24h galerii
Kunstiteadlikkuse Keskus
tagasi avalehele
 

Piret Looveer EESTI ELAMUD (20.02.-30.04.2010)
Kes meist ei armastaks maju! Armastaks? Niimoodi vist ikka öelda ei passi – kõlab kentsakalt. Oma kodu võib ehk armastada ja selle vahetumasse ümbrusse kiinduda, aga enamikku majadest viib meid küll üksnes teadvustatud vajadus teenida leiba, osta leiba või reisides leiba luusse lasta. Kui just küsida ja pärida, eks mõni maja meeldib inimesele rohkem, mõni vähem. Aga maja – "maja kui selline" – kui materiaalse maailma alajaotus, kui üks kategooria objekte tehiskeskkonnas – sellesse suhtub enamik Eesti elanikkonnast küll üsna külma kõhuga, võin pea anda. Tõsi, kirumisest "jälle on nad siia ühe koleda maja ehitanud" on saanud vähemasti haritlaste seas peaaegu et rahvuslik spordiala. Ent see kõik kuulub ikkagi kriitika ja sõnaseadmise valdkonda – niisugust vahetut, ehtsat, betooni embavat, vorme valitsevat ja arhitektoone dirigeerivat tunnet saab kogeda küll ainult arhitekt. Kui tavaliselt saame sellest hoone, ehitise, maja kui tsivilisatsiooni ürgsümboli, eksistentsiaalse peavarju müsteeriumist osa nendesamade hoonete kaudu, mis meie ümber kerkivad, siis Piret Looveer interpreteerib majade hingeelu lisaks veel maalimise kaudu. Niiviisi vahendab ta meile, mittearhitektidele ka teatavat erilist erialast kogemust, mida meie ei saaks isegi suure vaimupingutusega esile kutsuda.

Ja see on seda kiiduväärsem seetõttu, et kõigist tema piltidest on tõepoolest näha ja tunda, kuidas ta maju armastab. Isegi igavad ja ilutud tüüpsed paneelmajad suudab ta panna lillebuketina särama – ja lasta päikest paista hallidele tänavatele nende vahel. Tundeid, emotsionaalset ekspressiivsust on neis piltides küll ja veel. Samas pole Looveer sugugi lihtsameelne linnaimetleja – ehkki tema vormikeel on lihtsakoeline ja kohati ka päris naivistlik. Vaatenurgad ja sisulised seisukohavõtud, mida toetavad ka mõnusalt loetavad selgitused, kuuluvad aga selgesti küpsele arhitektuuriasjatundjale. Ja kahtlemata ka optimistlikule ja heasüdamlikule inimesele. Ei lähe tema närvi murest, et Eesti maastikud on ehk päris ära rikutud, nässu keeratud koledatest majadest, mida tuleb aina juurde. Ilu on vaataja silmades – ja leebe huumor paneb need silmad särama ja toob vaat et pisaragi silmanurka. Ent laskem nüüd autoril enesel oma tööde saamist seletada...

Vano Allsalu
Piret Looveeri ja käesoleva näituse kohta loe veel... | saada Piret Looveeri teostega e-kaarte
Klikka märgitud töödele, et vaadata suuremalt!
   
   

Kaevanduslinn Kohtla-Järve (2009)

Paneelelamurajoon Lasnamäe (2009)
   
Eesti pole mägede poolest just rikas. Andku lõunaeestlased mulle andeks, kuid Munamägedest võimsamalt mõjuvad tehiskünkad Ida-Virumaal. Nad ongi kõrgemad, kui ümbritsevast maapinnast mõõta. Ilu on hoopis teine kriteerium.
Kohtla-Järve linna ümber paikneb mitmeid mägesid ja siit-sealt avaneb linnast ühele või teisele poole võimas vaade. Need on olulised maamärgid - jõulised ja mõjuvad. Avarat vaadet linnale ja tuhamägedele näidatakse meile ka kohe, kui avada Kohtla-Järve koduleht internetis. Sümbolist ei pääse.

