24h galerii
Kunstiteadlikkuse Keskus
tagasi avalehele
 
ARHIIV (kunstiuudised alates 2006)
 
Kunstiteadlikkuse Keskuse kunstiuudised
Toimetaja Vano Allsalu
VEEBRUAR 2012
selle kuu varasemad uudised vt. allpool
   
   

18. kuni 24. veebruar 2012

 

Meigase aastakümnete disain suurtükitornis
Kiek in de Kökis saab veebruarikuu lõpuni uudistada Leonardo Meigase väljapanekut pealkirjaga "Head ajad", kus mitmekülgne disainer esitleb oma loomingut 1974. aastast tänaseni. Näitusel tutvustatakse nii Meigase graafilist ja tootedisaini (ettevõtete tunnusgraafika, keraamikasarjad, kellad jm) kui leidub dokumentatsiooni suurematest töödest - näiteks sellisest monumentaalsest installatsioonist nagu aastatuhandevahetuse puhuks Vabaduse väljakule püstitatud helendav hiidsõõr. Näituse korraldajate sõnul peaks erilist huvi pakkuma jäädvustused Meigase loomingu varasemast perioodist, kuna tollased taiesed on paljuski hävinenud või tänasel päeval raskemini kättesaadavad.

"Meigase loomeaastate jooksul võib tõmmata mõttelise joone Moskvast Londonisse. 1980ndate I poolel saadud töökogemus ida metropolis andis tõelise mastaabitunnetuse. Viimastel aastatel on töökogemus kandunud aga lääne metropoli suunas. Seega võib Meigast nimetada ka eesti kultuuri saadikuks, kelle diplomaatiliseks keeleks on disain," kommenteerib kunstiteadlane Heie Treier. "Meigas on läbi aastakümnete püüelnud disaini pelgalt dekoratiivsest näivusest sümbolistlike ja tähenduslike mõõtmete poole, olgu tegemist väike- või suurvormiga. Üheks teda huvitavaks valdkonnaks läbi aastakümnete on olnud aeg ja ajanäitamine kui meditatiivne ja filosoofiline teema."

Teatrimaailm kunstis
Mikkeli muuseumis saab praegu vaadata näitust "Rambipalavik. Teater ja teatraalsus kunstis". Eesti Kunstimuuseumi rikkalikust graafikakogust ja Tartu Ülikooli raamatukogu kunstikogust jõuab publiku ette teatri ja teatraalsuse erinevaid avaldumisvorme mitmekülgselt illustreeriv 17.-19. sajandi Lääne-Euroopa graafika.

"Teatrimaailm ja kujutav kunst on sajandeid vastastikku mõju avaldanud ja inspiratsiooni pakkunud, kuid Eesti Kunstimuuseumis on käesolev näitus esimene, mis uurib seda vastastikust sünergiat vanema Lääne-Euroopa kunsti kaudu," selgitab näituse kuraator Kerttu Männiste. "On huvitav paigutada need kunstiteosed seotud konteksti, panna erinevad ajastud ja teatriilmingud omavahel suhtlema. Sellise kõrvutamise kaudu avardub pilt teatri- ja kunstiajaloost, aga ka laiemalt ajaloolisest sotsiaalsest tegelikkusest." 13. maini avatud väljapanekuga kaasnevad publikuprogrammid, haridusprogrammid ja ekskursioonid eri vanusegruppidele mudilastest täiskasvanuteni.

Noored kunstnikud saavad raha
7. veebruaril valiti kolmekümne taotleja seast välja Artprinti Noore Kunstniku Stipendiumi saaja, kelleks tänavu osutus Renee Altrov oma projektiga "Laps minu täiskasvanud kehas." Komisjon märkis ära veel Birgit Püve projekti "By The Lake" ning Valdek Lauri "Tallinn 2110". Koostöös HPga väljaantava stipendiumi väärtuseks on 4 tuhat eurot ning see on mõeldud suureformaadiliste kunstitrükiste valmistamiseks. Stipendiumiga seostub ka kolm näitust, mis korraldatakse aastal 2012 Tallinna Linnagaleriis, Evald Okase Muuseumis Haapsalus ja Kunstnike Maja galeriis Pärnus. Rohkem infot leiab www.artprint.ee/stipendium

Lions Club Tallinn Hansa naisorganisatsioon asutas Adamson-Ericu nimelise noore kunstniku stipendiumi, et toetada kujutavat kunsti, tarbekunsti ja disaini. "Stipendiumi eesmärk on juhtida tähelepanu silmapaistva kunstniku Adamson-Ericu maali- ja tarbekunstiloomingule, väärtustada mitmekülgsust ja isikupära Eesti maali- ja tarbekunstis ning aidata kaasa kunstniku loomingu ja pärandi uurimisele," selgitavad asjaosalised. 3000 euro suurust stipendiumi võivad taotleda kõik Eesti kõrgkoolides või väljaspool Eestit kujutava kunsti, tarbekunsti või disaini magistri- või doktorikraadi omandavad Eesti kodakondsusega kunstitudengid. Taotlemise tähtajaks on 27. aprill, rohkem teavet saab www.ekm.ee/adamson

Kaasaegse kunsti festival ART IST KUKU NU UT 2012 on kuulutanud välja konkursi 1000-eurosele produktsioonistipendiumile KUKU NUNNU näituseprojekti teostamiseks festivali raames. Eesmärgiks on toetada noorte kunstnike kunstiproduktsiooni Eestis ning esitleda regiooni noori kunstnikke rahvusvahelises kunstikontekstis. Mulluse stipendiumi võitjaks valiti näituseprojekt "Tartust ära", milles osalesid noored kunstnikud Anna Hints, Eva Labotkin, Marja-Liisa Plats ja Toomas Thetloff. Tänavu toetatavat näitust eksponeeritakse Tartus Y galeriis 2012. aasta septembris, projekti esitamise tähtaeg on 13. aprill. Täpsem info ja taotluse ankeet on leitavad www.artistkukunuut.org

Näitused Tallinnas
Vabaduse galeriis on 13. märtsini Milvi Torimi näitus "Tagasivaade. Serigraafiad 1972-1984". 1970ndate algul Eestisse jõudnud serigraafia ehk siiditrükist oli kunstnik haaratud samal ajal, kui selle võimaluste avastamisega tegelesid siinmail ka Raul Meel, Leonhard Lapin, Mare Vint ja Malle Leis. Galerist Juta Kivimäe sõnul mõjuvad eelkõige akvarellisti ning kauaaegse raamatukujundaja- ja illustraatorina tuntud Torimi serigraafiad oma peente värvilahendustega romantiliselt ja elamuslikult. 25. veebruaril kell 14 on kunstnik ka ise näitusel kohal ning vestleb huvilistega, peateemaks üsnagi ootuspäraselt siiditrükk 70ndatel.

