? Aga miks ka mitte, kui selles kroonikas astuvad üles tavalised, toredad ja lihtsad inimesed – nagu meie!

Inimeste hindamisel on üks väga hea mõõdupuu. Nimelt see, kas me neid armastame. Kas me hoolime, kas me neist midagi peame. Olgu see või lihtsalt lugupidamine ja inimlik arusaamine. Selle tunnebki ära soojast tundest südames. Aga niimoodi pildistada, et see ka välja paistaks, oskavad vaid vähesed fotograafid...


Ingmar Muusikus
   

Kai Kaljo KUNSTNIKU KAPP (5.11.2004-15.01.2005)

Tänapäeval on publik harjunud, et igal kunstnikul on oma "kaubamärk" - ehk meeldejääv leivanumber. Kes maalib igale poole mummusid, kes põletab oma teoseid tulega ja kes näeb välja ning käitub ise nagu mõni kunstiteos. Näiteks võtab meelsasti riidest lahti ja pildistab iseennast. Või kirjutab iga pildi nurka "abrakadabra" või koguni "mine p..sse".

Hüva, nii lihtne see nüüd ka pole! Tegelikult on paljud kunstnikest mitmekülgsed loojad – olgu südamesunni, uudishimu või leivateenimise vajaduse pärast. Olgu nii ehk naa – hea võimaluse eri sorti asjad "kapist välja" tuua pakub e-näitus :) Kui klikkad sahtlitele Kai Kaljo teosel "Maalikunstniku kapp", näed, mis seal peidus on... muuseas, kapi sahtlitele on maalitud detailid erinevate ajastute tuntud maalidelt. Ja mõnigi sahtel ootab alles teosega täitmist.


Kai Kaljo. Luuser
   

Jaan Toomik MAALID (20.09.-30.11.2004)

Kellele messias, kellele provokaator, kellele lihtsalt väga hea – harva jätab Jaan Toomik kedagi ükskõikseks. Vahest jätab ta vaataja lihtsalt üksi iseendaga – ja see on raskesti talutav.

Ehkki kujutatu on vaid hetk, oleme osalised liikumises. Nagu rongkäik kulgeks pimedusest valgusesse... Midagi muutub, midagi juhtub inimesega. Kujutades sageli ennast pole Toomik ometi ekshibitsionist – pigem loobunud iseendast. Saades nii üha uuesti endaks saada. Ja lubades seda ka vaatajale.


Jaan Toomik. Isa ja poeg
   

Vano Allsalu MAAL ON MAASTIK (27.07.-30.09.2004)

Kui vaadata päris lähedalt, on minu maalid maastikud. Kaugusse kaduvad tasandikud ja konarlikud teed. Violetsed veekogud ja punased põllud, sinised seljandikud ja kollased künkad... Lõuendile rajatud värvidest maailm, mis kujuneb tegemise käigus niisama loomulikult nagu maakera pinnavormid seestpoolt tulevate tõugete, tuule, vihma ja päikese mõjul.

Maastikumaal on kunstis tavaline asi, ja abstraktne maal niisamuti. Ent mitte iga maal pole maastik.


Vano Allsalu
   

Mauro De Martino NÄGU (20.06.-31.08.2004)

Tänapäeval juhtub päris tihti, et kunstnikud teevad lihtsast asjast keerulise – ehk teisisõnu räägivad oma loomingu suuremaks ja sügavamaks. Vaataja peab siis kohe autori tekste ja kontseptsioone lugema ning pead murdma, sest silmaga nähtavast jääb väheks.

Õnneks leidub endiselt kunstnikke, kes kunsti lihtsalt teevad – ja itaallane Mauro De Martino on üks nendest. Nautides maalimist kui protsessi koos kõigi ettetulevate otsingute, apsude ja üllatustega, peab ta oluliseks teose käegakatsutavat materiaalsust ja omamoodi asjalikkust... ehk maal tema jaoks lihtsalt "on nagu on". Selle mõnevõrra primitivistliku hoiakuga sobivad kenasti kokku kriipsujukulikud näod – nii, nagu taoline inimese "tähistamine" on omane juba väga varasele, ürgsele kunstile.


