24h galerii
Kunstiteadlikkuse Keskus
tagasi avalehele
 
 

Peeter Laurits PEIRITHOOSI HOMMIK (15.09.-30.11.2008)
Pärast esimese naise surma armus Lapiitide kuningas Peirithoos Hadese naisesse, allilma emandasse Persephonesse ja otsustas ta röövida. Truu sõbrana läks Theseus Peirithoosiga allilma kaasa. Kangelasi tappa polnud Hadesel mõtet, sest nad juba olid surma kojas. Selle asemel võttis ta neid kuninglikult vastu, kostitas külalisi ja pakkus istet Lethe (Unustuse) rahnul. Niipea kui Peirithoos ja Theseus ennast sinna toetasid, kerisid Persephone maod end ümber kangelaste jalgade ja need unustasid kõik oleva ja olnu, jäädes kivistunult varjuderiiki istuma. Kui Herakles allilmas käis, päästis ta Lethe rahnult Theseuse, aga Peirithoosi ei suutnud ta paigast liigutada. Hades teadis, et just Peirithoos oli kutsumata kosilane ja mõistis ta igavesse unustuse unne.

Käesoleva näituse tööd on valinud Vano Allsalu minu viimase viie aasta erinevatest sarjadest. Mistahes tekkida võivaid seoseid, tähendusi ja viiteid tuleb lugeda puhtjuhuslikeks ning elanud isikute ja tegelikult asetleidnud sündmustega mitte mingit seost omavateks.

Peeter Laurits
 

Mulle tundub, et Peeter Lauritsa tööd ei ole kunagi valmis. Isegi siis mitte, kui aja peatumine neis on ihulikult, peaaegu valuliselt tunnetatav. Neis valitseb mingi evolutsiooniline rahutus - mitte närvilisus, oh ei, vaid tung ja paratamatuse hõrk kutse – justkui sookurgede hääl sügistaevas. Isegi kui ta kujutab mõnd kivitahukat või antiikset sammast, pressib selle alt välja väike roheline taim. Esmapilgul nõrk ja mõttetu, igati üleliigne – ent pikas perspektiivis vallutaja ja võitja. Lamagu või laip kalatoiduna ojas, kividel, ennäe, rohetab rõõmsalt sammal. Esinegu inimesed Peetri piltidel elusalt või surnult, on nad kantud aja paratamatust kulgemisest. Sellest tumedast hoovusest, mis lennutab maakera läbi kosmose, mis sünnitas millimallikad ja dinosaurused ning viimaks meid koos kõigi meie mõtetega.

Laurits on kosutav vaheldus neile kunstnikele, kelle jaoks kogu kõneväärt maailm oleks justkui alanud Empire State Buildingu kerkimisega, kelle mõtteist ja keelepruugist on "urbanism" jäädavalt välja tõrjunud sõna "humanism". Ning kelle mängude tegelaste jaoks on suurim tragöödia kogemata kombel moevoolust välja sattumine – olgu nad näiliselt nii tabamatud või äraspidised kui tahes. Kunstniku jaoks, kes suudab süüvida end läbi pehkinud sinelihõlma sombuse taeva poole küünitava rohulible psühholoogiasse, asuvad väljakutsed mujal. Ning ehkki Peetri loomingut sobiks kõnetada pigem Homerose või siis Jaan Oksa sõnadega, lõpetaksin Lao-zi omadega Linnart Mälli tõlkes: "karm ja kange astub surma / õrn ja nõrk ent astub ellu".

Vano Allsalu
Peeter Lauritsa ja käesoleva näituse kohta loe veel... | saada Peeter Lauritsa teostega e-kaarte
Klikka märgitud töödele, et vaadata suuremalt!
     
     

Unede äratajad

Dionysos muutub delfiiniks
     

Shiva muutub Dionysoseks

Prometheus
     
     

Toone tiigid

Epimetheus

Demeter
     
     

Kalatoit

Invasioon III
     
     

Narcissos vaatab pimenevat peegelpilti

Rahuldus
     
     

Puupoiss ja neitsi

Pikk vaikus
     
     

Imelik lind

Pühajõgi
     
     

Kaks linna

Reinooja
     
     

Vermeeri naised II

Vermeeri naised I
Vaata seeriat VANA LABÜRINT
 
     

Unenägude seletajad

Hades ja Persephone
     
     


Vilsandi Amor ja Vahemere Psyche
     
     
     

Peirithoosi hommik
     
 

Peeter Laurits (s. 1962) on üks teedrajavaid tegelasi Eesti fotokunstis ja fotoga tegelevas kunstis. Poolenisti iseõppija, kes tudeerinud muuhulgas Leningradis, New Yorgis ja Eesti Humanitaarinstituudis. Legendaarse loomingulise rühmituse DeStudio (1992-96) üks alustalasid, mitte vähem legendaarse Kütioru Ateljee asutaja ja tegevjuht. Samas vabakutseline kunstnik, Eesti Kunstnike Liidu liige. Lauritsa töid leiab mitmetest mainekatest kogudest nii kodu- kui välismaal, alustades KIASMA ja Norton Dodge kollektsioonidega ning lõpetades Sammelselja ja Miliuse erakogudega. Loe ka intervjuud kunstnikuga rubriigis ISIKSUS.

 

Me näeme arvutis miksitud pilte, tihti ülestikku laotud kujutisi, mis kumavad üksteisest läbi ja loovad koos tunde "kolmanda tähenduse tekkest". A+B=C, mitte AB. Pildi peal näeme küll ABd, kuid digitaalne pildisupp astub tahtmatult inimpsühholoogia konnasilmale - rutakale kalduvusele kõrvutamistes tähendusi, märke ja sõnumit näha, näha C-tähte. Eriti kui autor veidi tagant tõukab.

Laurits on piisavalt semiootikat nuusutanud, et teose teket mitte juhuse hooleks jätta. Kunagi, DeStudio aegu, oli ta võimalike tähenduste suhtes ignorantne ja eelistas pilditekste suvaliselt lõikuda ja kleepida, tähenduse võimalik sünd oli vaataja hool. Nüüd on kasvanud autori direktiivide osakaal, pildivaatluseks saame kaasa delikaatsed instruktsioonid. See oleks nagu veidi dogmaatiline lähenemine oma kunstile. Tähenduse ettekirjutamine. Kummati on need dogmad, millele isegi pakkumisel alla kirjutan.
Johannes Saar. "Psühhosoikumi mõõtkava" Postimees 02.03.2000

Lauritsa pildid põevad semiootilist hullust, kus kasutatud elemendid omavad miilipikkust tähenduste ja viidete sleppi, millest kinnihaaramine ning kiudude väljaharutamine on aeganõudev - nii 40 päeva vähemalt. Ehk tulekski siis mängulisust ja elementide vaba segamist lugeda eesmärgiks iseeneses? Ent mida see meile sosistab? Et mütoloogiad ning nende tähendused sõltuvad tegelikult kokkuleppest, mis lubab neil astuda uutesse kokkulepetesse, saada uusi ja senisest erinevaid tähendusi?
Eero Epner. "Ja liha sai veeks" EE 20.03.2002

 
www.kunstikeskus.ee keskkonnas leiduvate mistahes algupäraste tekstide, tõlgete, terviklike info- ja lingikogumite ning pildimaterjali reprodutseerimine ainult KUNSTIKESKUS.EE ja/või nende autorite ja/või nende valdajate nõusolekul. Originaalteoste ja viidatud materjalidega seotud õigused kuuluvad üldjuhul nende autoritele ja/või valdajatele.