24h galerii
Kunstiteadlikkuse Keskus
tagasi avalehele
 
 

Ivar Kaasik MAALI SURM JA TRIUMF. ABSTRAKTSIOON JA APROPRIATSIOON (25.10.-31.12.2011)
Tundub kuidagi tarbetu seletada midagi kunstnikust, kes ise oma mõtteid nii ladusalt kuuldavaks teha oskab ja tahab nagu Ivar Kaasik. Püüan tema tekstist kinni vaid küsimuse sellest, kas väljakutse tänasele maalikunstile oleks "näidata seda, mis näitamise välistab" ning mõtte, et maal toodab midagi enamat kui iseenda ratsionaalsust. Viimast tahaks küll uskuda. Esimese osas lisaks kiuslikult ka selle, mis "näitamist väärib". No ei pääse me hinnangute andmisest... On kindlasti hea, kui praktiseerivad kunstnikud tegelevad oma tegevuse, oma valdkonna mõtestamisega (sealhulgas lahti-, ümber- ja taasmõtestamisega), jätmata seda vaid karastunud teoreetikute ja kunstifilosoofide mängitada. Isegi kui sellest pürgimusest ei selgu tõde – ja seda oodatagi oleks ju äärmiselt naiivne – pakseneb maalikunsti supp ning viib ehk otsija mingite uute või vähemasti huvitavate tõdemusteni. Ivar Kaasik on võtnud ette julge sammu ja üllitanud kaasaegse kunsti protsesse ja väljakutseid vaatleva raamatu "Ettevaatust, kunst! Mida teha. Kuidas ja kui palju". Allpool paar valitud lõiku isuäratajaks – ning eelkõige muidugi maalid, milles avaldub Kaasiku identiteet otsiva maalikunstnikuna, kes ei pelga iseendagi töödega vastuollu astuda, neid ühteaegu kiretult ja kirglikult luues ja edasi arendades.

Vano Allsalu

Maal on relevantne ja kaasaegne. Maal ei ole relevantne ja kaasaegne. Tohib maalikunst end süütuna uue meedia kunstide kõrvale asetada nagu oleks ta just äsja avastatud? Mis seisab maalikunsti surnuksrääkimise taga ajal, kus "kõik on lubatud" ja "midagi ei loe"? On see kui väljakutse enda tõestamiseks, oma eksistentsi vajalikkuse näitamiseks, peale seda kui maal konkureerib mitte ainult iseenda ja oma ajalooga, vaid massiliste, üha uute piltide üleujutustega, kartes muutuda seejuures pelgalt dekoratsiooniks, kaubaks suveniiripoes või pühapäevamaalijate harrastuseks. Maal on end ammendanud. On üldse midagi, mida pole veel nähtud? Võibolla saabki sellest uus väljakutse maalikunstile: näidata seda, mis näitamise välistab. Mis suudaks asendada lõputu abstraktse vs figuraalse või unikaalse vs apropriatsioonse kunsti vastandamise? Kas need ongi need kaks suvaliselt nimetatud poolust, mille vahel kaasaegne maal ilma kokkuleppele jõudmata pendeldab ja maalikunsti meile huvitavaks teeb?

Kui jätta kõrvale maali vajalikkuse ja eksistentsi probleemid, siis kuidas toimivad protsessid, mis panevad paika maali koha ning kuidas nad on seotud käsitluste ja otsustega, mis inimene kui sotsiaalne olend langetab? Siinkohal ei huvita meid hiljemalt impressionismist pärit idee muljetavaldavast pintslilöögist ega ka otsene side kunstniku biograafia/psühholoogia ja tema poolt maalitu vahel. Nagu ütleb Jan Verwoert, ei saa küsimuses maali olemuse otsustusprotsessi kohta toetuda ei ratsionaalsele intensioonile ega ka kunstniku irratsionaalsele intuitsioonile. Maal toodab oma sisemistele erinevustele toetudes enamat kui iseenda ratsionaalsust. Küsimused, kes ja kuidas otsustab maali kujunemise, ning kes ja kuidas lahendab maali valmimisprotsessi, toimivad iga konkreetse kunstniku puhul erinevalt. See on oma dünaamikaga mäng, kus maaliprotsessi seaduspärasustele sekundeerib mittemaaliline vastasseis: lõuend kui kahedimensionaalne voodoo-nukk oma vastandlike otsuste ja reaktsioonidega, mis põikpäiselt oma jonni ajab.

Mitte elegants, vaid kehaline pealetükkivus. Siin väljendub ehedalt juba 60ndatel Clement Greenbergi propageetitud maali suksessiivne mõtestatus kui tema suurim kvalitatiivne erinevus teistest meediatest: maali kahedimensionaalsus, tema flatness. Kas maal on end ammendanud? On ta surnud? Keda peaks see huvitama?

Ivar Kaasik
Ivar Kaasiku kohta loe veel... | saada Ivar Kaasiku teostega e-kaarte
 
     
     
     
     
     
     
     
     
     
     
     
     
     
     
     
     
     
     
     
     
     
     
     
     
     
     
     
     
     
     
     
     
     
     
     
     
     
     
     
     
     
     
     
Teosed on valminud aastatel 1992 kuni 2011. Tehnika: õli, lõuend.
 

Ivar Kaasik (1965) õppis aastatel 1983-87 Eesti Kunstiakadeemias arhitektuuri, seejärel tudeeris Halle/Saale kunsti- ja disainiülikoolis Saksa DVs ning lõpetas kunstiõpingud aastal 1992 jälle koduses kunstiakadeemias. Alates aastast 1992 elab ja töötab Berliinis. 1996 pälvis Pariisis DeBeersi konkursil oma teemantehtega peaauhinna. Aastast 2001 saksa kunstnike assotsiatsiooni BBK liige.

 
www.kunstikeskus.ee keskkonnas leiduvate mistahes algupäraste tekstide, tõlgete, terviklike info- ja lingikogumite ning pildimaterjali reprodutseerimine ainult KUNSTIKESKUS.EE ja/või nende autorite ja/või nende valdajate nõusolekul. Originaalteoste ja viidatud materjalidega seotud õigused kuuluvad üldjuhul nende autoritele ja/või valdajatele.