24h galerii
Kunstiteadlikkuse Keskus
tagasi avalehele
 
 

Sven Saag VANAEMA AIAS (10.12.2010-31.01.2011)
Vaade vanaema maja v
erandalt aeda on üks mu lapsepõlve esimesi mälestusi. Ploomi- ja õunapuud, sekka ohtralt tikripõõsaid – kõigi nende viljade maitset tean täpselt. Enamus oma elu suvesid olen seal veetnud. Täna, verandal vesipiipu tõmmates on see vaade mulle ikooniks muutunud. Sedasi käin vanaema aeda suviti siiani maalimas. Vanaema fotoalbumis on tosinkond pilti – mina ja naabritüdrukud, sealsamas aias oma helget lapsepõlve veetmas... Maalides ilmutavad nad aeg-ajalt end lõuendile.

Sven Saag
 

Saagi lähenemine on omapärane – ja äraspidine. Kui enamasti liiguvad maalijad oma pildi kallal töötades väljast sissepoole, tihendades ja täpsustades kujutatavat, siis tema otsib ja puhastab figuurid välja esialgsetest maalilistest aluskihtidest. Oma iseloomult on see võrreldav ehk kujuri tegevusega, kes vormitust savihunnikust muljumise, tihendamise ja ebavajaliku eemaldamise kaudu mingi kuju esile toob. Erinevuseks on see, et maalilise algmaterjali on kunstnik eelnevalt ise loonud – ning see on mistahes voolimismassist palju rikkalikum. Kattuvad, sulanduvad ja läbikumavad värvikihid loovad hõllanduslikke maastikke, milles aimdub puude või vikerkaare näol tegelikkust – ent domineerivaks jääb ebamaine, unenäoline atmosfäär. Kui mõelda kunstiajaloole, meenub lummav valgus kuulsa inglise maastikumaalija William Turneri piltidel. Eks ole ka Saag romantik, kes suudab üha ammutada ühest vanast aiast selle asemel, et lasta end urbanistlikust glamuurist või painetest häirida.

Kahtlemata on Sven Saagi loomeprotsess intuitiivse ja meditatiivse iseloomuga. Samas ei puudu siin ratsionaalne taotlus – on ju esile kerkivad figuurid vaatamata piirjoonte hägususele selgelt märgilised ja selles mõttes konkreetsed. Tihedad ja kuidagi abstraktselt materiaalsed. Näiteks kaks last – ilmselgelt omavahel sõbrad – kassiga. Ka uuemate portreede puhul, kus näojooned peaaegu puuduvad, on suurema visuaalse üldistuse juures ometi tegemist selgetähendusliku vormipiiritlusega. Jäägu selle sümboolne sisu pealegi üsna salapäraseks.

Meie kiirustamisele orienteeritud kaasajas mõjuvad Saagi maalid kuidagi eriti aeglastena. Tegelased on peaaegu et pidulikult tardunud oma poosidesse – umbes nagu külainimesed fotograafi objektiivi ees 19. sajandi lõpu hoolikalt lavastatud paraadportreedel. Siin duubleid ei tehta, järgmise "klõpsu" võimalust ei terenda kusagil – nagu on, nii jääb. Kunstniku sisekaemus on samas pigem protsess kui lõpplahendusele püüdlev pingutus – üha kestev ja raskepärane, arenedes ja kulgedes aeglaselt veereva raudteerongi vääramatu veenvusega.

Vano Allsalu
 
Sven Saagi ja käesoleva näituse kohta loe veel... | saada Sven Saagi teostega e-kaarte
 
 
     
     

1992

2006
     
     
     
     

2002

2002
     
     
     
     

2009

2004
     
     
     
     

2004

2009
     
     
     
     

2007
     
     
     
     

2010

2010
     
     
     
     

2006
     
     
     
     

2006
     
     
     
     

2010
     
     
 
Tehnika: õli, lõuend v. lõuend papil.

