Kaugelt vaadatuna mõjub Lasnamägi uhkelt, võimsalt ja isegi ilusalt. Lasnamäe linnaosa, kus praegugi elab rohkem kui terve Tartu linna jagu elanikke, planeeriti kuni 200 tuhandele elanikule, mis on Eesti mõistes väga suur number. Õnneks nii ei juhtunud. Mäletan, et lapsena vaatasin ma suuri (viiekordseid!) maju ja küsisin emalt: kuidas need lapsed, kes seal elavad, küll õige maja ja õige ukse üles leiavad?

Paldiskisse olen sattunud mitmel korral: esimest korda vahetult peale nõukogude vägede lahkumist, siis mõned aastad hiljem, kui viiekordseid paneelikaid lammutati, kuid ka hiljem. Niisugused hallikassinist karva paneelelamud on Eestis iseloomulikud just endistele nõukogude sõjaväeasulatele. Paldiskis jäid pärast sõjaväelaste ja nende perede lahkumist paljud viletsakvaliteedilised majad tühjaks ja nii need lammutatigi. Pilt, mis tookord avanes, oli trööstitu ja võimas ühteaegu - vaheldumisi majad ja kõrged majade hunnikud. Loomulikult on nüüdseks linn juba ammu puhas ning areneb kui tööstus- ja sadamalinn päris jõudsalt. Loodetavasti on põhjust sinna ka uusi elamuid ehitada - ilusamaid pildilolevast.

Uusi kortermaju ehitati buumi ajal palju. Moodi läksid nõndanimetatud poissmehekorterid - ca 40-50 ruutmeetrised, ka väiksemad - kööktoad, mis peredele elamiseks paraku täiesti sobimatud. Ka õuealade planeering ja väiksus ei võimaldanud neid sageli miskit muud moodi kui oma auto hoidmiseks kasutada. Seevastu oli kortereid väga kasumlik müüa. Maalil on kujutatud tükikest Pärnus Vanas pargis asuvat endisest teenindusmajast ümber ehitatud korterelamust. Selle maja plussiks on suurepärane asukoht ja kaunis pargivaade. Tegemist on kvaliteetse ehitisega, kus kortereid poolmuidu ära anda ei saa - nii ootavad needki nüüd ostjaid.

Niisugune pilt avaneb ühe Nikolai tänava maja kolmanda korruse terrassilt vaatega bussijaama ja hotell Pärnu suunas. Vaadet sain nautida, kui töötasin tolles majas asuvas arhitektuuribüroos. Kohe otse all on hoov, kus asub legendaarseks saanud kõrts "Veerev õlu". Minu jaoks peituks vanalinnas elamise võlu tihedas ja elavas keskkonnas, kus oma kodu kitsashubasest siseõuest väljudes astud otse melu keskele. Selletaolist võiks Eesti linnadest praegu pakkuda küll vist ainult Tallinn. Pärnu linnasüdamel on veel arenguruumi.

Seda hoonet olen ma Antslasse sattudes mitu korda vaadanud: huvitav maja! Elamu on ühelt poolt kahe-, teiselt poolt kolmekorruseline. Esimese korruse kuuridest-panipaikadest pääseb ka üles korteritesse, teisel pool maja maapind tõuseb ning saab juba otse elukorrusele. Praeguseks on puitasumimiljöö hinda läinud rohkem suuremates linnades. Usun, et Antsla-taolises väikelinnas eelistaks suurem osa inimesi pigem siiski oma maja.

Ma arvan, et toimivaid talusid - talusid kui majandusüksusi - ei ole Eestis just liiga palju. Antud pilt kujutab ühe Võrumaa talu majanduspoolt. Toimub kanatapp. On inimesed, on loomad, on masinad, on põllumaad ja metsad - elu käib.

Aianduskooperatiive on üle Eesti paljude linnade külje all. Sillamäe naabruses asub aianduslinnak nimega "Sputnik"., mis oma ligemale 200 hektariga moodustab umbes 2/3 linna pindalast, kui tööstuspiirkonnad välja jätta. Suur osa sillamäelastest omab oma datshat ja aialappi - soojal suve alguse pühapäeval oli linnakus rahvast palju, puhati ja tehti aiatööd; maalapid on haritud ja hoolitsetud. Minule seal meeldis. Olen sinna jalutama sattunud paaril korral: esmalt pooljuhuslikult, teine kord juba teadlikult arhitektuuri-, kultuuri- ja miljööelamust saama. Eramaju Sillamäel praktiliselt pole, see piirkond ongi perspektiivne eramurajoon.

Harju-Risti külas asusid kunagi kõrvuti kirik, apteek, haigla ja surnuaed. Vana külakeskus asus ikka kiriku ligiduses, traditsiooniliselt oli kusagil lähedal kindlasti ka kõrts. Viimast küll Harju-Ristil enam pole, samuti ei ole haiglat ega apteeki. Pildil olevas majas alustas rohupood alustas oma tööd tsaariajal ja pani uksed kinni mõned aastad enne seda, kui meie riik sai Euroopa Liidu liikmeks. Kas 400 elanikuga küla vajab oma apteeki? Aga poodi? Baari? Bussiliiklust? Kuulates kohalike mälestusi imestad, kuidas kunagi 30ndate lõpus oli võimalik, et 100 elanikuga külas tegutses 10 erinevat äri, sealjuures oma juuksur, kauplustest ja kõrtsist rääkimata. Lihtsalt imestad.

Tallinna poolt tulles, olles juba Tabasalu asulast läbi, avaneb paremat kätt vaade huvitavale tornikestega asumile. Tegemist on hiigelsuurte, isegi kuni 1500 ruutmeetriste eramajadega. Neid hakati ehitama nõukogude aja lõpus, kui leidus inimesi, kellel oli äkki liiga palju raha käes. Paraku toimus ehitus kaootiliselt: järele ei jõudnud näiteks tehnovõrkude ehitus, raha sai ka järsku otsa ning hulk maju jäi pooleli. Juba ammu hakati seda paika rahvasuus Lollidekülaks hüüdma. Siis oli taolise hoonetekogumi põllu peale kerkimine kurioosum - nüüd on tekkinud kõikjale kõikvõimalikke maju ning millegi üle üllatuda on märgatavalt raskem.

Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK) on ehitanud erinevatesse looduskaunitesse kohtadesse matkajatele peatumiseks mõeldud onne - luksuslikumad neist on broneeritavad ja tasulised, lihtsamad aga soovijatele alati avatud. Ühes niisuguses lihtsas kolme seina ja katusega varjualuses Võrumaal Ubajärve kaldal peatusime meiegi. Järvevaade otse voodist!

Pärnus Väike-Jõe tänaval olen ma elanud viis aastat. Selle aja jooksul hakkas see jõeäärne agul mulle hirmsasti meeldima. Kodus avaneb ühest aknast vaade jõele, kus popsutades möödub kalapaat või hoopis peetakse sõudevõistlusi, teisel pool maja aga asub mahajäetud endine kalamajandi territoorium. Hoovipoolt kujutab ka see maal - oma kuuride, grillinurga, liivakasti, risu-räsu ja aia tagant paistva poolmetsiku hüljatud hooviga. Aguliõued, ükskõik kus need ka ei asuks, on mu lemmikud.