24h galerii
Kunstiteadlikkuse Keskus
tagasi avalehele
 

KUNSTIKESKUS.EE vaatas: Veneetsia biennaal 2007

 

THINK WITH THE SENSES – FEEL WITH THE MIND. Art in the Present Tense. Sellise pika, kuid parasjagu intrigeeriva ning meeldivalt inimliku üleskutse järgi on 52. Veneetsia kunstibiennaali kuraator Robert Storr koondanud ja joondanud mõndagi põnevat kunstimaailma siit ja sealt nurgast ning keskpõrandalt ka. Nagu ikka, lisaks rahvuslikele väljapanekutele Giardini riiklikes paviljonides ja näitusepaikades üle terve linna kuraatorinäitus Arsenale näitusekompleksis ja Giardini vanas Itaalia paviljonis. Kokku osaleb üle viiesaja kunstniku 106 riigist. Esimest korda on esindatud näiteks sellised maad nagu Moldova, Aserbaidzhaan ja Liibanon. Allpool KUNSTIKESKUS.EE toimetaja Vano Allsalu põgus subjektiivne ülevaade sellest, mis silma jäi.

 
Giardini

Hispaania paviljon koondas mitme autori loomingut nimel all Broken Paradise. Silma jäid Manuel Vilarino varjumetamorfoosid - fookusest väljas, justkui eimillestki tekkivad ja taas olematuks kaduvad (inim)kujud. Midagi sarnast on nähtud trendikates jaapani õudusfilmides.

Et väga lihtne, lausa primitiivne varjuteater võib väga mõjus olla, demonstreeris Alzheeria päritolu Adel Abdessemed oma kolmele ekraanile paigutatud videojutustusega Itaalia paviljoni kuraatoriekspositsioonis. Ei puudunud selles neegripoisist, tema emast ja valgest mehest, elust ja surmast rääkivas loos isegi jala mahasaagimine, ent efekt ei rajanenud mitte shokil... Mingil ainukordsel moel suutis Abdessemed oma käärilõikeliste siluettidega (mida liigutati varjamatu kohmakusega) ja sugestiivse muusikaga luua südant puudutava terviku.

   

Manuel Vilarino. Metamorphosis of Shadow (2002)

Adel Abdessemed
   
Hollandi paviljoni sisustas Aernout Mik ja tema projekt Citizens and Subjects. Mitmetel paarisekraanidel (üldse näib videoprojekti esitamine vähemalt kahel-kolmel ekraanil olevat muutunud peaaegu et normiks) näidati erinevaid olukordi inimeste ja "süsteemi" suhetes. Miki seab problemaatika keskmesse küsimuse "kodanikust" kui olulisi õigusi ja privileege nautivast inimesest ning "subjektist", kes on teatud põhjustel (näiteks põgenikuna) riigi ja selle institutsioonide meelevallas. Näeme läbiotsimisi, ootamist teadmatuses, võimustruktuuride esindajaid oma tööks harjutamas... ning peaaegu et tunneme saapaviksi, odavate sigarettide, uriini ja tont teab veel mille aroome. Ja vaataja rõõmustab, et võib vabana paviljonist väljuda ja päikesepaistesse astuda. Ühesõnaga - mitte moe pärast, vaid asjalik ja tugeva tundega tehtud sotsiaalne videokunst.
   

Aernout Mik. Convergencies (2007)
   
Üheks Itaalia paviljoni segaekspositsiooni mõjukamateks töödeks olid tänavu lahkunud vanameistri Sol LeWitti kaks hiiglaslikku "kritseldust" - Light to dark ja Dark to light. Ere näide sellest, kuidas printsiip "tee midagi väga lihtsat, aga tee seda suurelt" elab ja õitseb.
   

Sol LeWitt. Light to dark (2005)

Sol LeWitt. Dark to light (2005)
   
Oma kindel osa oli tavapäraselt ka puhastatud ja minimalistlikul kunstil. Esindas seda suundumust näiteks Brasiilia kunstnik Iran Do Espirito Santo oma põrandale laotatud graniidilõigete ning seinale joonistatud võrkaiaga. Ning loomulikult ameerika kunstniklassik Ellsworth Kelly oma lihtsate geomeetriliste kujunditega kergelt kolmemõõtmeliseks muudetud maalidel. Maalikunsti maalilisemat (mida iganes see sõna tänapäeval ei tähendaks) poolt avas kuulus isand Gerhard Richter Saksamaalt oma piltidega, millel värv ühemõtteliselt ja ühes suunas laiali pühitud ehk kraabitud.
     

Iran Do Espirito Santo. Single Act (2007)

Iran Do Espirito Santo. Untitled (Fence) (2007)
     

Ellsworth Kelly (2007)

Gerhard Richter. Cage (2006)
     
Ameerika Ühendriikide rahvuspaviljoni oli hõivanud Felix Gonzalez-Torres. Tema töödest vahest vaimukaim oli tuhandetest lagritsakommidest põrandale laotatud Untitled (Public opinion). Printsiipi "midagi ühesugust väga-väga palju" esindas ka Põhjamaade paviljonis eksponeeritud Rootsi kunstniku Jacob Dahlgreni noolemängusein. Esiteks pakuti publikule võimalust nooli loopides natuke võimelda ja kangeks jäänud selga sirutada. Teiseks oli päris huvitav jälgida, kuidas mõned märklauad kujunesid väga populaarseks, aga mõned jäid täiesti tühjaks. Kolmandaks tuli iga natukese aja tagant tütarlaps rehaga ja kiskus tülpinud ilmel kõik nooled jälle seinalt alla.
   