Mauro De Martino. Untitled
   

August Künnapu VALVUR SAAB SUUDLUSE (15.05.-15.07.2004)

Küllap on kunstisõprade hulgas keskmisest enam loomasõpru – huvitumine millestki või kellestki peale oma mina eeldab ühtmoodi suuremat avatust. Samas on häbematult vähe kunstnikke, kes loomad oma loomingusse lasevad... eriti veel isiksustena ja inimestega vabalt ja süüdimatult suhtlemas! August Künnapu teeb seda, kusjuures erilise soojusega. Kindlasti ka irooniliselt – aga eks loomad või ollagi õige naljakad. Inimesed muuseas ka!


August Künnapu. Londoni loomaaia valvur saab suudluse sõbralikult merilõvilt
   

Alice Kask MEES PEAGA (15.03.-15.05.2004)

Vahel on osa kõnekam kui tervik. Vaadates inimesele silma, aimame tema kavatsusi ja leiame mõistmist – või siis kohtame suletust, sallimatust, isegi vihkamist. Käed, jalad, kõht, selg ja kael... kõik räägivad midagi nende omaniku iseloomust, kuuluvusest, minevikust. Veelgi enam, tema võimalustest tulevikuks.
Esimese hooga tahaks öelda, et Alice Kask lammutab tegelased oma maalidel osadeks ja vaatleb inimest kehaosade summana. Tegelikult ta pigem taasloob, pannes inimese uuesti kokku üksikosadest, mille on eelnevalt läbi uurinud, välja maalinud ja (ümber?) mõtestanud.


Alice Kask. Näoga mees
   

Priit Pajos KENTAUR KELDRIS (15.02.-15.04.2004)

Kui jagada kunstnikud "headeks" ja "pahadeks", kuulub Priit Pajos ilmselt sinna halbade hulka... Jah, Pajos ei ole mees, kes üritaks meeldida. Tahab ta meid shokeerida? Vaevalt küll – pigem on Pajos sedasorti arhetüüpne kunstnik, kes ei saa teisiti, kui peab ennast vaatajale avama. Tema eriskummalised tegelased veel kummalisemas ümbruses ajavad omi tumedaid asju – ning ometi ei puudu selles verelõhnalises ajatus (ajaloo-eelses?) Kristuse, kentauride ja paheliste inglite maailmas inimlikkus.


Priit Pajos. Keldris
   

Virge Jõekalda PUUDUTUS (19.12.2003-15.02.2004)

Vahel öeldakse, et kõik hea on tegelikult väga lihtne. Ehk siis paistab lihtne ja loomulik ka siis, kui on tegelikult raske ja keeruline.

Luua suureformaadilist trükigraafikat pole ei kerge ega lihtne. Kuid hoopis olulisem on suuta loobuda – ebaolulisest, eksitavast, segavast. Virge Jõekalda teeb seda. Ta keskendub, pühendub ega jäta poolel teel järele. Tema tööde vaatamine on nagu tunne, kui suruda sõrmeots ettevaatlikult vastu klaasikillu teravat nurka. Ja teinekord vastu lilleõie siidpehmet kroonlehte. Ta puudutab olemise, elus olemise tunnet.


Virge Jõekalda. Künd II
   

INIMESED MAAILMAS. Bipinchandra (Suurbritannia) (23.10.-15.12.2003)

Maailm on üliväga mitmekesine – kui ainult tahame vaadata veidi kaugemale sellest, mis otse nina all. Ja ometi on kõiges alati midagi sarnast, tuttavlikku, üldinimlikku... Vahest just see viimane köidabki briti fotograafi Bipinchandrat. Olles ise india päritolu ja elades Inglismaal Brightonis, pildistab ta tundlikult ja tähelepanelikult inimesi igal pool maailmas. Ja mitte ainult neid – sest ka pilguheit rongiaknast, esemed igapäevaelust ja päikeselaigud maastikul võivad rääkida paljugi elust ja inimestest.


Bipinchandra. Mees, kaetud värvilise pulbriga usupühade puhul. Varanasi, India
   

PALJALT JA RIIDES. David Harkins (Suurbritannia) (15.05.-15.07.2003)

Maailm on üliväga mitmekesine – kui ainult tahame vaadata veidi kaugemale sellest, mis otse nina all. Ja ometi on kõiges alati midagi sarnast, tuttavlikku, üldinimlikku... Vahest just see viimane köidabki briti fotograafi Bipinchandrat. Olles ise india päritolu ja elades Inglismaal Brightonis, pildistab ta tundlikult ja tähelepanelikult inimesi igal pool maailmas. Ja mitte ainult neid – sest ka pilguheit rongiaknast, esemed igapäevaelust ja päikeselaigud maastikul võivad rääkida paljugi elust ja inimestest.


