24h
galerii
|
Kunstiteadlikkuse
Keskus
|
|
|
|
|
|
|
|
|
Piret
Looveer EESTI ELAMUD (20.02.-30.04.2010)
Kes
meist ei armastaks maju! Armastaks? Niimoodi vist ikka öelda
ei passi kõlab kentsakalt. Oma kodu võib ehk
armastada ja selle vahetumasse ümbrusse kiinduda, aga enamikku
majadest viib meid küll üksnes teadvustatud vajadus teenida
leiba, osta leiba või reisides leiba luusse lasta. Kui just
küsida ja pärida, eks mõni maja meeldib inimesele
rohkem, mõni vähem. Aga maja "maja kui selline"
kui materiaalse maailma alajaotus, kui üks kategooria
objekte tehiskeskkonnas sellesse suhtub enamik Eesti elanikkonnast
küll üsna külma kõhuga, võin pea anda.
Tõsi, kirumisest "jälle on nad siia ühe koleda
maja ehitanud" on saanud vähemasti haritlaste seas peaaegu
et rahvuslik spordiala. Ent see kõik kuulub ikkagi kriitika
ja sõnaseadmise valdkonda niisugust vahetut, ehtsat,
betooni embavat, vorme valitsevat ja arhitektoone dirigeerivat tunnet
saab kogeda küll ainult arhitekt. Kui tavaliselt saame sellest
hoone, ehitise, maja kui tsivilisatsiooni ürgsümboli,
eksistentsiaalse peavarju müsteeriumist osa nendesamade hoonete
kaudu, mis meie ümber kerkivad, siis Piret Looveer interpreteerib
majade hingeelu lisaks veel maalimise kaudu. Niiviisi vahendab ta
meile, mittearhitektidele ka teatavat erilist erialast kogemust,
mida meie ei saaks isegi suure vaimupingutusega esile kutsuda.
Ja
see on seda kiiduväärsem seetõttu, et kõigist
tema piltidest on tõepoolest näha ja tunda, kuidas ta
maju armastab. Isegi igavad ja ilutud tüüpsed paneelmajad
suudab ta panna lillebuketina särama ja lasta päikest
paista hallidele tänavatele nende vahel. Tundeid, emotsionaalset
ekspressiivsust on neis piltides küll ja veel. Samas pole Looveer
sugugi lihtsameelne linnaimetleja ehkki tema vormikeel on
lihtsakoeline ja kohati ka päris naivistlik. Vaatenurgad ja
sisulised seisukohavõtud, mida toetavad ka mõnusalt
loetavad selgitused, kuuluvad aga selgesti küpsele arhitektuuriasjatundjale.
Ja kahtlemata ka optimistlikule ja heasüdamlikule inimesele.
Ei lähe tema närvi murest, et Eesti maastikud on ehk päris
ära rikutud, nässu keeratud koledatest majadest, mida
tuleb aina juurde. Ilu on vaataja silmades ja leebe huumor
paneb need silmad särama ja toob vaat et pisaragi silmanurka.
Ent laskem nüüd autoril enesel oma tööde saamist
seletada...
|
Vano
Allsalu
|
Piret
Looveeri ja käesoleva näituse kohta loe
veel... |
saada
Piret Looveeri teostega e-kaarte
|
Klikka
märgitud
töödele, et vaadata suuremalt! |
|
|
|
|
Kaevanduslinn
Kohtla-Järve (2009)
|
Paneelelamurajoon
Lasnamäe (2009) 
|
|
|
|
Eesti
pole mägede poolest just rikas. Andku lõunaeestlased
mulle andeks, kuid Munamägedest võimsamalt
mõjuvad tehiskünkad Ida-Virumaal. Nad
ongi kõrgemad, kui ümbritsevast maapinnast
mõõta. Ilu on hoopis teine kriteerium.