Felix Gonzalez-Torres. Untitled (Public opinion) (1991)

Jacob Dahlgren. I, the world, things, life (2004)
   
Millegi paljusust ja korduse rakendamist leidis ka Venemaa paviljonis, ent kuidagi dünaamilisemas ja lahedamas vormis - nimelt Andrey Bartenevi töö Field of lonely hearts juures, kus kunstnik oli suutnud luua pimeduse, värvilise valguse ja lõpmatusse kaugusse kadumise efektiga mõjusa installatsiooni. Üldse oli venelaste ekspositsioon tugev - ja mis eriti tore, et põnev ilma verevaese intellektuaalitsemiseta. Näiteks Alexander Ponomarevi ja Arseny Mescheryakovi Shower - videokunsti "esi-isale" Nam June Paikile pühendatud installatsioon, kus lõputu liikuvate piltide voog justkui voolas alla mööda "videodushikabiini" seinu.
   

Andrey Bartenev. Field of lonely hearts (2007)

Alexander Ponomarev, Arseny Mescheryakov. Shower (2007)
   
Ilmselt üks tänavuse biennaali mõjusamaid videoteoseid (ja kindlasti publiku lemmikuid) oli rühmituse AES+F (Tatiana Arzamasova, Lev Evzovich, Evgeny Svyatsky + Vladimir Fridkes) 3 ekraanilt jooksev eriskummalise fiilinguga, sürreaalne ja ulmeline, samas sensuaalselt realistlik ja arvutimängulik, pidulikku imperiaalsust ja elegantset koreograafiat ühendav Last riot. Tõepoolest, kui palju on va biennaalil üleüldse teoseid, mis kätkevad endas midagi ootamatut ja salapärast?
   

AES+F. Last riot (2005-2007)

   
Tore oli ka Julia Milneri interaktiivne Click I hope (toimiv samuti netiprojektina). Puutetundliku ekraani abiga sai "püüda" möödalibisevaid sõnu, mis paljudes maailma keeltes ütlesid ühte ja sedasama - "ma loodan" - ning näha seda, kui paljud enne sind on seda juba teinud. Näiteks peatanud sulaselges eesti keeles üle ekraani liugleva sõna "ma loodan". Tekkis kuidagi selline rahvaste sõpruse tunne, kusjuures ilma naljata.
   

Julia Milner. Click I hope (2007)

   
 

Arsenale

Kui võrrelda, siis Giardinis nähtu oli ehk ajatum, Arsenale väljapanek tervikuna aktuaalsem ja igapäevaste poliitiliste ning sotsiaalsete teemadega enam suhestuv. Otse loomulikult sai näha terrorismihõngulisi taieseid nagu ameerikalse Charles Gainesi justkui New Yorgi kaksiktornide hävitamist ette kuulutav Airplane Crash Clock. India kunstniku Riyas Komu Petro Angel ei ole siiski pühendatud mõnele eriti karmile naisenesetaputerroristile. Inspiratsioon pärineb hoopiski Iraani rezhissööri Jafar Panahi filmis "Ring" kujutatud naisest, kes üritab ühiskonda mõjutada hoopiski rahumeelsemate vahenditega.

   

Charles Gaines. Airplane Crash Clock (1997)

Riyas Komu. Designated March by a "Petro Angel" (2006)
   
Sõja ebahumaansust ja traagikat käsitleb tervatalt Iisraeli autor Tomer Ganihar, kelle nukkudel läbiviidud verised haiglastseenid mõjuvad kaasaegse meedia ja filmikunsti poolt karastatud närvidega vaatajale ehk heidutavamaltki kui oleks seda suutnud realistlikud reportaazhfotod päriselt juhtunust. Hoopis teistlaadi läheneb asjale Emily Prince, kes oma töös American Servicemen and Women Who Have Died in Iraq and Afghanistan on üles joonistanud viimase kui kui ühe Iraagis ja Afganistanis hukkunud ameerika sõjaväelastest. Siin võimendab joonistuste taotluslik kohmakus kummalisel kombel selle "pabermemoriaali" monumentaalsust.
   