Kaugelt vaadatuna mõjub Lasnamägi uhkelt, võimsalt ja isegi ilusalt. Lasnamäe linnaosa, kus praegugi elab rohkem kui terve Tartu linna jagu elanikke, planeeriti kuni 200 tuhandele elanikule, mis on Eesti mõistes väga suur number. Õnneks nii ei juhtunud. Mäletan, et lapsena vaatasin ma suuri (viiekordseid!) maju ja küsisin emalt: kuidas need lapsed, kes seal elavad, küll õige maja ja õige ukse üles leiavad?

   
   
Paldiskisse olen sattunud mitmel korral: esimest korda vahetult peale nõukogude vägede lahkumist, siis mõned aastad hiljem, kui viiekordseid paneelikaid lammutati, kuid ka hiljem. Niisugused hallikassinist karva paneelelamud on Eestis iseloomulikud just endistele nõukogude sõjaväeasulatele.
Paneelelamu Paldiskis (2009)

Uus kortermaja Pärnus (2009)
   

Paldiskisse olen sattunud mitmel korral: esimest korda vahetult peale nõukogude vägede lahkumist, siis mõned aastad hiljem, kui viiekordseid paneelikaid lammutati, kuid ka hiljem. Niisugused hallikassinist karva paneelelamud on Eestis iseloomulikud just endistele nõukogude sõjaväeasulatele. Paldiskis jäid pärast sõjaväelaste ja nende perede lahkumist paljud viletsakvaliteedilised majad tühjaks ja nii need lammutatigi. Pilt, mis tookord avanes, oli trööstitu ja võimas ühteaegu - vaheldumisi majad ja kõrged majade hunnikud. Loomulikult on nüüdseks linn juba ammu puhas ning areneb kui tööstus- ja sadamalinn päris jõudsalt. Loodetavasti on põhjust sinna ka uusi elamuid ehitada - ilusamaid pildilolevast.

Uusi kortermaju ehitati buumi ajal palju. Moodi läksid nõndanimetatud poissmehekorterid - ca 40-50 ruutmeetrised, ka väiksemad - kööktoad, mis peredele elamiseks paraku täiesti sobimatud. Ka õuealade planeering ja väiksus ei võimaldanud neid sageli miskit muud moodi kui oma auto hoidmiseks kasutada. Seevastu oli kortereid väga kasumlik müüa. Maalil on kujutatud tükikest Pärnus Vanas pargis asuvat endisest teenindusmajast ümber ehitatud korterelamust. Selle maja plussiks on suurepärane asukoht ja kaunis pargivaade. Tegemist on kvaliteetse ehitisega, kus kortereid poolmuidu ära anda ei saa - nii ootavad needki nüüd ostjaid.

   
   

Supeluse tänav Pärnus (2009)

Pärnu kontserdimaja (2008)
   
   
   

Pärnu vanalinn (2009)

Agulimaja Antslas (2009)
   

Niisugune pilt avaneb ühe Nikolai tänava maja kolmanda korruse terrassilt vaatega bussijaama ja hotell Pärnu suunas. Vaadet sain nautida, kui töötasin tolles majas asuvas arhitektuuribüroos. Kohe otse all on hoov, kus asub legendaarseks saanud kõrts "Veerev õlu". Minu jaoks peituks vanalinnas elamise võlu tihedas ja elavas keskkonnas, kus oma kodu kitsashubasest siseõuest väljudes astud otse melu keskele. Selletaolist võiks Eesti linnadest praegu pakkuda küll vist ainult Tallinn. Pärnu linnasüdamel on veel arenguruumi.

Seda hoonet olen ma Antslasse sattudes mitu korda vaadanud: huvitav maja! Elamu on ühelt poolt kahe-, teiselt poolt kolmekorruseline. Esimese korruse kuuridest-panipaikadest pääseb ka üles korteritesse, teisel pool maja maapind tõuseb ning saab juba otse elukorrusele. Praeguseks on puitasumimiljöö hinda läinud rohkem suuremates linnades. Usun, et Antsla-taolises väikelinnas eelistaks suurem osa inimesi pigem siiski oma maja.

   
   

Taluhooned Võrumaal (2009)

Suvemaja Sillamäel (2009)
   

Ma arvan, et toimivaid talusid - talusid kui majandusüksusi - ei ole Eestis just liiga palju. Antud pilt kujutab ühe Võrumaa talu majanduspoolt. Toimub kanatapp. On inimesed, on loomad, on masinad, on põllumaad ja metsad - elu käib.

