24h galerii
Kunstiteadlikkuse Keskus
tagasi avalehele
 

KUNSTIKESKUS.EE vaatas: Istanbuli biennaal 2009

 

WHAT KEEPS MANKIND ALIVE? See küsimus - 11. Istanbuli rahvusvahelise biennaali peateema - oma relvitukstegeva eksistentsiaalse tõsidusega, millele lisatud maitseks veel naiivsust, traagikat, poliitikat ja teaduslikku huvi, kumas ekspositsioonist läbi küll. Ning arvestades, et nii autorite päritolu kui käsiteldavad teemad puudutasid valdavalt selliseid regioone nagu Lähis-Ida ning Balkani poolsaar, pole selles ka midagi imelikku - ainuüksi viimased paar aastakümmet kubisevad siin etnilistest ja religioossetest konfliktidest, rääkimata nende lugude pikkadest ajaloolistest juurtest ja omajagu segastest seostest. Ent seejuures tuleks üldmeeleolult üsnagi tumedatoonilisest biennaalist rääkides rõhutada märksõna "elu" - justnimelt selle saladuse otsinguid, mis sunnib sellel vägivalla ja masenduse maastikul ikka rohelise rohulible end kivide vahelt taeva poole sirutama. Omamoodi oli biennaal täpselt nagu Istanbuli linn - ühe jalaga Euroopas, teisega Aasias. Ühest küljest korralik rahvusvaheline kunstisündmus nagu iga teinegi - teisalt siiski oma isevärki aura ja atmosfääriga. Seejuures toitis visuaalselt sombusevõitu meeleolu ilmselt ka näitustele jõudnud arvestatav kogus materjali 1970. aastatest - mis parata, aja möödudes tuhmuvad värvid ning mõni asi läheb lihtsalt moest. Allpool KUNSTIKESKUS.EE toimetaja Vano Allsalu subjektiivne ringvaade teostest ja autoritest, kelle sõnum korda läks.

Minu jaoks andis ekspositsiooni avalöögi Antrepo nr. 3, üks biennaali kolmest näitusepaigast - otse mere ääres, esindusliku muuseumi Istanbul Modern kõrval paiknev endine laohoone. Jah, natuke mereõhku ja kajakakisa oli rahustavaks eelhäälestuseks enne näitusele sisenemist - on ju Istanbul muidu üks üsnagi intensiivse moega hiigellinn 13 miljoni elaniku ja asjakohase lärmi, tossu ja sigina-saginaga.

 

     

Antrepo nr. 3 - kõrval Istanbul Modern, üle aia moshee

Biennaali lakooniline sissepääs - peaaegu ei mingit suveniiri- või raamatumüüki
     

Esimeseks pilgupüüdjaks näitusele sisenedes oli Canan Senoli video piima tilkuvatest lopsakatest rindadest. Esmamulje põhjal järeldasin, et see töö andis petliku signaali - sest biennaal tervikuna keerles rohkem kalashnikovide ja poliitplakatite kui dekolteede ümber. Aga veidi maalähedasemalt mõeldes sain aru, et eks tulevased mässajad ja enesetaputerroristidki on emapiima peal kasvanud... Öeldavasti viitab feministlikku positsiooni esindav Senol siin nii Duchampi kuulsale pissuaarile (Fountain) kui ühele Bruce Naumani teosele (Self-Portrait as a Fountain).

Igatahes järgmisena mässis oma kõhedusttekitava meeleoluga mind endasse Marko Peljhani projekt, mille aluseks kunstniku kauaagne uurimistöö kaasaegse Euroopa ühe häbipleki, nn. Jugoslaavia sõdade kohta - eriti aga 1995. aasta juulis toimunud Srebrenica massimõrva kohta, milles kaotas oma elu üle 8 tuhande süütu inimese. Tema installatsioon hõlmas mitmesuguseid pimedas ruumis rippuvaid ja kummituslikult helendavaid militaarskeeme ja -kaarte, taustaks sõjaväelaste kõneluste salvestused. Peljhan on tõsine uurija ja süsteemne looja, kelle pühendumus ja südamevalu ei jää vaataja eest varjule.