Tomer Ganihar. Hospital Party (2006)

Emily Prince. American Servicemen and Women Who Have Died in Iraq and Afghanistan (2001-2007)
   
Tugeva võõristustunde tekitavad Jan Christiaan Brauni fotod - jäädvustused Ameerika surnuaedadest, täpsemalt tähtpäevade puhul ehitud haudadest. Plastmassist ja täispuhutavad kaunistused (südamed ja muu säärane, isegi üks elektritrell) ning muu vohav kitsh loob tõelise absurdiõhkkonna ning justkui nihutab reaalsuse paigast. Efekt on mingis mõttes sarnane Tomer Ganihari töödega, ehkki siinkohal pole neile vastupidiselt midagi lavastatud. Tegelikult nihestab ju reaalsust ka Yang Zhenzhong, kes oma Veneetsias eksponeeritud videoinstallatsioonis I will die paneb väga erirnevaid inimesi maailma eri paigus kaamera ees ütlema sõnu "Ma suren". Näeme kohmetust, edvistamist, kartust, tõsidust ja kurbust. Iseenesest ju väga lihtne võte, ent tulemuseks meie eksistentsi ja teadvuse vahekordi sügavuti avav teos.
   

Jan Christiaan Braun. Happy Together. New York and The Other World (2006)

Yang Zhenzhong. I will die (2007)
   
Arsenale väljapanekus leidus muidugi taieseid ka vormisõpradele. Näiteks austerlase Franz Westi objektid The Fragile on Its Cloak - lohakalt värvitud papjeemasheest ja alumiiniumist objektid, mis muuhulgas kujutavad pikka saia ja kakajunni. Arsenales (taas)avatud Itaalia paviljonis olid demokraatia ja manipulatsiooni teemasid käsitleva Francesco Vezzoli videoloomingu kõrval eksponeeritud Arte Povera nimeka esindaja Giuseppe Penone "lümfiskulptuurid". Ehkki loomanahkadega tapetseeritud suur ruum pidi vaatajale paratamatult mõjuma, puudutasid enamgi Penone hiiglaslikud, tolmunud muljega, nahaga kaetud vanad puutüved. Mõeldud, nagu võib arvata, tooma esile tahke inimese ja looduse vahelistes suhetes.
   

Franz West. The Fragile on Its Cloak (2007)
   

Giuseppe Penone. Lymph Sculptures (2007)
   

Nigeeria skulptuuriprofessori El Anatsui tuhandetest, et mitte arvata miljonitest pisipakenditest ja pudelikorkidest koostatud kaks hiigelvaipa mõjusid mõnusa hullusena vahelduseks mistahes minimalismile. Üldse paistis Must Manner päris kenasti silma. Aafrika paviljonis esitasid kuraatorid Fernando Alvim ja Simon Njami nime Luanda Pop all kolmekümne kunstniku loomingut rõhutades, et imporditud kontseptsioonide lihtne taastootmine ei saa olla kaasaegse Aafrika kunsti jaoks piisav - vaja on dekonstrueerida kogemusi ja taasavastada iseennast. Ekspositsiooni pingestasid sellised nimed nagu Jean Michel Basquiat, Chris Ofili ja koguni Andy Warhol. Allpool leiab ühe näitena Ghada Ameri Not about orange - päris originaalsel viisil lõuendile õmmeldud abstraktse pildi.

Sugugi mitte vähem hullumeelsed kui El Anatsui hiigelvaip polnud ka Ameerika kunstniku Angelo Filomeno tumedale siidkangale tikitud ja sätendavate pärlitega kaunistatud kummastavalt sünged ja samas jaburalt lõbusad motiivid nõidade ja luukeredega. Olles õppinud juba poisikesena Lõuna-Itaalias õmblustöö kenasti selgeks, esmalt oma ema käest ja seejäral rätsepaabilisena, hakkas vahepeal "korralikult" skulptuuri ja installatsiooniga tegelenud kunstnik ühel hetkel oma näputööoskust ära kasutama juba suure kunsti hüvanguks. Ja väga edukalt.

   

El Anatsui
. Dusasa I (2007)
   

Ghada Amer. Not about orange (2007)

Angelo Filomeno. My Love Sings When the Flower is Near
(The Philosopher and the Woman)
(2007)
(detail)
   
Siinkohal võikski otsad kokku tõmmata kirjutaja lemmikveendumusega, mis leidis kinnitust ka aastal 2007 Veneetsias. Nimelt et kunstis pole tõepoolest oluline, mida teha - kui seda hästi teha, tõepoolest südamega, mõistusega, kirega, hullusega, nukrusega - millega iganes - on ka tulemus kõnekas ja vaataja saab rahuldatud. Vastasel juhul aga oleks võinud kõik see vaev ja vaimupingutus olemata olla. Ei aita siis kuitahes peen kuraatoritöö või kaval marketing. Aga õnneks oli 52. Veneetsia biennaalil väga head, head ja enam-vähem head kunsti tubli pool ekspositsioonist - nii et tasus minna mitte üksnes vaporettosõidu ja muude võlude pärast, mida kanalite linn meile pakub.
 
52. Veneetsia biennaali kohta vaata ka ülevaadet portaalis Universes in Universe
www.kunstikeskus.ee keskkonnas leiduvate mistahes algupäraste tekstide, tõlgete, terviklike info- ja lingikogumite ning pildimaterjali reprodutseerimine ainult KUNSTIKESKUS.EE ja/või nende autorite ja/või nende valdajate nõusolekul. Originaalteoste ja viidatud materjalidega seotud õigused kuuluvad üldjuhul nende autoritele ja/või valdajatele.