Aianduskooperatiive on üle Eesti paljude linnade külje all. Sillamäe naabruses asub aianduslinnak nimega "Sputnik"., mis oma ligemale 200 hektariga moodustab umbes 2/3 linna pindalast, kui tööstuspiirkonnad välja jätta. Suur osa sillamäelastest omab oma datshat ja aialappi - soojal suve alguse pühapäeval oli linnakus rahvast palju, puhati ja tehti aiatööd; maalapid on haritud ja hoolitsetud. Minule seal meeldis. Olen sinna jalutama sattunud paaril korral: esmalt pooljuhuslikult, teine kord juba teadlikult arhitektuuri-, kultuuri- ja miljööelamust saama. Eramaju Sillamäel praktiliselt pole, see piirkond ongi perspektiivne eramurajoon.

   
   

Maaelamu Harju-Ristil (2009)

Losseramud Tabasalus (2009)
   

Harju-Risti külas asusid kunagi kõrvuti kirik, apteek, haigla ja surnuaed. Vana külakeskus asus ikka kiriku ligiduses, traditsiooniliselt oli kusagil lähedal kindlasti ka kõrts. Viimast küll Harju-Ristil enam pole, samuti ei ole haiglat ega apteeki. Pildil olevas majas alustas rohupood alustas oma tööd tsaariajal ja pani uksed kinni mõned aastad enne seda, kui meie riik sai Euroopa Liidu liikmeks. Kas 400 elanikuga küla vajab oma apteeki? Aga poodi? Baari? Bussiliiklust? Kuulates kohalike mälestusi imestad, kuidas kunagi 30ndate lõpus oli võimalik, et 100 elanikuga külas tegutses 10 erinevat äri, sealjuures oma juuksur, kauplustest ja kõrtsist rääkimata. Lihtsalt imestad.

Tallinna poolt tulles, olles juba Tabasalu asulast läbi, avaneb paremat kätt vaade huvitavale tornikestega asumile. Tegemist on hiigelsuurte, isegi kuni 1500 ruutmeetriste eramajadega. Neid hakati ehitama nõukogude aja lõpus, kui leidus inimesi, kellel oli äkki liiga palju raha käes. Paraku toimus ehitus kaootiliselt: järele ei jõudnud näiteks tehnovõrkude ehitus, raha sai ka järsku otsa ning hulk maju jäi pooleli. Juba ammu hakati seda paika rahvasuus Lollidekülaks hüüdma. Siis oli taolise hoonetekogumi põllu peale kerkimine kurioosum - nüüd on tekkinud kõikjale kõikvõimalikke maju ning millegi üle üllatuda on märgatavalt raskem.

   
   

Pärnu rand (2009)

Metsaonn Ubajärve ääres Võrumaal (2009)
 

Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK) on ehitanud erinevatesse looduskaunitesse kohtadesse matkajatele peatumiseks mõeldud onne - luksuslikumad neist on broneeritavad ja tasulised, lihtsamad aga soovijatele alati avatud. Ühes niisuguses lihtsas kolme seina ja katusega varjualuses Võrumaal Ubajärve kaldal peatusime meiegi. Järvevaade otse voodist!

   
   

Agulihoov Pärnus (2008)

Vaade koduaknast (2007)
   

Pärnus Väike-Jõe tänaval olen ma elanud viis aastat. Selle aja jooksul hakkas see jõeäärne agul mulle hirmsasti meeldima. Kodus avaneb ühest aknast vaade jõele, kus popsutades möödub kalapaat või hoopis peetakse sõudevõistlusi, teisel pool maja aga asub mahajäetud endine kalamajandi territoorium. Hoovipoolt kujutab ka see maal - oma kuuride, grillinurga, liivakasti, risu-räsu ja aia tagant paistva poolmetsiku hüljatud hooviga. Aguliõued, ükskõik kus need ka ei asuks, on mu lemmikud.