Mujal Eestis
Pärnu Muuseumi uus muuseumihoone avas 23. veebruaril külastajatele uksed Liina Siibi näitusega "Naine võtab vähe ruumi - vol 3". Tegemist on kohandatud ja täiendatud näituseversiooniga, mille aluseks mullu 54. Veneetsia kunstibiennaalil Eesti paviljonis eksponeeritud projekt "A Woman Takes Little Space". Näitus koosneb seitsmest kontseptuaalselt ühendatud foto-, video- ja kohaspetsiifilistest ruumiinstallatsioonist, milles Liina Siib uurib mitmesuguseid teemasid, mis ulatuvad naiselikkusest ja sotsiaalsest ruumist kuni naise erinevate representatsioonideni nüüdisühiskonnas, aga ka "naiselike" töökohtade ja prostitutsioonini. Näitus jääb avatuks kuni 10. juunini 2012. a. Külastajaid oodatakse teisipäevast pühapäevani kell 11-19.

Pärnu Uue Kunsti Muuseumis avaneb 28. veebruaril teeneka loodusfotograafi Mati Hiisi (1946) näitus. Aastast 1973 kuni tänaseni tegutseb Hiis ühtlasi "Õhtulehe" fotokorrespondendina, kelle ampluaasse kuulub kindlalt ka spordifotograafia. "Tihti me möödume, märkamata seda, mis jääb meie jalge alla - rääkimata meie ümbrusesse jäävast. Kui palju on neid hetki, mis jäävadki ainult unistustesse, sest ainuõige hetk on läinud; valguse mäng ei kordu enam kunagi. Aega ei saa tagasi keerata, seda võib vaid ette aimata..." mõtiskleb autor.

Tartu Lastekunstikooli galeriis saab 10. märtsini uudistada lihtsate päevapiltide näitust "DIY FotoKaamera", mille autoriteks Peeter Sirge, Viljar Sepp ja Margus Kiis. "Fotokaamera - see on imelihtne: üks kast, üks kõver klaas, üks hõbesoolaga immutatud paber. Kõik. Aga võib teha ka teisiti, keerulisemalt, veidramalt, loomingulisemalt," ütlevad väljapaneku otsiva vaimuga autorid. Igatahes valmistab Kiis oma kaameraid plekkpurkidest, pappkastidest, tikutopsidest ja vanaema prillidest, Sepp aga ehitab ümber "vana kooli polaroidkaamerat, teeb sellest kiirpildistajast armsaid ja muhedaid fotosid tegeva aparaadi". Sirge on suurte kogemustega fotograaf, kes oma elus ehitanud palju kaameraid - näitusele on ta toonud 13 pilti, igaüks neist pildistatud erineva aparaadiga.

Toimub
Vaal galeriis toimub 28. veebruaril kell 17 Raivo Kelomehe artist talk "Kunstnike omamaailmade saatus visuaalse ülekoormuse ajastul". Esinedes oma näitusel "Eesti algvorm", toob kunstnik ja meediateoreetik esile universaalseid küsimusi: "Kunstiloomingu tipuks on sageli peetud kunstnike omi mütoloogiaid, reeglite süsteeme, individuaalset stiili, koloriiti; objektide, materjalide või kujundite individuaalset valikut, mis teevad kunstniku loomingust eristuva ja äratuntava. Tänapäeva visuaalse meedia pildilise külluse ja ülekoormuse ajastul on võimalik igale pähetulevale pildilisele ideele leida juba olemasolev ja ärakasutatud vaste. Missugused on selles olukorras kunstnike võimalused uuendusteks, OMA maailmade ja kujundisüsteemide loomiseks? Kas eristatavus ja individuaalne käekiri on kunstilise väärtuse mõõdupuu?"

Kumus kunstimuuseumis avatud näitusel "Vinum et panis. Veini ja leiva motiiv 16.-20. sajandi kunstis" on 29. veebruar ekskursioonide päev - kunstiajaloolaste juhtimisel toimuvad kell 11-19 programmi "Pikad kolmapäevad Kadriorus" raames erinevad lühiekskursioonid. Kell 11 ja 13 saavad kooliõpilased muuseumitunnis "Must ja punane" lähemalt teada veini ja leiva tähendust nii vaimulikus kui ilmalikus kultuuris. Kirik ja kõrts on Eesti maastikus seisnud ikka kõrvuti - ekskursiooni "Altarilaud ja kõrtsilaud" raames käsitleb seda vastuolulist temaatikat Tiina-Mall Kreem, kell 15 vaeb aga Anu Allikvee küsimust "Aadlipidu või bakhanaal".

Kell 16 toimub Kumus ekskursioon "Sümboolika", kus veini-ja-leiva-näitusele tuginedes tuleb kõne alla see, milliseid tähendusi on inimesed läbi aegade omistanud erinevatele värvidele, arvudele, esemetele, taimedele ja olenditele. Kell 18 tehakse Tiina-Mall Kreemi juhtimisel ekskursioon "Talupojalaud ja kodanlase laud", kus muuhulgas saab teada, miks maal öeldakse lauda istudes "Jätku leiba!" ja linnas "Head isu!". Kell 19 räägib Anu Allikvee kunsti näitel sellest, et piir naudingu ja hukatuse vahel on õhkõrn, liialdamine viib lõbusa seltskonna kakluseni ja tüdruku patuteele, muudab ühe kurjaks koeraks, teise suisa seaks.