David Harkins. Jayne voodil
   

SUUR HIINA NAERATUS. Kaasaegne Hiina kunst (13.01.-15.03.2003)

Toetudes paksule kultuurikihile, visadusele ning oskusele ühendada ida ja lääne saavutusi, tegutsevad üle maailma ühtmoodi edukalt nii hiina teadlased, kokad kui kunstnikud... Kaasaegne hiina kunst on kujunemas samasuguseks kvaliteet-nähtuseks nagu "saksa auto", tehes ilma maailma mainekamatel kunstinäitustel. Pealegi on neil rohkem kunstnikke kui mõnes riigis rahvast... world art superpower?

Song Haizeng, Du Xinjian, Xue Jiye, Wang Jing, Wu Meng Chun ja Zhong Biao on vanuselt 30 ja 40 vahel, sündinud ja õppinud Hiinas ja kujutavad oma maalidel enamasti inimesi.


Song Haizeng
   

Jüri Seljamaa TREPID (28.05.-31.07.2002)

Trepp on tavaline asi – ja ometi midagi enamat kui lihtsalt üles ja alla käimise abivahend. Trepp lubab tõusta kõrgemale, saada paremaks, näha ja kogeda midagi uut... Ja vastupidi – minna alla, minna uksest välja ning leida end keset alasti reaalsust. Ehk minna mööda allakäigutreppi, laskuda keldrisse, oma teadvuse hämarale tagahoovile – sinna, kust polegi alati tagasiteed.

Käimisest kulunud kivitrepp kirikus, koduselt nagisevad astmed vanas majas ning ükskõikse ilmega betoontrepp avalikus asutuses – eks ole trepid sama erinevad kui inimesed! Jüri Seljamaa fotodel näed uute majade ilusaid treppe, mil vaevalt et esimenegi pesu seljataga?


Jüri Seljamaa
   

Anne Parmasto CHERRYSHERRYDELIGHT (10.04.-31.05.2002)

Mind huvitab maalimisel värv. Kujundi osatähtsus on oluline niivõrd, kuivõrd selle abil saab väljendada värvi ideed. Maal on valmis, kui midagi juurde panna ei saa ja midagi üleliigset seal pole. Kui olen ennast väljendanud värvis, on ka pilti pandud mõte väljendatud...


Anne Parmasto. Happy Melon
   

Peeter Allik RADIKAALSELT KORREKTNE (5.03.-30.04.2002)

Need on tervistavad pildid, mis aitavad inimestel ühiskonnas hakkama saada. Siin leidub pilte nii ökoloogilise, liberaalse kui kommunistliku maailmavaate esindajatele. Otsige siit konkreetseid näpunäiteid teatud olukordade lahendamiseks ja tõlgendamiseks.


Peeter Allik. Seksikas saabas
   
Veel on 24h galeriis toimunud järgmised professionaalse kunsti näitused:
LÕKS. Sorge & Tuutu (10. 03. kuni 15. 04. 2005)
Kärt Putk MAALID (5. 08. kuni 30. 09. 2002)
Eve Kask LELUD (8. 02. kuni 31. 03. 2002)
Jüri Kask MUSTVALGE (3. 12. 2001 kuni 31. 01. 2002)
4 OBJEKTI. Anu Purre (15. 10. kuni 15. 12. 2001)
VAATA ETTE! Jarek Jõepera fotod (25. 09 kuni 30.11. 2001)
Leo Lapin SUPREALISTLIKUD KLASSIKUD (10. 09. kuni 15. 11. 2001)
Ilusad inimesed ja loomad. Figuure Mikkeli portselanikogust (5. 09. kuni 31. 10. 2001)
Propagandaportselan (1. 07. kuni 31. 08. 2001)
9 PILTI: Asko Künnap (28. 06. kuni 15. 09. 2001)
Adamson-Ericu MINIATUURID (5. 05. kuni 25. 06. 2001)
Mall Nukke IKOONID 1999-2001 (25. 04. kuni 25. 06. 2001)
 