   

Canan Senol. Fountain (2000)

Marko Peljhan. Territory 1995 (2006-2009)
   
Klassikalise videoinstallatsiooni vormis kõnetas vaatajaid poola kunstnik Artur Zmijewski, kelle töö Democracies puudutas paljuräägitud, ent üha aktuaalsemat teemat - sõna- ja koosolekuvabadust. 15 ekraanilt tulvasid erinevad demonstratsioonid - juudid moslemite vastu ja vastupidi, poolakad abordi vastu, vasakpoolsed NATO vastu ja nõnda edasi. Ühes ja samas ruumis moodustus sellest tõeline häälte ja piltide Paabel - kõigil on midagi öelda, ent kes tahaks ja oskaks seda kõike kuulata? Igatahes mõjus etteaste, mis toimis nii mõistusele kui meeltele.
   
   

Artur Zmijewski. Democracies (2009). Stillkaadrid videotest
   

Üsnagi klassikalises formaadis, ent sisukate videotöödega esines Jeruusalemmas elav Jumana Emil Abboud. Tema Pomegranate kujutas sümboolselt oma kodudest lahkuma sunnitud inimeste saatust - seda, kui raske on taastada esialgset, loomulikku olukorda. Samas kunstilise võttena polnud seemnete tagasitoppimine granaatõuna ehk kuigi originaalne. Hoopis värskemana mõjus Abboudi Smuggling Lemons (2006) - videodokumentatsioon sellest, kuidas kunstnik smuugeldab läbi kontrollpunktide Jeruusalemma ja Ramallahi vahel ükshaaval terve sidrunipuu viljad oma koduaiast.

Puhta dokumentatsiooni vallast torkas sellel näitusel silma veel saksa kunstniku Hans-Peter Feldmanni Portrait. 50 Years of a Woman - seinatäis mustvalgeid pilte kodusest fotoalbumist, mis oma sõnatul moel jutustasid - ütleksin, et veidi nagu vastu ootusi - tõepoolest kõneka loo ühe naise elust.

   

Jumana Emil Abboud. Pomegranate (2005)

Hans-Peter Feldmann. Portrait. 50 Years of a Woman (1994)
   
Biennaali üheks pärliks oli kahtlemata vanameister Nam June Paiki Life. Ja kui kohati kippus näituse kohal heljuv seitsmekümnendate kolletunud vaim mulle pinda käima, siis antud installatsioonile lisasid vahepeal möödunud kolm aastakümmet üksnes usutavust juurde. Selgituseks niipalju, et Paik on võtnud maailma ühe tuntuima ajakirja Life ajaloolised numbrid ning liiminud nende esikaantele märkused ja kommentaarid oma lapsepõlve kohta. Kuivõrd kunstnik ise on sündinud aastal 1932, satuvad sisukamad seosed dramaatilistesse neljakümnendatesse. Muuhulgas näeme Suurbritannia peaministrit Winston Churchilli mainivat "Paik started to learn English", teisal teavitab kena esikaanedaami suust väljuv jutumull meid aga sellest, et Paiki häbemekarvad on kasvama hakanud... Oma häbematuses totralt lihtne, ent samas elust ja ajaloost tiine töö see Life, peab ütlema. Jah, eks ole Nam June Paik ka nüüdiskunsti üks superstaare, keda muuhulgas videokunsti esiisaks peetakse. Paraku ega Istanbuli biennaalil tema raskuskategooria mehi ka eriti rohkem ei kohanud.
   


Nam June Paik. Life (1974-83)
   

Ajas tagasi vaatas ka hariva iseloomuga projekt Museum of American Art - nimelt keskendudes ajajärgule, mil ameerika kunst tüüris end rahvusvahelise kunstielu lipulaevaks. Berliinis tegutsev Museum of American Art on haridusinstitutsioon, mis pühendunud 20. sajandi modernismi uurimisele ja tutvustamisele. Täpsemalt oli Istanbulis vaatluse all omaaegne rändnäituste formaat, millega New Yorgi kuulus Museum of Modern Art (MoMA) tutvustas Euroopas uuenduslikku ameerika kunsti. Muuhulgas aitasid tollased rändnäitused kujundada sõjajärgset kultuuriidentiteeti, mille alustaladeks kujunesid individualism, rahvusvahelisus ning modernism. Biennaalil esitletud dokumentaalse koega projekt avaldus nii omaaegsete maalide taasmaalimises (nüüd juba mustvalgena) kui tollast kunstielu kajastavate fotode ja ajakirjakaante taasesitamises lõuendil.