© Leonardo Meigas



© Jacques Callot
Repro: EKM



Foto: Artprint



© Liina Siib



© Mati Hiis



Tundmatu autor Maerten de Vosi (1532–1603) järgi
Kaana pulm (u. 1600–1650)
Eesti Kunstimuuseum

   
   

11. kuni 17. veebruar 2012

 

Ema ja tütre suhe luubi all
Tartu Kunstimajas avanes äsja Reet Varblase kureeritud näitus "Ema ja tütar", kus seda olulist, ent igapäevasest kultuurifookusest pigem kõrvale jäävat suhet vaatlevad Anna Hints, Ulla Juske, Sandra Jõgeva, Kai Kaljo, Kirke Kangro, Eve Kask, Ly Lestberg, Terje Ojaver, Piia Ruber, Maarit Suomi-Väänanen (Soome) ja Olga Zhitlina (Venemaa).
Väljapaneku juhatab sisse internetist kogutud ema-tütre ühispiltide popurii: hellusi jagavad, sageli ühtemoodi riietatud ema ja pisitütar, igavese nooruse võtmes õdedena kujutatud ema ja täiskasvanud tütar või siis mõistev vana ema hoolitseva tütrega. Ei ühtegi konflikti, ei mingit draamat! Kunstnike tööd on märgatavalt mitmekesisemad - ja mitte ainult meediumi ja teostuse osas, vaid eelkõige suhtumises sellesse intiimsesse, aga tihtipeale ka dramaatilisse temaatikasse.

Nii tuleks näiteks Zhitlina videot, Ojaveri installatsiooni ja Kaljo fotosid vaadata kui järelehüüdu, omamoodi hommage'i juba lahkunud emale, suhete ülevaatamist ning tagantjärele mõista püüdmist, lunastuse otsimist. Lestberg ja Suomi-Väänanen toovad esile tütre suhte võimuka emaga, Ruberi fotoseeria "Kuldnaine" taasloob omal moel rahvapärimuses leiduvat ülistust naisliini tugevusele ja kestvusele, Hintsi videos kordab kunstniku väike tütar kui mantrat, et kord saab ka temast (tütre) ema.

"Simone de Beauvoir osutas juba oma "Teises sugupooles" (ilmus Pariisis 1949, eesti keeles lühendatult 1997) ema ja tütre suhte märksa dramaatilisemale iseloomule kui seda on ema ja poja suhe, sest ema ei tervita tütres väljavalitud kasti esindajat, vaid otsib temas teisikut; kui aga alter ego teisesus võtab kindla kuju, tunneb ema end petetuna. Ema käitumine oleneb paljuski sellest, kas ta näeb tütre õitsengus iseenda hävingut või tasssünni lubadust," kommenteerib Reet Varblane.

"Psühhoanalüütikud Sigmund Freudist peale on seostanud ema ja tütre suhte kultuurilises mõttes madalamale arengutasemele kui isa ja poja suhte ehk on seda vaadelnud siis mitte Oidipuse müüdi, vaid sellele eelnenud aja ehk siis preoidipiaalse faasi abil, sest fallosest ilma jäetud tüdruk ei näe isas ülimat autoriteeti, võistlejat, pigem on see võrgutav objektisuhe, mistõttu on tema superego märksa nõrgemalt arenenud (mis osutab ka tütre avalikus elus osalemise väiksematele ambitsioonidele) ning ta on vastuvõtlikum nii vanemate armastusele kui ka manitsustele (ehk siis kultuurilistele reeglitele). Kuna sama skeem kehtib ka ema puhul, siis on tütre ja ema suhe märgatavalt keerulisem ja abivalentsem: ühelt poolt kultuuriliselt konstrueeritum, teisalt vahetum, loomulikum.

Feministlikud mõtlejad, eelkõige psühhoanalüütikud nagu Chodorow, Mitchell, Dinnerstein jt näevadki siiani kinnistunud psühhoanalüütilistes põhitõdedes (seni kui poja suhet emaga käsitletakse oidipiaalselt ja seksuaalselt, tütre suhet aga preoidipiaalselt ja nartsissitlikult) peamist võimusuhete taastootmise allikat: tütart kasvatatakse leebeks koduhoidjaks ning vanemate toeks, poega kui potsentsiaalset avaliku elu tegelast ei koormata nö koduste kohustustega," nendib Varblane. "Ema ja tütart" saab Tartus vaadata 11. märtsini.

Siinmaa seenrõdu ja viinakapp
Eesti Arhitektuurimuuseumis on 18. märtsini avatud näitus meie ühe legendaarseima arhitekti elust ja tegevusest: "Rannalinn, seenrõdu ja viinakapp. Pärnu linnaarhitekt Olev Siinmaa 130". Paljuimetletud funkvillad ja rahvuslik esindusmööbel on vastuolulise arhitekti Olev Siinmaa (1881-1948) kaks poolust. Ilma temata poleks Pärnust saanud seda suvitus- ja suvepealinna, mida täna teame.

"Siinmaa funktsionalismi abil antud kuju modernsele rannaelule ja suvitamisele on üks helgemaid mälestusi esimesest iseseisvuse ajast. Siia seltsivad valged funktsionalistlikud villad kui teatud elitaarne koduideaal. Eestlastele on alati meeldinud uskuda, et Pärnu heledad majad näitavad, kui euroopalikult moodsad me olime ja kui hästi me elasime eesti ajal enne Nõukogude okupatsiooni. Elu helge pool on andnud Pärnule nii tugeva kuvandi, et linnaarhitekti tööd sotsiaalehituse vallas pole eriti märgatud," nendivad näituse korraldajad.

Teiseks on Siinmaa tuntud oma rahvusliku mööbli poolest riiklikele esindusehitustele. Tema püüded tuua punutud põhjaga toolide abil rahvuslikku meeleolu Rannakohviku betoonseene kõrvale ja funktsionalistlikku silepindsust Oru lossi eesti tubade mööblisse viisid siiralt ellu Pätsi rahvuslikku ideoloogiat.