 
NB! Kõik ülaltoodud pildid on detailid vastavatest teostest
laste ja noorte ning harrastajate looming

RHKM PLTE, VHM JTTU. Sally Stuudio õpilased (1.09.-31.10.2009)

Autoportreede traditsioon ulatub küll kaugesse minevikku, aga kunstnike katsetused end kujutada muutusid pidevaks alles 15. sajandil. Just siis oli Madalmaades kõige tähtsamaks zhanriks saanud portreemaal ning piisavalt langenud oli ka peeglite hind. Tänapäeval on autoportree mõistena palju laiem kui sajandeid tagasi – täielikult vabanenud on autoportree meedium ning sotsiaalvõrgustike tihe levik nõuab noortelt inimestelt igal juhul pidevat eneserepresentatsiooni. Kuid ometi erineb facebooki profiilipilt noore kunstniku autoportreest. Portree kui teose roll ei piirdu esindamisega, vaid eeldab vaatajalt aega, tähelepanelikkust ning mõnel juhul, nagu kontseptuaalsete töödega juhtuda võib, ka inimese lähemat tundmist, et foto saaks olla kunstniku positsioon ning enesemääratlus.

Autoportree-projekti näol oli Sally Stuudio fotograafiaõpilastel möödunud õppeaastal täita keeruline ülesanne. Rääkimata sellest, et noorel inimesel on end keeruline defineerida, pidid nad tööde teostamisel arvestama nii enda kui ka erinevate vaatajate harjumustega, et end võimalikult täpselt väljendada.


Merily Leis
   

HINGEDE AEG. Sally Stuudio õpilased (5.01.-28.02.2010)

Hing on eesti keeles üks ühtlemata tähtis mõiste. Ja mis pole sugugi vähem oluline – ka päris kodumaine ja algupärane meie oma sõna. Heitke pilk eesti keele seletavasse sõnaraamatusse, kui vajate meeldetuletust. Hingeõhk ja hingetõmme. Üheshingamine. Elujõud ja eluvaim. Hing kui inimese sisemaailm, tema tundmuste ja tahte asukoht. Surematu hing kui elu-alge, mis võib usutavasti eksisteerida ka kehast sõltumatult. Lihtsalt üks inimene - hea hing, õnnetu hing, otsiv hing, mõne ettevõtmise eestvedaja ja hingestaja. Talvel võib teinekord tuisk matta hinge. Hing võib kinni jääda nii rõõmust kui hirmust. Hea, kui raskel ajal ikka jätkub raha, et hinge sees hoida. Kui hing aimab halba, on parem jätta ta rahule. Muidu jääb okas hinge. Oma hinge põhjas on inimene enamasti ikka hea. Ja silmad on hinge peegel. Eriti kui teha asju hingega. On veel hingede rändamine, surmaga arvatakse ju hinge kehast lahkuvat. Ja on usutud, nagu võiksid surnute hinged oma endist kodu külastada. Ikka just sellel pimedal ja kõledal aastaajal, mil võib välja minnes mitte kohata ainsatki hingelist... no vähemasti maal elades. Hingede ajal. Ennemuiste usuti pealegi, et igal loomal, linnul, puul ja kivilgi on oma hing. Eks needki hakkavad kõnelema, kui ainult olla tähelepanelikum ja paremini kuulata ja vaadata.


Markus Hermlin
   

24 TUNDI LINNARUUMIS. Sally Stuudio õpilased (20.08.-31.10.2009)

Kes meist ei teaks populaarset tele-põnevussarja "24", kus ööpäeva igasse tundi mahub tohutult peamurdmist, dünaamilist tegevust ja närvipinget - ning kõik toimub justkui reaalajas. Ent elu pole huvitav ainuüksi helesinisel ekraanil - ka Tallinnas, meie oma koduses linnaruumis toimub midagi 24 tundi ööpäevas. Ning õnneks enamasti positiivset ja head ning mitte nii dramaatilist kui tagaajamisfilmis. Linnakodanikel on aga erinevad elurütmid: varased tööletõttajad ja koolilapsed näevad paljuski teistsugust linna kui poole ööni pidutsejad ja öövalvurid. Ümbritsevat tajub üldse igaüks isemoodi - boheemlane ja töömesilane, värskelt armunu ja ammu töö kaotanu, insener ja kunstnik, pankur ja prükkar. Millisena paistab meie "ööpäev läbi avatud linn" kunstihuvilisele noorele, kel südames ergas uudishimu, nägemismeel kaasaegse kunstiga juba kergelt koolitatud ja häälestus sotsiaalselt tundlik? Seda näeb tutvudes Sally Stuudio Kunstikooli õpilaste mitmekihilise kunstiprojektiga "24 tundi linnaruumis".