 

   
   

Miljööagul Supilinn Tartus (2009)
   
  Supilinn on vaieldamatult üks kuulsamaid aguleid Eestis. Selle vaimsust ja miljööd on nii palju ülistatud, et ka hulk mittetartlasi teab, mis kohaga tegu on. Seda linnaosa tuuakse Tallinna Kalamaja kõrval heaks näiteks, kuidas ebapopulaarne, isegi allakäinud piirkond muutub ühtäkki ahvatlevaks elukeskkonnaks. Tähtsaimat rolli selles protsessis mängivad loomulikult inimesed. Minu ema, kes on poole oma elust Supilinnas elanud, armastab seal aeg-ajalt jalutamas käia ja räägib lugusid sellest, kes, kus ja kuidas elas. Mina võin ainult öelda, et olen seal sündinud - vähemalt toodi mind, teki sisse mähitud pampu, sünnitusmajast Supilinna koju. Vanavanemate ehitatud majast kolisime ära, kui olin umbes aastane. Pildil on Meloni tänava vaade - tollesama, kust ma ka natuke pärit olen.  
   
   
Tööde tehnika: akrüül, õli, lõuend, papp.

Piret Looveer (s. 1975) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia 2002. aastal arhitektuuri erialal. Elanud-õppinud-töötanud Tartus, Tallinnas ja Milanos, viimased 7 aastat on kodulinnaks Pärnu. Erialast tööd teeb arhitektina kohaliku linnavalitsuse planeerimisosakonnas, lisaks tegutseb maaliõpetajana Pärnu Kunstikoolis. Viimastel aastatel jäädvustab innukalt nii linna- kui loodusmaastikke, eriti aga neisse kätketud eesti elamuid.

 
Elamuid ja elukeskkondi on Eestis erinevaid. Sellest, missuguses kohas juhtud elama, sõltub paljuski, missugust elu sa elad.

Ühelt poolt juhuslikult, teisalt isiklikust kogemusest lähtuvalt on need hooned ja keskkonnad lõuendile jõudnud. Need erinevad paigad pakkusid mulle huvi- ja mõtteainet. Maalides konkreetset pilti mõtisklesin erinevate asjade üle: mis põhjustel on see koht niisuguseks kujunenud, kuidas ma sinna sattusin, mis mind selle koha juures paelus, kuidas oleks seal ise elada.

Mitmedki maalid on valminud kohapeal, ülejäänute, vaid ühe erandiga, aluseks oli endatehtud foto. Vaadates fotot ja maalides konkreetset pilti jalutasin oma mõtetes seal veelkord. Kohapeal maalimisel on omad võlud - kontakt ümbritsevaga on ehe ja vahetu. Iga maaliga käib kaasas ka väike lugu, mis on suures osas seotud isikliku kogemusega.

Olen ise elanud mitmetes erinevates kohtades ja eri tüüpi majades. Ma olen üles kasvanud turvalises keskkonnas 70-ndatel ehitatud eramajas, kus oma aed. Kodust ära teise linna õppima siirdudes sain kogeda nii eri sorti suuri ühikaid, kesklinnakorterit kui ka keldrituba, kust nägi vaid koeri ja möödujate jalgu. Ühes eramajas, mida üürisime, tassisime pangega solgivett välja hoovis asuvasse kraavi, sest kanalisatsiooni seal polnud; samuti oli külm, kuid selle-eest jälle palju ruumi.

Välismaal elades kumasid suurlinna- ja autotuled otse magamistuppa - üheksakorruseline elumaja paiknes tänava ääres, kus autode vool ei lakanud ka öösel. Aasta jooksul müraga ei harjunudki.

Pärnus sain ma esmakordselt tunda aguliromantikat ja armusin tollesse vanade väikeste puumajade miljöösse jäägitult. Ka 16 korteriga kahekorruseline hrushtshovka, kus praegu elan, tundub mulle liiga suur - ma ei tunnegi veel kõiki oma naabreid!

Kodusid on olnud kindlasti üle kümne. Iga elatud koht on mulle midagi andnud - vähemalt võime olla uudishimulik ja avatud ning leida huvipakkuvat kõikjal.

Piret Looveer

 
www.kunstikeskus.ee keskkonnas leiduvate mistahes algupäraste tekstide, tõlgete, terviklike info- ja lingikogumite ning pildimaterjali reprodutseerimine ainult KUNSTIKESKUS.EE ja/või nende autorite ja/või nende valdajate nõusolekul. Originaalteoste ja viidatud materjalidega seotud õigused kuuluvad üldjuhul nende autoritele ja/või valdajatele.