Arhitektuuriga hakkas oma ametiteed tislerina alustanud Siinmaa tegelema alles neljakümnendates eluaastates ja pea kogu ta looming mahub 15 aasta sisse - seejuures funktsionalismiga suhestus ta alles napilt enne 50aastaseks saamist. Arhitekt lahkus Eestist 1944. aasta sügisel suure põgenemise käigus. Siinmaa taasavastati 1970. aastatel, kui noored Tallinna arhitektid hakkasid oma loomingus ehitama silda eestiaegsete funktsionalistidest "vanaisadeni".

Lisaks rikkalikule fotomaterjalile on näitusel väljas Olev Siinmaa loodud originaalmööbel ja -projektid, samuti ilmub tema tegevust ja loomingut avav 300-leheküljeline kataloog. Näituse kuraatoriks on akadeemik ja EKA professor Mart Kalm, kujundajateks Emil Urbel ja Aleksander Zverev.

Riigi teaduspreemia Kalmule
Eesti Kunstiakadeemia kunstikultuuri teaduskonna dekaan, professor Mart Kalm pälvis uurimusteseeria "Võim ja Arhitektuur. Eesti Vabariigi esindusarhitektuur 1918-1940" eest riigi teaduspreemia humanitaarteaduste alal. Laureaadi teadusliku töö panust iseloomustas komisjon järgmiste sõnadega: "Mart Kalm on keskendunud Eesti 20. sajandi arhitektuuri uurimisele. Selle valdkonna sees joonistub omaette liinina välja tema töö noore Eesti riigi arhitektuurse enesekehtestamise ja -väljendamise avamisel ning mõtestamisel. Kalm vaatleb arhitektuurset ruumi tihedas vastastikuses seoses poliitilise režiimi ja majanduslike oludega. Võim toodab arhitektuuri samavõrd kui arhitektuur taastoodab võimu. Kalmu järgi avaldus võimu arhitektuur eelkõige kahes valitsemiskeskuses: Toompea lossis ja Kadriorus. Kalmu arhitektuuriajaloolisel tööl on ka rakenduslik väljund. Tema uurimuste alusel koostatud eritingimuste järgi on restaureeritud Riigikogu hoonet, Kadrioru kantseleihoonet ja Toompea lossi, mis on taganud Eesti riigi fassaadile järjepidevuse."

Vabariigi valitsus kinnitas teaduspreemiate laureaadid oma 9. veebruari istungil. Pikaajalise tulemusliku teadus- ja arendustöö eest said 40 tuhande euro suurused preemiad matemaatikaprofessor Ülo Lumiste ja meditsiiniteadlane Heidi-Ingrid Maaroos. 20 tuhande euro suuruse preemia pälvisid Mart Kalmu kõrval veel Jaan Janno, Mart Loog, Kai Kisand, Ülo Mander ja Kalle Kirsimäe, Jaan Liira ning Eiki Berg - viimane sotsiaalteaduste alal uurimuste tsükli "Identiteedid, konfliktne enesemääratlemine ja de facto riigid" eest.

Eesti Vabariigi teaduspreemiad määratakse Eesti teadustöötajatele ja teaduskollektiividele silmapaistvate teadustöö tulemuste eest.?Ettepanekuid preemia määramiseks esitavad komisjonile ülikoolide ja Haridus- ja Teadusministeeriumis teadus- ja arendusasutustena registreeritud teadus- ja arendusasutuste teadusnõukogud ning Eesti Teaduste Akadeemia akadeemikud. Preemiad antakse üle Eesti Vabariigi aastapäeval.

...ja klaasipreemia Käsperile
Eesti Klaasikunstnike Ühendus andis viiendat korda välja preemia, millega tunnustatakse professionaalseid klaasikunstnikke nende erialase kõrgetasemelise tegevuse eest. Seekord pälvis tunnustuse Eeva Käsper, kelle tegevus on zhürii liikme Tiina Sarapu sõnul toonud Eestile kui klaasimaale suurt tähelepanu: "Eelkõige pean silmas tema poolt juhitud projekti "Klaasimaailm" ning erakordse peegelinstallatsiooni püstitamist Frauenau klaasskulptuuride parki. Tahan esile tõsta installatsiooni "Hällilaul" ja ka mitmeid objekte tema origami-seeriast." Iga kahe aasta järel antava preemia on varem pälvinud Mare Saare, Tiina Sarapu, Rait Prääts ja Kai Kiudsoo-Värv.

Kangro diskreetsed objektid
Draakoni galeriis saab 25. veebruarini uudistada Kirke Kangro (1975) "Diskreetset elevanti". Kunstnik vaatleb diskreetsust kui probleemi isiklikul ja ühiskondlikul tasandil. "Kangro kunstnikukäekirjale iseloomulik must ja sünge vormikeel, millest immitsevat süngust pehmendab vaataja jaoks enamasti siiski pehmete materjalide eelistamisest tulenev tugev absurdidoos, küsib olemuslikult kõige lihtsamaid küsimusi, mida kõik inimesed vahetevahel küsivad, ent millele selget vastust andma siiski ei kiputa. Miks? Sest see pole ju "minu asi" või "meie probleem" ning üldse "võõrastesse asjadesse oma nina ei topita". Nii jääbki probleem enamasti lahendamata, kuningas jääb alasti ja elevant, kelle kohalolu ruumis keegi justkui märgata ei taha, hoiab diskreetselt varju. Värvikaid kõnekujundeid on mitmeid, aga taktitunde küsimus on ikka ja jälle üks ja seesama," nendivad näituse korraldajad.

Praegu on Kangro ühtlasi kureerimas hiliskevadel Tallinna Kunstihoones avanevat rühmanäitust tööpealkirjaga "Eksootiline". Ning lisaks aktiivsele tegevusele kunstniku ja kuraatorina juhatab ta Eesti Kunstiakadeemia installatsiooni ja skulptuuri õppetooli.

Piirideta fotograafia
Tartus galerii Noorus on 3. märtsini üleval post-lomograafia fotonäitus "OMG! See teeb pilti, kui ma siia vajutan". Näitust kureerib Tartu Kõrgema Kunstikooli neljanda kursuse fotograafiatudeng Sirla, kes on ühtlasi juba kolm aastat pidanud fotoblogi moblapildiblog.blogspot.com.