Kristina Põshnograjeva
   

NAGU PÄRIS! Sally Stuudio fotorealismi kursuse tööd (15.01.-31.03.2009)

Lihtsad inimesed näivad hindavat kunstiteose juures eelkõige seda, kas kujutatu on "nagu päris" – taasesitab võimalikult äratuntavalt ja üks-ühele ümbritsevat tegelikkust. Kui ka pildi süzhee on fantastiline, olgu inimesed, loomad ja lilled kindlasti ausalt ja peene pintsliga välja maalitud! Ent samas on püüdlus vahetu ja täpse kujutamise poole ka "kõrge kunsti" üks alustalasid – olles näiteks selliste suurte kunstihoovuste nagu renessanss ja realism "kaubamärgiks", rääkimata 60. aastate lõpus popkunstist välja kasvanud fotorealismist ja viimastel aastatel üha jätkuvat taastulekut nautivast uuemast hüperrealismist. 20. sajandi modernistlikud kunstihoovused on neid põhimõtteid korduvalt ja mitut moodi pahupidi keeranud, tühistanud ja naeruvääristanud, ent kunsti olemusliku elemendina ei paista tõetruu kujutamisviis küll kavatsevat kuhugi kaduda...


Evelin Kärber
   

...KOHTUB REMBRANDTIGA. Õpilastööde näitus (10.09.-15.11.2006)

Tänavu möödub 400 aastat Hollandi (ja kunstiajaloo) ühe kõige kuulsama ja armastatuma kunstniku – Rembrandti (Rembrandt Harmensz van Rijn, 1606-1669) – sünnist. Seoses sellega korraldas Kullo Lastegalerii kooliõpilastele vanuses 7 kuni 18 aastat kunstikonkursi "... kohtub Rembrandtiga". Idee oli põnev – iga osaleja pidi leidma enda jaoks ühe kaasaegse Eesti kunstniku, kelle loomingusse süveneda. Seejärel tutvuti Rembrandti elu ja teostega ning otsiti puutepunkte 400 aasta taguse ja tänapäevase kunstimaailma vahel – ehk pandi Rembrandt kokku Jüri Arraku, Jaan Elkeni või Malle Leisiga... Niisugune varem loodut tsiteeriv ja miksiv lähenemine on kahtlemata väga tänapäevane ning õpetab noortele kaasaegse kunsti üht olulisemat võtet.

Esmalt Kadrioru Väliskunsti Muuseumi Lossikooli ruumides eksponeeritud näitus rändab seejärel mööda Eestimaa väikelinnu. Projekti kuraatoriks on Kullo Lastegalerii juhataja Epp Leikop. KUNSTIKESKUS.EE pakub kohtumistest Rembrandtiga väikese meeleoluka valiku.


Ivo Kruusamägi
   

ELAVAD SKULPTUURID (20.06.-31.08.2006)

XXV Tallinna Vanalinna Päevade raames toimus 2.-4. juunil 2006 Sally Stuudio kunstiprojekt "Uued monumendid vanas linnas". Näitusel sai näha hulganisti laste ning noorte tehtud monumendikavandeid nende arvates väärtustamist vajavale - president Lennart Merist eesti tõugu hobuseni. Eriprojektina esitati noorte performance'igrupi poolt linnaruumis elavaid skulptuure - neid võis kohata Raekoja platsil ning Viru ja Harju tänaval. Need tegelased ei käitunud sugugi väljakutsuvalt ega kandnud silti "See on kunst!". Pigem sulanduti keskkonda ja sekkuti vanalinna virr-varri üksnes delikaatselt, tekitades üldpildis väikseid visuaalseid nihkeid. Ühtlasi võtsid osalejad ümbritseva suhtes kriitilisi hoiakuid - olgu siis pihtasaajaks korruptsioon, prügi või sotsiaalsed käärid.