   

Museum of American Art
   
Ent nagu juba eespool öeldud, tegeles oluline osa Istanbuli biennaalil eksponeeritud töödest maisemate ja argisemate, igapäevaeluliselt valuliste asjadega - ka siis, kui need küsimused võeti üles mitte verivärskete, vaid arhiivitolmust puhtaks klopitud taieste toel. Üsnagi huvitav ja tervameelne oli Aydan Murtezaoglu ja Bülent Sangari Unemployed Employees - I found you a new job, millest ühe osa moodustas elegantselt realistlikus laadis joonistatud hiigelpikk rivi inimesi.
   

Aydan Murtezaoglu ja Bülent Sangar. Unemployed Employees - I found you a new job (2009)
   

Päris mitme põhjaliku sotsiaalpoliitilisi asju käsitleva uurimustöö hulgast jäi silma Catisma Belirtileri Graphic Chronologies. Täpsemalt tõi see installatsioon vaataja ette kunstniku projekti Signs of Conflict: Political Posters of Lebanon's Civil War, mis avab Liibanoni traagilise ja ohvriterohke kodusõja (1975–1990) vastuolusid ja meeleolusid läbi erinevate parteide ja rühmituste poolt üllitatud poliitplakatite.

Kui eelnimetatud töö oli kuivavõitu ja mõjus eelkõige mõistusele, siis Canan Senoli huvitava esteetikaga Examplary rääkis filmikeeles ühe türgi naise (elu)loo riigis, mis on ametlikult ilmalik ja kohati vägagi edumeelne, ent mille elanikke piiravad traditsioonid ja eelarvamused. Kahtlemata ka üheks biennaali publikumagnetiks olnud videoteos oli ühtaegu nii inimlikul-eksistentsiaalsel pinnal puudutav, kultuurilist silmaringi avardav kui visuaalselt huvitavalt teostatud, miksides dokumentaalseid elemente nii rohmakavõitu joonistuse kui traditsioonilise kalligraafia- ja miniatuurikunstiga. Stoori peategelane tuleb Türgi kaguosast - just sealt, kust konservatiivsed ja sageli ka harimatud ning vaesed "maakad" Istanbuli õnne otsima saabuvad. Filmidest oli mõjuv veel Mohammed Ossama Step by Step (1977), mis vaatles lihtsate maainimeste eksistentsi 70. aastate Süürias ning võimustruktuuride mõju pereelule. Muuseas, tegu on Ossama kunagise diplomiprojektiga - aga filmikunsti õppis mees Moskvas, VGIKis.

   

Catisma Belirtileri. Graphic Chronologies (2009)

Canan Senol. Examplary 27' 30'' (2009)
   

Siinkohal oleks ilmselt asjakohane rõhutada, et ehkki Türgi on põhiseaduslikult ilmalik ja põhiolemuselt ka üsna moodne riik, asub sündsuse piir seal kahtlemata hoopis teises kohas kui läänelikus ilmalikus kultuurikontekstis näiteks Berliinis või Londonis. Võrreldes kasvõi Veneetsia biennaaliga, rääkimata radikaalsematest üritustest, nägi Istanbuli biennaalil minimaalselt katmata inimkeha - ning sedagi siis pigem poeetilis-kohmakas vormis, oma julguse pärast veidi häbelikul ja murelikul moel. Igatahes ei mingeid alasti kunstnikke keti otsas haukumas, ei mingit arvestatavat sodoomiat ega sadomasohhismi.

Minu kõhutunne ütles, et biennaali ühed julgeimad tööd (kui mitte puhtalt Türgi, siis laiemalt Lähis-Ida ja islamimaailma kontekstis raudkindlalt) olid Inci Furni joonistused. Formaadilt ja teostuselt tagasihoidlikud, olid need ometi laetud ängist, irooniast ja ehk lausa vihast. Kindlasti ei osanud ma kaugelt Põhjamaalt tulnud "paganana" tajuda ega aimata pooltki neist tähendustest, mis neisse piltidesse olid kätketud. Kindlasti jõudis kogu laeng kohale aga kohalikele näitusevaatajatele, keda - eriti just naisi, nii pearättides kui ilma - nägi Furni tööde ees pikemalt peatumas ja elavalt arutlemas.