"Leian, et kui pildistamise ajal ei muretseta nii palju tehniliste parameetrite pärast ning kui pildistamise akt ei ole väärtus omaette, vaid loomulik ja peaaegu et märkamatu osa igapäevategevusest, on piltide sisu ehedam, lähedasem, isiklikum, huvitavam. Fotograafia ei ole midagi sellist, mida peaks kartma valesti teha. Ei ole õigesti ja valesti tehtud pilti, on õige ja vale pildi kasutus," selgitab kuraator.

"Kutsun seda post-lomograafiaks. "Post" nagu midagi, mis on pärast ja "lomograafia" kui printsiip, et korrektne värviruum, valged kindad ja kallis tehnika on jobudele. Lomograafia tekkis alternatiiviks konventsionaalsele (hobi)fotograafiale, kus on tähtis kallis fototehnika, täpsed otsused, kindlad reeglid, eksimatus, ideaalsus. Sellest ka sarnastele mustritele alluvad tulemused. Lomograafid julgustasid piire ületama ja reegleid rikkuma. Väga lahe mõte, aga nüüd, umbes 20 aastat hiljem, on lomograafia sisemaailmas tekkinud omakorda reeglid, millest üle ei astuta. Taaskord on jõutud punkti, kus on vaja uuesti üle piiride astuda, sest praegune kontseptsioon on muutunud tuimaks, reeglipäraseks ja igavaks."

Näitused Tallinnas
Hobusepea galeriis näitab 27. veebruarini oma töid EKA maalitudeng Fred Kotkas (1986), kelle esimest isikunäitust iseloomustab "voolav skulpturaalsus ja õlivärvi asendumine kõikvõimalike teiste vahenditega, millega on võimalik edasi anda kujutist, pildisügavust, huumori detailirikkust ning iseennast". Näitusel ega töödel ei ole pealkirju, sest "valminud teosed eelistasid kõneleda iseenese loodavas keeles". Kunstniku sõnul oli näituse tegemise üheks ajendiks enese isaks saamise hirmudega tegelemine.

Hop galeriis on 6. märtsini lahti "Oma asi - asja oma". Tartu Kõrgema Kunstikooli tekstiiliosakonnas toimunud Eva Jakovitsi workshopil lõid nüüd näitusena eksponeeritud tööd Kadri Essenson, Riin Kangro, Riin Kivisild, Maria Konsap, Sarah Kopli, Mari Kõrgesaar, Kairi Lentsius, Kätlin Lõbu, Kaisi Rosin, Liis Somelar ja Liis Talvis. "Tähenduslikud asjad ja isikud loovad ning mõjutavad rituaale ja argielu, kunagistest ahvatlejatest on saanud argielu igapäevased saatjad," ütlevad tegijad saateks.

Lühidalt
Galerii Metropol (Vana-Kalamaja 46) pakub 3. märtsini Jaak Soansi näitust "Balti vaksal".
Nokia Kontserdimajas saab praegu vaadata Jaanus Sakkise maalide näitust "Lugu".

Mujal Eestis
Pärnu Uue Kunsti Muuseumis saab alates eelseisvast nädalavahetusest kuni 27. märtsini tutvuda eesti maalijate uusimate töödega. Mahukaim väljapanek Eesti Maalikunstnike Liidu 2012. aastal toimuvate ühisnäituste reas toob vaatajate ette nii juba teenekad esinejad kui äsja Eesti Kunstiakadeemia, Tartu Ülikooli või Tartu Kõrgema Kunstikooli lõpetanud noored tegijad. Teiste seas astuvad üles Jüri Arrak, Jaan Elken, Andrus Joonas, Eva Jänes, Kristiina Kaasik, Ado Lill, Mall Nukke, Tiit Pääsuke, Uno Roosvalt, Andres Tolts, Jaan Toomik, Valeri Vinogradov, Vano Allsalu, Saskia Järve, Elis Saareväli. Näituse korraldajaks on Mari Roosvalt ning kujundajaks Jaan Elken.

Tartu Kunstimaja väikeses galeriis on 11. märtsini Kadri Nikopensiuse näitus "Puiestee tn". Noore kunstniku maalisari on urbanistlik poeem inimese adapteerumisest oma keskkonda, käsitlemist leiavad argiolukorrad ja -detailid, vaated linnale ning linlaste elule. Kunstimaja monumentaalgaleriis saab aga praegu vaadata Margit Lõhmuse "Armastusetuba".

Tartu Uue Teatri galeriis avati 17. veebruari õhtul, enne Mart Aasa lavastuse "Projekt Elu" esietendust, etenduse kunstniku Erki Kasemetsa näitus "2 projekti". Esimeseks projektiks on STRUCTOR 5 - moodulsüsteem, mille abil on igal inimesel võimalik viie minutiga luua enda ainuomane mustvalge pildistruktuur. Seekord on seda teinud Uue Teatri juures tegutsev seltskond. Teiseks projektiks on endisesse dushiruumi loodud kineetiline keskkond "Pallinn 2012". Rohkem teavet www.uusteater.ee

Tartu Kunstikooli trepihallis saab vaadata maalikunstnik Ellen Polli (1927-2011) õpilaste tööde väljapanekut - austusavaldust oma õpetajale. Ellen Polli lõpetas kunstikooli Pallas ja õpetas kuni 1975. aastani Tartu Kunstikoolis joonistamist ning kompositsiooni. Näituse tööd on pärit kooli fondist, kuhu on kogunenud väärikas valik viimase 60 aasta jooksul loodud õpilastöödest.