Elava skulptuuri kui kunstiliigi rajajateks on teatavasti briti kunstnikepaar Gilbert&George - nemad kuulutasid nii iseennast kui kogu oma elu ja tegevuse kunstiteoseks. Sally Stuudio elavate skulptuuride projekti juhendas Jane Remm.


Hans-Peter Isand, Sandra Kaabel, Epp Jerlei, Alver Linnamägi
   

VAATAMISE KUNST (10.03.-28.05.2006)

Kultuuriministeerium ja Sally Stuudio Kunstiteadlikkuse Keskus korraldasid Kunstiaasta 2005 raames põhikooli- ja gümnaasiumiõpilastele fotokonkursi VAATAMISE KUNST. Osalesid võistkonnad (3-4 õpilast ja nende juhendaja) üle Eesti, oodatud olid visuaalselt ja sisuliselt terviklikud komplektid. Konkursi juhtmõte oli see, et koolilapsed vaataksid oma kodukohas värske pilguga ringi ja avastaksid kunsti enda ümber!

Sest ilu (ja huvitavus) on meie endi silmis - pealtnäha tavaline supermarketi parkla või viiekorruseline elumaja võib osutuda hea rütmiga abstraktseks pildiks. Samamoodi võib harilik kapinupp, ukselink, istepink või konnatiik saada ainulaadseks ja huvitavaks objektiks. Ning pole sugugi nii, et lööklause "kunst igal pool" kehtiks ainult Tallinnas - parimad üllatused võivad meid oodata hoopiski mõnes väiksemas ja tagasihoidlikumas paigas...


Stella Kalkun, Signe Saar, Imbi Kaunismaa
   

KEDA MA ARMASTAN (1.09.-31.10.2005)

Kes meist ei tahaks olla armastatud? Tunda ennast hoituna ja hoolitsetuna, lugupeetuna ja vajalikuna? Elada huvitavalt ja samas turvaliselt, omades häid sõpru ja sugulasi ning toredaid asju... Ning armastada ise ka, olla hea ja tubli.

Tegelikkuses pole see nii lihtne - nagu me kõik hästi teame. Sageli aitaks seegi, kui mõtleksime enne kui ütleme ja ütleksime enne kui teeme. Ja eelkõige julgeksime öelda seda, mida peame õigeks ja oluliseks - kasvõi lihtsalt "ma armastan!". Ent... keda ja mida siis tegelikult? Küllap tasuks täiskasvanutel, kes pahatihti kipuvad lihtsaid asju keeruliseks ajama, siinkohal võtta siiruses ja sõpruses eeskuju lastest. Nii saigi tehtud Sally Stuudios, paludes 4 kuni 7 aasta vanustel kunstnikel jäädvustada plastiliinist bareljeefidel neid, keda nad armastavad.


Saimon Kuusemets
 
NB! Kõik ülaltoodud pildid on detailid vastavatest teostest
külastajate online-joonistused

RAFFA OMA GALERII 6. Külastajate online-joonistused (15.03.-15.05.2007)

See on juba kuues ülevaatenäitus piltidest, mis KUNSTIKESKUS.EE külastajad on ise joonistanud – meie joonistusmasina abiga. Kui arvad, et online-joonistamine on väga lihtne, tee ise ka proovi! Tulemuse võid saata e-kaardiga sõbrale või panna teistele vaatamiseks galeriisse üles :)


siisi
   

RAFFA OMA GALERII 5. Külastajate online-joonistused


sulekas
   

RAFFA OMA GALERII 4. Külastajate online-joonistused


krissukene
   

RAFFA OMA GALERII 3. Külastajate online-joonistused


siki
   
Vaata pildiesitlust 24h galerii ajaloost  
www.kunstikeskus.ee keskkonnas leiduvate mistahes algupäraste tekstide, tõlgete, terviklike info- ja lingikogumite ning pildimaterjali reprodutseerimine ainult KUNSTIKESKUS.EE ja/või nende autorite ja/või nende valdajate nõusolekul. Originaalteoste ja viidatud materjalidega seotud õigused kuuluvad üldjuhul nende autoritele ja/või valdajatele.