     

Inci Furni. Spirit (2007-09)
     
Igatahes tunduvalt rohkem kui islamiusu või üldse religiooniproblemaatika käsitlemisele pühendatud töid leidus biennaalil ühel või teisel moel töölisklassi elu ja võitlust käsitlevat kunsti. Kuivõrd arvestatav osa sellest pärines 70. aastatest, oli "äratundmisrõõm" ehk võimalus tõmmata paralleele oma lapsepõlves nähtu ja kogetuga kohati päris suur. Üheks kaalukamaks nende küsimuste käsitlejaks oli Vyacheslav Akhunov, kelle de- ja rekonstruktsioonid nõukogude propaganda pildikeele teemadel olid leidnud biennaali kontekstis päris olulise koha. Muuhulgas ei olnud Akhunov pidanud paljuks viisnurka ja haakristi "ristata"... Istanbulis eksponeeris Usbekistanis elav ja töötav kunstnik ka suurejoonelise installatsiooni tikutopsidest, mis sisaldasid tillukesi reproduktsioone tema töödest aastatel 1976-1991. Paljuski tegeleb Akhunov ka täna justnimelt oma 70ndate Moskva avangardist lähtuva kogemustepagasi ümbertöötlemise ja -mõtestamisega.
   

Vyacheslav Akhunov. Leninist Plan of Monumental Propaganda (1975-85)

Vyacheslav Akhunov. 1 m2 (2007)
   
Näituselt ei puudunud ka perestroika-projekt - ehk siis päris asjalik ülevaade Nõukogude Liidu lagunemisele viinud sündmustest informatiivse installatsiooni vormis, mida täiendas videomaterjal omaaegsetest demonstratsioonidest Leningradis, aga samuti antiiktragöödia laadis lavastatud Perestroika-Songspiel. Projekti autoriks oli vene kunstirühmitus "Tshto delat", kelle nimes peitub viide Lenini samanimelisele kuulsale poliittekstile aastast 1902. Rühmitus kaasab kunstnike kõrval ka kirjanikke ja filosoofe ning tegutseb poliitilise teooria, kunsti ja poliitilise aktivismi piirimail. Muuhulgas antakse välja oma ajalehte, mille erinumber oli ka Istanbulis saadaval.
   

Tshto delat / What is to be done. Perestroika Chronicles (2008-09)
   
Kas meist ka juttu oli? Sellele eestlaste lemmikküsimusele saab vastata jaatavalt - Laulev revolutsioon pole nüüdsest Istanbuli kunstihuvilistele enam tundmatu nähtus. Huvitav oli aga perestroika-installatsiooni moraalijutt teemal "mis juhtus" ja "mis oleks võinud juhtuda". Paistab, et Nõukogude Liidu lagunemine oli tõepoolest 20. sajandi suurim geopoliitiline katastroof... vaata lähemalt!
   

Cshto delat / What is to be done. Perestroika Chronicles (2008-09)
   
Üsnagi tähtis koht biennaalil oli eraldatud Hamlet Hovsepiani loomingule 70. aastatest - tema videotööd kujutasid lihtsal ja jämedakoelisel moel ning samas iroonia ja absurdi piiril balansseerides selliseid argiseid toiminguid nagu haigutamine ja seljasügamine. Pealiskaudsel vaatlusel sama lihtsakoelise visuaaliga Jinoos Taghizadehi video Good night osutus aga tunduvalt sügavmõttelisemaks - nimelt laulis hälli kiigutav ema selles oma lapsele unelauluks Iraani revolutsioonihümne aastast 1979. Samuti kuulus see 22-minutiline film nende videotööde hulka, kus monotoonsus ja kordus vaatajat ei tüüta, vaid pigem viivad ta omamoodi transsi.
   

Jinoos Taghizadeh. Good night 22' 26'' (2009)

Hamlet Hovsepian. Yawning 2' 26'' (1975)
   
Taghizadeh oli teisegi mõjuavaldava töö autoriks - tema kadunud inimestele pühendatud The missing puudutas sügavalt ja vahetult. Seejuures toimis huvitav kunstiline vorm (hologramm-liblikad, mis sõltuvalt vaatenurgast kadusid ja siis jälle ilmusid, et katta fotodel kujutatud inimeste nägusid) otseselt sõnumit esiletoovana. Minu jaoks esindaski just see projekt väga ehedal kujul biennaali peateemat - küsimust sellest, mis ikkagi hoiab inimkonda elus.
     

Jinoos Taghizadeh. The missing (2009)
     
Kui biennaali esimene näitusepaik paiknes mere ääres, teatavas eraldatuses hiigellinna loomulikust kulgemisest, siis Tubakavabriku (Tütün Deposu) ümber toimus ehe linnaelu. Kui täpne olla, oli tegemist mõnevõrra vaesema ümbrusega - ning näituseruumide akendest avanevad vaated asusid tahes-tahtmata dialoogi eksponeeritud töödega. Võis jälgida naisi koju kiirustamas, toidukotid käe otsas ja rätikud kõvasti pähe seotud - ning mehi karjakaupa tänaval "aega parajaks tegemas". Võis heita pilgu tagahoovidesse ja uudistada kohalikku ehituskombestikku, mis näis soosivat majade täiendamist ja laiendamist kõikjale, kus aga vähegi ruumi leidub. Sajanditega häirimatult üksteise peale ja kõrvale ladestunud kultuurikihid ilmnevad Istanbulis ühtviisi nii tähtsate maailmakultuurimälestiste juures kui lihtsalt mõnes nurgataguses...
   