Toimub
Tartu Kunstimuuseum haakub juubeliaastaga "Eesti Film 100" ning hakkab pealkirja all "Kunstnikud kaameras" näitama eesti kunstnikest tehtud filme. Ekraanil esitletavate kunstnike töid näeb aga originaalis sealsamas - muuseumis avatud suurnäitusel "Inimene poolsajandis", kus on väljas esinduslik valik viimase 50 aasta Eesti kunstist. Esimesena linastus 16. veebruaril Marko Raadi "Toomiku film" (2008), järgnevalt astuvad vaataja ette nii juba aastate eest lahkunud kunstnikud Elmar Kits ja Ülo Õun, elavad klassikud Enn Põldroos, Tiit Pääsuke ja Peeter Mudist ning mitmed keskmise põlvkonna loojad. Tartu Kunstimuuseum ootab kunsti- ja filmihuvilisi igal neljapäevaõhtul kell 17.30 kuni mai lõpuni. Sissepääs filmiõhtutele toimubmuuseumipiletiga; saadaval on ka soodushinnaga pääse kogu filmiprogrammile, mis hõlmab ligemale kahtekümmet kunstnikku.


© Piia Ruber



Olev Siinmaa ja Anton Soans
Pärnu rannahotell (1937)
Foto: Wikipedia



Mart Kalm
Foto: www.artun.ee



Eeva Käsper
Foto: Kaupo Kikkas



© Kirke Kangro



© Sirla



© Fred Kotkas



© Mall Nukke



E. Mäeotsa joonistus (1958)
juhendaja Ellen Polli



© Jaan Toomik
Repro: www.poff.ee

   
   

4. kuni 10. veebruar 2012

 

Eesti kauneimad raamatud
Rahvusraamatukogus on 22. veebruarini välja pandud Eesti 2011. aasta kauneimad raamatud. Iga-aastastel konkurssidel "25 kauneimat Eesti raamatut" ja "5 kauneimat Eesti lasteraamatut" valivad asjatundjatest koosnevad zhüriid aastase raamatutoodangu seast välja kujunduselt, tüpograafialt ja teostuselt parimad raamatud.

25 kauneima raamatu võistlusele esitas 65 kirjastajat 165 raamatut, valiku neist tegi TÜ teaduri Tiit Hennoste juhitud 8-liikmeline zhürii. Hennoste sõnul leidus ka eksperimenteerivaid ning fantaasialennuga üllatavaid lahendusi, ent rohkem oli head traditsioonilist klassikat, milles kujunduselemendid maitsekaks tervikuks kokku pandud. Teiste hulgas pääsesid veerandsaja parima hulka Ivar Saki "Aa - Zz. Tüpograafia ülevaatlik ajalugu", Eve Kase "101. Casting their eyes", Urmas Viigi "August Tamme päevaraamat", Tõnis Saadoja "Urmas Ploomipuu valge maja" (kujundaja Indrek Sirkel), mullu meie seast lahkunud legendaarse raamatudisaineri Jüri Kaarma kujundatud Dante Alighieri "Jumalik komöödia. Põrgu", Heljo Männi "Nõgesed ja nartsissid" (kujundaja Angelika Schneider), Rein Raua "Hotell Amalfi" (kujundaja Asko Künnap) ning Maie Raitari ja Andres Söödi "Konrad Mägi: Kunstnik. Looming. Aeg" (kujundaja Tiit Jürna).

5 kauneima lasteraamatu konkursile esitas 19 kirjastajat 35 raamatut. Kui varasematel konkurssidel on rõhk olnud eelkõige illustratsioonidel, siis nüüdsest arvestati ka lasteraamatut kui tervikut. Zhürii esimehe, EKLi asepresidendi Anu Kalmu sõnul on illustratsioonidega samavõrra tähtsad kaanekujundus, küljendus ja trükitehniline teostus. Hea lasteraamat on tervik, milles huvitavad ja eakohased pildid, mida mugav lugeda ning mille kaas kajastab adekvaatselt sisu ja sihtrühma. Parimate hulka jõudsid Edgar Valteri "Noodaspea luiskelood" (illustraator Jüri Mildeberg, kujundaja Peeter Paasmäe), Jüri Mildebergi "Putkamissu" (kujundaja Dan Mikkin), Külli Laose ja Mark Soosaare "Aett, eit ning Mia" (illustraator Mari Kaarma, kujundaja Vaiko Edur) ning Lauri Vahtre "Meie suured tegijad: eesti lapse raamat" (illustraator Anu Kalm, kujundaja Tuuli Aule).

Kauneimate raamatute konkurssi korraldavad alates 1999. aastast Eesti Kujundusgraafikute Liit, Rahvusraamatukogu ja Kirjastuste Liit, tänavu lisandus korraldajana Lastekirjanduse Keskus. Eesti kauneimad raamatud on Rahvusraamatukogu peanäitusesaalis eksponeeritud koos Eesti Kirjastuste Liidu liikmete menuraamatute ja Soome Instituudi vahendusel Eestisse jõudnud põhjanaabrite 2010. aasta kauneimate raamatutega.

Kultuuripreemia Pääsukesele
Vabariigi valitsus määras oma 9. veebruari istungil järjekordsed riigi kultuuripreemiad, millest ühe pälvis Tõnu Kõrvitsa, Anu Lambi, Mari Vallisoo ja Arvo Volmeri kõrval ka eesti maalikunsti grand old man Tiit Pääsuke. Pääsuke sai 9600 euro suuruse preemia väljapaistva näitustegevuse eest 2011. aastal.

Eesti Kunstnike Liit esitles kunstnikku oma ettepanekus Kultuuriministeeriumile järgmiselt: "Tiit Pääsukesele oli 2011 loominguliselt silmapaistev, juubelinäitust Vaala galeriis saatis väheldane, kuid kunstiliselt hõrk ekspositsioon Tallinna Jaani kirikus. Pääsukene on üks meie parimaid koloriste ja maalijaid, kes meediumiga põhjalikult tegelenud. Pääsukese kuldajal, 1970ndatel ja 1980ndatel, maalis ta Eesti maalikunsti klassikasse kuuluvad krestomaatilised tööd ("Poiss viiuliga" 1980, "Neli naist ja värvid" 1981, "Hõbekajakas" 1975 jne), 1990ndaid iseloomustab abstraktse kunsti elementide sünteesimine talle ainuomastesse maalistruktuuridesse. Pääsukese kõrgvorm on jätkuv, sõltumata maalikunsti kui kunstiliigi reitingust nomenklatuurses kriitikas.