Kohtla-Järve linna ümber paikneb mitmeid
mägesid ja siit-sealt avaneb linnast ühele
või teisele poole võimas vaade. Need
on olulised maamärgid - jõulised ja
mõjuvad. Avarat vaadet linnale ja tuhamägedele
näidatakse meile ka kohe, kui avada Kohtla-Järve
koduleht
internetis. Sümbolist ei pääse. |
|
Kaugelt
vaadatuna mõjub Lasnamägi uhkelt,
võimsalt ja isegi ilusalt. Lasnamäe
linnaosa, kus praegugi elab rohkem kui terve Tartu
linna jagu elanikke, planeeriti kuni 200 tuhandele
elanikule, mis on Eesti mõistes väga
suur number. Õnneks nii ei juhtunud. Mäletan,
et lapsena vaatasin ma suuri (viiekordseid!) maju
ja küsisin emalt: kuidas need lapsed, kes
seal elavad, küll õige maja ja õige
ukse üles leiavad?
|
|
|
|
|
|
Paneelelamu
Paldiskis (2009) 
|
Uus
kortermaja Pärnus (2009) 
|
|
|
|
Paldiskisse
olen sattunud mitmel korral: esimest korda vahetult
peale nõukogude vägede lahkumist,
siis mõned aastad hiljem, kui viiekordseid
paneelikaid lammutati, kuid ka hiljem. Niisugused
hallikassinist karva paneelelamud on Eestis iseloomulikud
just endistele nõukogude sõjaväeasulatele.
Paldiskis
jäid pärast sõjaväelaste
ja nende perede lahkumist paljud viletsakvaliteedilised
majad tühjaks ja nii need lammutatigi. Pilt,
mis tookord avanes, oli trööstitu ja
võimas ühteaegu - vaheldumisi majad
ja kõrged majade hunnikud. Loomulikult
on nüüdseks linn juba ammu puhas ning
areneb kui tööstus- ja sadamalinn päris
jõudsalt. Loodetavasti on põhjust
sinna ka uusi elamuid ehitada - ilusamaid pildilolevast.
|
|
Uusi
kortermaju ehitati buumi ajal palju. Moodi läksid
nõndanimetatud poissmehekorterid - ca 40-50
ruutmeetrised, ka väiksemad - kööktoad,
mis peredele elamiseks paraku täiesti sobimatud.
Ka õuealade planeering ja väiksus
ei võimaldanud neid sageli miskit muud
moodi kui oma auto hoidmiseks kasutada. Seevastu
oli kortereid väga kasumlik müüa.
Maalil on kujutatud tükikest Pärnus
Vanas pargis asuvat endisest teenindusmajast ümber
ehitatud korterelamust. Selle maja plussiks on
suurepärane asukoht ja kaunis pargivaade.
Tegemist on kvaliteetse ehitisega, kus kortereid
poolmuidu ära anda ei saa - nii ootavad needki
nüüd ostjaid.
|
|
|
|
|
|
Supeluse
tänav Pärnus (2009)
|
Pärnu
kontserdimaja (2008)
|
|
|
|
|
|
|
|
Pärnu
vanalinn (2009) 
|
Agulimaja
Antslas (2009) 
|
|
|
|
Niisugune
pilt avaneb ühe Nikolai tänava maja
kolmanda korruse terrassilt vaatega bussijaama
ja hotell Pärnu suunas. Vaadet sain nautida,
kui töötasin tolles majas asuvas arhitektuuribüroos.
Kohe otse all on hoov, kus asub legendaarseks
saanud kõrts "Veerev õlu".
Minu jaoks peituks vanalinnas elamise võlu
tihedas ja elavas keskkonnas, kus oma kodu kitsashubasest
siseõuest väljudes astud otse melu
keskele. Selletaolist võiks Eesti linnadest
praegu pakkuda küll vist ainult Tallinn.
Pärnu linnasüdamel on veel arenguruumi.
|
|
Seda
hoonet olen ma Antslasse sattudes mitu korda vaadanud:
huvitav maja! Elamu on ühelt poolt kahe-,
teiselt poolt kolmekorruseline. Esimese korruse
kuuridest-panipaikadest pääseb ka üles
korteritesse, teisel pool maja maapind tõuseb
ning saab juba otse elukorrusele. Praeguseks on
puitasumimiljöö hinda läinud rohkem
suuremates linnades. Usun, et Antsla-taolises
väikelinnas eelistaks suurem osa inimesi
pigem siiski oma maja.
|
|
|
|
|
|
Taluhooned
Võrumaal (2009) 
|
Suvemaja
Sillamäel (2009) 
|
|
|
|
Ma
arvan, et toimivaid talusid - talusid kui majandusüksusi
- ei ole Eestis just liiga palju. Antud pilt kujutab
ühe Võrumaa talu majanduspoolt. Toimub
kanatapp. On inimesed, on loomad, on masinad,
on põllumaad ja metsad - elu käib.
|
|
Aianduskooperatiive
on üle Eesti paljude linnade külje all.