Jumana Emil Abboud. Sainthood and the Sanity-hood (1999-2009)

Istanbul. Pesumaja Tütün Deposu vastas
   
Rääkida siin põhjalikumalt sellistest Istanbulis asuvatest maailmakultuuri pärlitest nagu Hagia Sofia, Sinine Moshee või Topkapi palee väljuks käesoleva teema raamest. Ent vähemasti ühe vihje tahaksin anda - kel võimalust, külastagu kindlasti kunagise Konstantinoopoli hiilguse tunnismärke maa all. Minule avaldas Basiilika tsistern (ing. k. Basilica Cistern) küll mulje, mis ei taha ununeda. Kujutlege 6. sajandist pärinevat maa-alust katedraali mõõtu hiigelsaali, mille võlve kannavad sajad sambad - ning selle vaikse ja hämara pühakojana mõjuva kunagise veehoidla kohal tuksub ja tormleb rahutu linnaelu ning ajavad inimesed oma igapäevaseid asju... Igatahes kosutav vaheldus kaasaegse kunsti painetele - ja eks just kontrastide kaudu mõjubki nähtu eredamalt. Suurepäraseks näiteks uue ja vana vastandamisest oli muuseas üks biennaaliga sõltumatult suhestuv projekt - Serge Spitzeri kohaspetsiifiline installatsioon Molecular Istanbul. Kunagise Istanbuli suurima sünagoogi mahajäetud ja räämas interjööri oli kunstnik toimetanud paar tonni klaaskuule ning need tundlikult põrandale rivistanud. Kõlab lihtsalt, aga tulemus oli metafüüsiline ja mõtlemapanev ning silmalegi huvitav vaadata.
     

Basiilika tsistern

Basiilika tsistern

Serge Spitzer. Molecular Istanbul (2009)
     
Siinkohal oleks sobilik lõpetada meenutades, et Istanbul kannab aastal 2010 Euroopa kultuuripealinna tiitlit. Ning midagi, mis seda kauget ja suurt linna ning türgi kultuuri meile veelgi lähendada võiks - üks tähtsündmusi sealse kultuuripealinna programmis on Tallinn 2011 ja Istanbul 2010 koostöös sündiv Arvo Pärdi uue heliteose „Adam’s Lament“ („Aadama itk“) maailmaesiettekanne. Maailma ühe hinnatuma kaasaegse helilooja teos jõuab publikuni 7. juunil Istanbulis toimuval rahvusvahelisel muusikafestivalil. Türgi üks mõjukamaid ajalehti Hürriyet on selle nimetanud lausa Istanbul 2010 programmi tähtsündmuseks. Ajalehe hinnangul väärib ettevõtmine esikohta seetõttu, et mastaapne rahvusvahelise koostöö, mida veavad kaks Euroopa kultuuripealinna, toob publikuni teose, mille on kirjutanud „tänapäeva Mozart isiklikult“. Uudisteos tõukub kahte suurt religiooni, kristlust ja islamit sümboolselt ühendavast lülist, jutustades mõlema religiooni ühisest esiisast Aadamast. Vajadus püüda tänapäeva vastuoludest pakatavas maailmas mõista - mitte üksnes sõnades, vaid südamega ja süvitsi - ka meist esmapilgul oluliselt erinevaid inimesi, sai elavalt ilmsiks ka Istanbuli biennaali kunstivoogu süüvides.
 
Tekst ja fotod: Vano Allsalu
 
Vaata ka 11. Istanbuli biennaali kodulehte www.iksv.org
www.kunstikeskus.ee keskkonnas leiduvate mistahes algupäraste tekstide, tõlgete, terviklike info- ja lingikogumite ning pildimaterjali reprodutseerimine ainult KUNSTIKESKUS.EE ja/või nende autorite ja/või nende valdajate nõusolekul. Originaalteoste ja viidatud materjalidega seotud õigused kuuluvad üldjuhul nende autoritele ja/või valdajatele.