Sigrid Saarep. EESTI KÜLAGEENIUSED

Eesti kunsti ja veel vähem rahvakunsti kirjutuses pole levinud selliseid mõisteid nagu art brut või meediumkunst (mediumistic art). Meil ei räägita ka n-ö ainulaadsest kunstist ega uuest inventsioonist. (1) Eestis on olemas naivistid, külahullud ja "mehed metsast", kelle tööd eksivad aeg-ajalt kaasaegse kunsti väljapanekute sekka. Seda alates 1980. aastatest, kui näitusesaalidesse jõudsid naivistideks nimetatud Jaan Oadi, Georg Vidriku, Paul Kondase, Veera Sarapuu, Hugo Sturmi ja teiste pildid. Täitsa tore on igavlevaid "kultuuriküünikuid" üllatada väikese friikide sektoriga muidu kaasaegseid kunstitavasid ja norme aktsepteerival näitusel (näiteks eesti filmimehe Mark Soosaare ja alternatiivse kunstikõrgkooli Academia Non Grata koostatud näitustel).

Veel tehakse Eestis puuetega inimeste kunstinäitusi üldnimetuse all Very Special Art. (2) Need näitused toimuvad sotsiaalse rehabilitatsiooni korras, kus osalevad pigem puuetega inimesi koondavad või neile kodu asendavad asutused kui kunstnikud. Näituste avamisel kajavad julgustavad ja samas trafaretsed laused, nagu "te olete väga erilised kunstnikud ja te teete väga erilist kunsti" (Saarep 2003a: 90).

Eestis ei ole loodud spetsiaalseid psühhootilise kunsti või siis mingil alusel marginaalideks liigitatute loomingust kokkupandud kogusid. Kapitalism, linnastumine, ülerahvastatus ja muud pained, mis suurendavad sootsiumi marginaalseid ja subkultuurseid (3) kihte, on Eestisse suhteliselt hiljuti kohale jõudnud.

Sigmund Freud seostas 1929. aastal ilmunud tekstis "Ahistus kultuuris" (4) inimkonna neurootilisust, ärevust ja hirme ühiskonna kultuuriliste arenguetappidega. Võib eeldada, et kapitalistlikus olelusvõitluses tekib meie laiuskraadil varasemast veelgi rohkem haige psüühikaga inimesi. Olen veendunud, et kui ühiskond tahab olla kõige inimlikumas mõttes kultuurne, ei peaks ta "tootma" eraldatud getosid äärealade kunstnikele. (5) Kunsti võime inimesi köita ei seisne mitte tema loojate marginaalses päritolus, vaid on universaalne ja teos mõjub meile ainult universaalsuse olemasolul. See tähendab, et nii professionaalse kunstniku kui ka külageeniuse teos mõjutab meid siis, kui ta puudutab meie sisimat hullust, naiivsust ja ainulaadsust, just neid inimese loomujooni, mida hästi korraldatud tarbijalikus süsteemis peetakse nõrkuseks, hälbeks, autsaiderluseks.

Eespool sai näidatud, et hulluse, kunsti ja geniaalsuse seostamisel on pikk ajalooline traditsioon. Seega ei pruugiks me rääkida kohalikest amatöörkunstnikest kui külanarridest, vaid kui külageeniustest.

Nimetus "hull kunstnik" on mitmetähenduslik. (6) Tihti on see seotud romantilise arusaamaga kunstnikust kui loovast geeniusest. See võib, mõnikord alles pärast kunstniku surma, olla mõeldud kunstniku mittekonformsust ja sõltumatust rõhutava tunnustusena (van Gogh, Henri Rousseau) või kunstniku eluajal tema "rasket" iseloomu, veidrusi ja sundkujutelmi põlgava hukkamõistuna. (7) Tuginedes Marko Laimre näitele kaasaegsest kunstist, võib kunstniku teadlik "hullus" olla ka vastuhakk kehtivale kunstimudelile või ühiskonnale tervikuna. (8)

---------------------------------------------------------------------------------------------------------

1) Koolituseta kunstnike loomingu liigitamiseks luuakse Euroopas ja eriti Prantsusmaal järjest uusi kategooriaid. Vaata juba eespool mainitud Laurent Danchini artiklit "Autsaiderkunst (Outsider Art), Art Brut ("toores kunst") & Co". - www.metsas.ee/metsikud.

2) Siin tuleb mainida, et puuetega inimesed võivad olla füüsilise või intellektuaalse puudega. Psüühikahäiretega inimeste haigusel või normist erineval kõrvalekaldel on hoopis teistsugune iseloom. Vaimsetest probleemidest rääkides on rõhuasetus eelkõige vaimsel tervisel, mitte ainult haigusel. Liikumise Very Special Art versioon koondab Eestis eelkõige vaimupuudega inimeste kunsti.

3) Vt põhjalikumalt subkultuuridest näiteks raamatust: Dick Hebdige, Subculture. The Meaning of Style. London and New York: Methuen, 1979.

4) Vt Sigmund Freud, "Ahistus kultuuris" Akadeemia nr 5-7, 1994.

5) Samal seisukohal on näiteks Sarah Wilson, kes leiab, et Lausanne'is asuv art brut'i kollektsioon oma nii-öelda hullude kunstnike juhtumitega on postmodernsel ajal "muutunud häirivaks museoloogiliseks kurioossuseks" (Wilson 1992: 143).

6) 1960. aastatel tekkinud antipsühhiaatriline mõtteviis (Erving Goffmanni raamatud Stigma, Asylums; R. D. Laingi raamatud The Politics of Experience and the Bird of Paradise, The Divided Self), milles hullust nähti eelkõige ühiskondliku stigmatisioonina ja mitte haigusena, andis võimaluse käsitada psühhootilisust positiivselt. Eestis toetab neid ideid kirjanik ja psühhiaater Vaino Vahing.

7) Eespool mainitud kunstnik Paul Klee, kes ühelt poolt hindas nii lastejoonistusi kui ka vaimuhaigete kunsti ja soovis olla "peaaegu primitiiv" (Klee 1990: 442), pidas van Goghi maale geniaalseteks, kuid kunstnikku ennast hirmutavalt hulluks (MacGregor 1989: 224).

8) Avangardikunstnikud kasutasidki rahvakunsti, lastejoonistusi ja loodusrahvaste rituaalseid esemeid kui anti-kunsti. See oli vastuhakk "oma lõpuni" jõudnud kodanlikule kunstile ja esteetikale. Kunstiteadlane Katrin Kivimaa on käsitanud eesti kaasaegses kunstis Marko Laimre ("Haiguste ravi", "Psycho" jt) hullu kunstniku autoripositsiooni eelkõige vastuhakuna ja rahulolematusena kehtivale n-ö normaalsele kunsti- ja ühiskonnamudelile (Kivimaa 2003).