Sillamäe naabruses asub aianduslinnak nimega
"Sputnik"., mis oma ligemale 200 hektariga
moodustab umbes 2/3 linna pindalast, kui tööstuspiirkonnad
välja jätta. Suur osa sillamäelastest
omab oma datshat ja aialappi - soojal suve alguse
pühapäeval oli linnakus rahvast palju,
puhati ja tehti aiatööd; maalapid on
haritud ja hoolitsetud. Minule seal meeldis. Olen
sinna jalutama sattunud paaril korral: esmalt
pooljuhuslikult, teine kord juba teadlikult arhitektuuri-,
kultuuri- ja miljööelamust saama. Eramaju
Sillamäel praktiliselt pole, see piirkond
ongi perspektiivne eramurajoon.
|
|
|
|
|
|
Maaelamu
Harju-Ristil (2009) 
|
Losseramud
Tabasalus (2009) 
|
|
|
|
Harju-Risti
külas asusid kunagi kõrvuti kirik,
apteek, haigla ja surnuaed. Vana külakeskus
asus ikka kiriku ligiduses, traditsiooniliselt
oli kusagil lähedal kindlasti ka kõrts.
Viimast küll Harju-Ristil enam pole, samuti
ei ole haiglat ega apteeki. Pildil olevas majas
alustas rohupood alustas oma tööd tsaariajal
ja pani uksed kinni mõned aastad enne seda,
kui meie riik sai Euroopa Liidu liikmeks. Kas
400 elanikuga küla vajab oma apteeki? Aga
poodi? Baari? Bussiliiklust? Kuulates kohalike
mälestusi imestad, kuidas kunagi 30ndate
lõpus oli võimalik, et 100 elanikuga
külas tegutses 10 erinevat äri, sealjuures
oma juuksur, kauplustest ja kõrtsist rääkimata.
Lihtsalt imestad.
|
|
Tallinna
poolt tulles, olles juba Tabasalu asulast läbi,
avaneb paremat kätt vaade huvitavale tornikestega
asumile. Tegemist on hiigelsuurte, isegi kuni
1500 ruutmeetriste eramajadega. Neid hakati ehitama
nõukogude aja lõpus, kui leidus
inimesi, kellel oli äkki liiga palju raha
käes. Paraku toimus ehitus kaootiliselt:
järele ei jõudnud näiteks tehnovõrkude
ehitus, raha sai ka järsku otsa ning hulk
maju jäi pooleli. Juba ammu hakati seda paika
rahvasuus Lollidekülaks hüüdma.
Siis oli taolise hoonetekogumi põllu peale
kerkimine kurioosum - nüüd on tekkinud
kõikjale kõikvõimalikke maju
ning millegi üle üllatuda on märgatavalt
raskem.
|
|
|
|
|
|
Pärnu
rand (2009)
|
Metsaonn
Ubajärve ääres Võrumaal
(2009) 
|
|
|
Riigimetsa
Majandamise Keskus (RMK) on ehitanud erinevatesse
looduskaunitesse kohtadesse matkajatele peatumiseks
mõeldud onne - luksuslikumad neist on broneeritavad
ja tasulised, lihtsamad aga soovijatele alati
avatud. Ühes niisuguses lihtsas kolme seina
ja katusega varjualuses Võrumaal Ubajärve
kaldal peatusime meiegi. Järvevaade otse
voodist!
|
|
|
|
|
|
Agulihoov
Pärnus (2008)
|
Vaade
koduaknast (2007) 
|
|
|
|
Pärnus
Väike-Jõe tänaval olen ma elanud
viis aastat. Selle aja jooksul hakkas see jõeäärne
agul mulle hirmsasti meeldima. Kodus avaneb ühest
aknast vaade jõele, kus popsutades möödub
kalapaat või hoopis peetakse sõudevõistlusi,
teisel pool maja aga asub mahajäetud endine
kalamajandi territoorium. Hoovipoolt kujutab ka
see maal - oma kuuride, grillinurga, liivakasti,
risu-räsu ja aia tagant paistva poolmetsiku
hüljatud hooviga. Aguliõued, ükskõik
kus need ka ei asuks, on mu lemmikud.
|
|
|
|
|
|
|
Miljööagul
Supilinn Tartus (2009)
|
|
|
|
|
Supilinn
on vaieldamatult üks kuulsamaid aguleid Eestis.