Pääsuke kui sõltumatu kunstnikuisiksus on läbi aastakümnete olnud sotsiaalselt angazheeritud, kuid tema relvaks on habras ilu, mitmetähenduslikult tajutav värvide keemia lõuendil. Vähetähtis pole Tiit Pääsukese läbi kolme kümnendi kestnud pedagoogitöö Eesti Kunstiakadeemias, külalisprofessorina Tartu Ülikoolis, lugematute kunstikursuste pedagoogina Soome Vabariigis. Tiit Pääsukese loomingulisi saavutusi on pärjatud Konrad Mäe preemiaga ja Kristjan Raua nimelise kunsti aastapreemiaga."

Kunst vannitoast ja tagahoovist
Tallinnas avanes käesoleva töönädala lõpus meeleolukas kaksikväljapanek amatöörkunstnike loomingust pealkirja all "Vannitoas ja tagahoovis. Kunst ja kodu 2". Sigrid Saarepi kureeritud näitus on avatud Tallinna Kunstihoone galeriis 11. märtsini ning Kastellaanimaja galeriis 4. märtsini. Teoste koondamiseks näitusele kasutas kuraator 20 aasta jooksul kujunenud amatöörkunsti andmebaasi, kuhu kuuluvad erakkunstnikud, loomingulised anarhistid, leiutajad ja külageeniused - aga samuti esitati üleskutseid avalikus meedias ja sotsiaalvõrgustikes, milles paluti inimestel teatada oma erilisest kunstiteostest või naabri varjatud annetest. Lisaks originaalteostele ja fotodokumentatsioonile saab näitusel näha slaidiprogrammi fotograaf Ingmar Muusikuse poolt Eesti eri paigus üles võetud "funktsionaalsetest hernehirmutistest, start-up peldikutest ja muust rohujuure tasandi loovdisainist".

"Milline loovus pulbitseb väljaspool kunstikoole, ateljeesid ja akadeemiat? Mida luuakse linnades, külades, kodudes, tänaval, vannitoas, kuuris, garaazhis või tagahoovis? Mida on asjatundjal õppida amatöörilt? Kes omab monopoolset õigust määratleda mis on kunst? Miks ametkondliku rahvakultuuri tavasse kuulub vaid folkloristlik labajala keerutamine ja mitte õlimaal või vernakulaarse arhitektuuri objekt - näiteks Jaan Alliksoo Reigi Eiffel, millest on kujunenud väiksemat sorti teemapark?" küsib Saarep.

"Kõikjal on näha osade inimeste kõrvaldamist kunsti kontekstist. Kunst ei saa midagi otseselt muuta, sest kunstil ei ole vahetut eesmärki, ja see on tema ellujäämise ainus võimalus. Ainus võimalik valik kunsti kontekstis on subjektiivne valik, mida subjektiivsem, seda parem." Need sõnad kuuluvad kaasaja ühele mõjukamale kunstikuraatorile Harald Szeemannile.

Vannitoa-ja-tagahoovi-näitusel osalevad Harald Grave, Hando Kuntro, Heli Koit, Jaanus Ermann, Juho Kalberg, Kairi Rohtla, Peet Toome, Sirje Kivisalu, Jüri Jürna, Kaja Hiiemaa, Alar Paurson, Ivo Mänd, Jaan Alliksoo, Anna-Liisa Mällo, Dasha Pavlova, Eero Alev, Ele-Reet Ehalaid, Grete-Mai, Liidi Kirss, Maie Putk, Margus Lang, Marin Pärtel, Merje Tamm, Piia Soomeri, Päivi Randver, Rita Enna, Ruth Karjahärm, Sergei Babitsh, Sergei Naidenkof, Sigrid Naelapea, Silvi Korp, Tatjana Stomahhina, Anne Põllu, Triin Tarv, Tõnis Ülemaantee, Velly Joonas, Viljo Anslan, Lembit Reiman, Pierrot Papillon, Harri Aer ja Tanel Liivaleht.

Digitaalsed tekstiiltõlgendused, klaas ja liikumisandurid
Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis jääb 8. aprillini lahti äsjaavatud Kaunase tekstiilibiennaali näitus "Rewind history". Näituse kontseptuaalseks "ivaks" on järgitegemise aspekt tekstiilikunstis, mis on lahutamatu nii gobeläänide ajaloost Lääne-Euroopas 17.-20. sajandil kui ka antud biennaali puhul kohustuslikust zhakaartehnoloogiast.

Väljapaneku kuraator Rasa Andriushyte-Zhukiene küsis biennaalist osavõtjatelt, millistel leedu kunstnikel ja teostel on olnud märkimisväärne mõju nende loomingule. Küsitluse alusel välja valitud tööd leidsid omakorda tõlgendamist tekstiilikunstnike Monika Zhaltauskaite-Grashiene ja Daiva Zubriene poolt digitaalse zhakaartehnoloogia võimaluste piires - nii on pintslitõmbed, gravüürid ja isegi videokaadrid nüüd lõngasõlmedesse kinni püütud. Näitusel on tekstiilse töötluse pälvinud ligemale kahekümne kunstniku looming - teiste seast leiab ka praegu Kumus avatud esindusliku näitusega eesti publikule juba tuttavaks saanud Sarunas Sauka.

"Keegi ei arva, et näitusel esitatud tekstiilversioonid oleks originaalide analoogid või täpsed jäljendid. Vastupidi, me näeme reaalseid, näiteks värvierinevusi lõnga ja õlivärvi või videolõigu vahel, mis tingivad omakorda erinevused visuaalses reaalsuses ning eksitavad esteetilist meelt. Ideetasandile lisaks avaldub näitusel üks tahk, mida kuraator on rõhutanud oma eessõnas: see on kahekõne tööde vahel," selgitavad näituse korraldajad.