Sven Saag (s. 1968) on tudeerinud immunoloogiat Moskva 2. Meditsiiniinstituudis ja maalikunsti Tartu Ülikoolis, mille lõpetas 1994. aastal. Teinud hulganisti näitusi, viimati Tallinna Kunstihoone galeriis ja ArtDepoos. Eesti Kunstnike Liidu ja Eesti Maalikunstnike Liidu liige aastast 2002.

 

Saagi maalimistahe on vääramatult seotud parajalt karedaks nühitud, ebamäärase saatusega pindadega, millele ilmuvad õhukesed, poolkustunud ja õhurikkad värvikihid otsekui miraazhid. Maalijal on piisavalt päikeselist elutunnet, et vaatajat eemal hoida oma heidik-materjalide muserdavatest sõnumitest ja mingist prahi-esteetikast ta märku ei anna. Sven Saag räägib oma maalimisest väga traditsioonilisel moel, hinnates oma maali puhtalt maaliprotsessi seisukohalt.
(Eha Komissarov. Vaal galerii näituse pressiteade 2002)

Saagi romantiline möödanikuigatsus ja nostalgiline äraolek on seekord valatud vineeritükkidele, millele lõuend peale kleebitud ja siis värviheiastused takkapihta sisse hõõrutud. Just hõõrutud, sest Saagi jaoks on maalimine vaid kogu protseduuri esimene ots. Alles kui ta pakse värvikihte harjaga lõuendilt maha hakkab hõõruma, ilmuvad puupinnale kriimulised ja kaleidoskoopilised helgid, mis justnagu kiirgaksid selle südamest. Uus ja kõle maailm saab soojaks ja vanaks.
(Johannes Saar. Sven Saag värvib puud. EPL 11.04.2002)

Kujud tema piltidel tulevad mingist selgusest, aga veel on pikk maa ebaselgusest läbi trügida. Sven Saag räägib oma muljetest, kui õppis Moskva ülikoolis immunoloogiat. Mitte kunagi elus ei ole ta nii pingeliselt töötanud. Ta võrdleb seda budistliku praktikaga, kus antakse lahendada ülesanne, mille lähteandmete mass koormab mõistuse üle. Kui sellist ülesannet täie innuga täita, ei tule teabehulgast mitte ajude ummistus, vaid teadvust puhastav voog, sest informatsioon meid ei saasta, hoopis meie kanname endaga kaasas Augeiase tallisid.
(Andri Ksenofontov. Mõtlik südasuvi. Sirp 24.07.2009)

Inimesed on kuskile nii ära kadunud, et küsitavaks on muutunud nende olemasolu üldse. Pigem ongi alles vaid hägusus kui selline. See on küsimus inimese, ligimese olemise või mitteolemise järele. Vaatajale kangastub üksindusekapslis elamine, mille viletsasti läbi paistvatele seintele kangastub Lacani Reaalne, tähenduseelne sissetungija, mille kohta midagi konkreetset öelda pole võimalik, kuid mis ometi avaldab kapslis olijale väga intensiivset emotsionaalset mõju.

Seda üksindust rõhutavad ka need Saagi uuemad pildid, mille puhul pole kahtlust, et tegu on portreedega. Inimene on küll vaieldamatult kohal, aga ta on sünge, tume, isegi õudne. Taas pole tegu mitte kalli inimesega, kes on kuskile kaugele kadunud, vaid küsimusega selle kohta, kes see teine inimene üldse on. Kas ma tunnen õieti oma ligimest? On ta hea või halb, või isegi ohtlik?
(Sven Vabar. KUNST.EE 1-2/2010)

 
www.kunstikeskus.ee keskkonnas leiduvate mistahes algupäraste tekstide, tõlgete, terviklike info- ja lingikogumite ning pildimaterjali reprodutseerimine ainult KUNSTIKESKUS.EE ja/või nende autorite ja/või nende valdajate nõusolekul. Originaalteoste ja viidatud materjalidega seotud õigused kuuluvad üldjuhul nende autoritele ja/või valdajatele.