Selle vaimsust ja miljööd on nii palju
ülistatud, et ka hulk mittetartlasi teab, mis
kohaga tegu on. Seda linnaosa tuuakse Tallinna Kalamaja
kõrval heaks näiteks, kuidas ebapopulaarne,
isegi allakäinud piirkond muutub ühtäkki
ahvatlevaks elukeskkonnaks. Tähtsaimat rolli
selles protsessis mängivad loomulikult inimesed.
Minu ema, kes on poole oma elust Supilinnas elanud,
armastab seal aeg-ajalt jalutamas käia ja räägib
lugusid sellest, kes, kus ja kuidas elas. Mina võin
ainult öelda, et olen seal sündinud -
vähemalt toodi mind, teki sisse mähitud
pampu, sünnitusmajast Supilinna koju. Vanavanemate
ehitatud majast kolisime ära, kui olin umbes
aastane. Pildil on Meloni tänava vaade - tollesama,
kust ma ka natuke pärit olen. |
|
|
|
|
|
|
|
Tööde
tehnika: akrüül, õli, lõuend, papp. |
|
|
Piret
Looveer (s. 1975) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia
2002. aastal arhitektuuri erialal. Elanud-õppinud-töötanud
Tartus, Tallinnas ja Milanos, viimased 7 aastat on kodulinnaks Pärnu.
Erialast tööd teeb arhitektina kohaliku linnavalitsuse
planeerimisosakonnas, lisaks tegutseb maaliõpetajana Pärnu
Kunstikoolis. Viimastel aastatel jäädvustab innukalt nii
linna- kui loodusmaastikke, eriti aga neisse kätketud eesti
elamuid.
|
|
Elamuid
ja elukeskkondi on Eestis erinevaid. Sellest, missuguses kohas juhtud
elama, sõltub paljuski, missugust elu sa elad.
Ühelt
poolt juhuslikult, teisalt isiklikust kogemusest lähtuvalt
on need hooned ja keskkonnad lõuendile jõudnud. Need
erinevad paigad pakkusid mulle huvi- ja mõtteainet. Maalides
konkreetset pilti mõtisklesin erinevate asjade üle:
mis põhjustel on see koht niisuguseks kujunenud, kuidas ma
sinna sattusin, mis mind selle koha juures paelus, kuidas oleks
seal ise elada.
Mitmedki
maalid on valminud kohapeal, ülejäänute, vaid ühe
erandiga, aluseks oli endatehtud foto. Vaadates fotot ja maalides
konkreetset pilti jalutasin oma mõtetes seal veelkord. Kohapeal
maalimisel on omad võlud - kontakt ümbritsevaga on ehe
ja vahetu. Iga maaliga käib kaasas ka väike lugu, mis
on suures osas seotud isikliku kogemusega.
Olen
ise elanud mitmetes erinevates kohtades ja eri tüüpi majades.
Ma olen üles kasvanud turvalises keskkonnas 70-ndatel ehitatud
eramajas, kus oma aed. Kodust ära teise linna õppima
siirdudes sain kogeda nii eri sorti suuri ühikaid, kesklinnakorterit
kui ka keldrituba, kust nägi vaid koeri ja möödujate
jalgu. Ühes eramajas, mida üürisime, tassisime pangega
solgivett välja hoovis asuvasse kraavi, sest kanalisatsiooni
seal polnud; samuti oli külm, kuid selle-eest jälle palju
ruumi.
Välismaal
elades kumasid suurlinna- ja autotuled otse magamistuppa - üheksakorruseline
elumaja paiknes tänava ääres, kus autode vool ei
lakanud ka öösel. Aasta jooksul müraga ei harjunudki.
Pärnus
sain ma esmakordselt tunda aguliromantikat ja armusin tollesse vanade
väikeste puumajade miljöösse jäägitult.
Ka 16 korteriga kahekorruseline hrushtshovka, kus praegu elan, tundub
mulle liiga suur - ma ei tunnegi veel kõiki oma naabreid!
Kodusid
on olnud kindlasti üle kümne. Iga elatud koht on mulle
midagi andnud - vähemalt võime olla uudishimulik ja
avatud ning leida huvipakkuvat kõikjal.
Piret
Looveer
|
|
|
www.kunstikeskus.ee keskkonnas leiduvate mistahes algupäraste
tekstide, tõlgete, terviklike info- ja lingikogumite ning pildimaterjali
reprodutseerimine ainult KUNSTIKESKUS.EE ja/või nende autorite
ja/või nende valdajate nõusolekul. Originaalteoste ja
viidatud materjalidega seotud õigused kuuluvad üldjuhul
nende autoritele ja/või valdajatele. |
|