ETDMis avanes äsja teinegi näitus - nimelt varem Saksamaal, Gernheimi klaasimuuseumis ja seejärel Soome klaasimuuseumis Riihimäel eksponeeritud väljapanek eesti klaasikunstist. Pealkirja all "Eesti kaasaegne klaasikunst" eksponeeritud teostekooslust on nüüd täiendatud nii uute tööde kui autoritega. Ka materjalikasutus on näituse korraldajate sõnul muutumas järjest vabamaks ja emotsionaalsemaks - seekord löövad "staar-materjali" klaasi kõrval kaasa ka puit, metall, foto, video, led-valgustid ja liikumisandurid. Näitusel osalevad Merle Bukovec, Liisi Junolainen, Eeva Käsper, Viivi-Ann Keerdo, Kati Kerstna, Kai Kiudsoo-Värv, Eve Koha, Kai Koppel, Ivo Lill, Toomas Mäelt, Kairi Orgusaar, Anneli Paloveer, Rait Prääts, Toomas Riisalu, Peeter Rudash, Mare Saare, Kai Saarepuu, Maret Sarapu, Tiina Sarapu, Kristiina Uslar, Kateriin Rikken, Helena Kreem, Maie Mikof-Liivik, Sofi Arshas, Piret Ellamaa, Kersti Vaks jmt. Väljapaneku kureeris ja kujundas Kati Kerstna.

Pseudogalerii kunstiakadeemias
Seoses Eesti Kunstiakadeemia senise õppehoone lammutamisega ülemöödunud aastal peatus ka selle hetkeni üliõpilaste ja noorte kunsti eksponeerimisele keskendunud EKA galerii tegevus. Nüüd on traditsioon taaselustatud - akadeemia praeguses ajutises peahoones Estonia pst 7, ruumis 265 tegutseb juba paar nädalat EKA Pseudogalerii. Esimeseks näituseks on Edmund Valtmani Fondi stipendiaadi Gudrun Heamägi näitus "Hookus Fookus". Pseudogalerii kohta leiab lähemat infot www.facebook.com/Pseudogalerii

Näitused Tallinnas
Eesti Panga Kuppelgaleriis on 10. maini avatud Tiina Tammetalu maalinäitus "Eesti maastik. Isamaa ja Emakeel". Galerii kolmel korrusel on esitatud valitud tööd kunstniku tuntuimast maalisarjast "Eesti maastik" (1992-2010), mida iseloomustab muuhulgas mulla ja teiste orgaaniliste materjalide kasutamine. Näituse ühe kuraatori Eha Komissarovi sõnul näeb Tammetalu maastikku uuest vaatenurgast, kus esikohal pole niivõrd loodusvaatluste kirjeldused kui isiklik sekkumine ja osavõtt maastiku loomisest.

Vabaduse galeriis on 21. veebruarini üleval Silva Eheri (1954) isikunäitus "Elu nimel enne paradiisi". Eheri hoolikalt ettevalmistatud näitusekollektsiooni võib vaadelda ühtse lavastusliku tervikuna, kus vaataja saab osa olemise mõtte ja eesmärgi unustanud inimesesarnaste olendite askeldustest. "Eheri maalide maailma näib nagu valitsevat tiksuv krokodill Peeter Paani muinasloost. Krokodill, keda ühelgi maalil näha ei ole, kes on alla neelanud äratuskella ja kehastab märkamatult vanaks saanud laste jaoks kõige oleva mõõdupuud, aega," mõtiskleb galerii kuraator Juta Kivimäe.

Loomeinkubaatoris (Veerenni 24) on 6. märtsini inkubaatori ettevõtete ja EKA ühisnäituste sarja teine, klaasikunstile ja -disainile pühendatud näitusmüük. Oma loomingut esitlevad kunstiakadeemia üliõpilased Mikk Jäger, Kristiina Oppi, Mai Schults, Sandra Allemann, Kairit Annus, Andra Jõgis, Marilin Kristjuhan, Külli Nidermann, Birgit Pählapuu ja Maarja Treufeldt, klaasikunsti osakonna õppejõud Merle Bukovec ja Kristiina Uslar ning Loomeinkubaatori ettevõtjad Anne-Liis Leht ja Kristi Ringkjob firmast Annkris-Glass.

Mujal Eestis
Haapsalu Linnagaleriis saab 4. märtsini näha väljapanekut legendaarse eesti graafiku Marju Mutsu (1941-1980) töödest. Kunstniku enimtuntud ja -armastatud oforttehnikas töid täiendavad näitusel seni vähem eksponeeritud akvarellid ja joonistused.

Tartu Lastekunstikooli galeriis on 23. veebruarini kunstikooli õpetajate lapse- ja noorpõlvetööde näitus "Kohavahetus". "Tänased õpetajad paljastavad, millised sokerdajad ja susserdajad nad ise olid, kui olid samas vanuses nendega, keda nad nüüd õpetavad," selgitavad korraldajad. Oma kunstilise lapsepõlve paljastavad Marina Aleksejeva, Eve Eesmaa, Ove Kalde, Riho Kall, Tiina Kuus, Reeli Kõiv, Mati Leppik, Eve Luik, Lea Malin, Katrin Musteikis, Epp Pilv, Kaja Tamm, Hando Tamm, Eve Teesaar, Enn Tegova ja Piret Viirpalu.

Jõhvi Kontserdimajas saab veebruari lõpuni uudistada Alide Zvorovski maale ja Eveli Variku fotosid pealkirja all "Aplaus III". "Pildil on alati sügavam tähendus kui lihtsalt pildiks olemise rõõm. Ometi ka kõige teravam kunst jääb elule alati alla," arutlevad autorid. "Pildid on nagu uksed, mille taga on lugu. Ja vaatleja roll pole siinkohal vähem tähtis."

Pärnu Kunstnike Majas on 3. märtsini eksponeeritud maaliväljapanek, mille autoriteks Tartu Ülikooli maalikunsti kolmanda kursuse tudengid Kristi Tammik ja Gerli Kont. Noorte kunstnike endi sõnul tahtsid nad teha näitust, mis keskendub kompositsioonile: "Teha maalikompositsioone kompositsiooni pärast, kasutades meile kõige mugavamaid ja loomulikumaid tehnikaid ja materjale. Lisatähendused, mis paratamatult tekivad, on töö valmimise protsessi loomulik jätk, kord vähem, kord rohkem suunatud."

Paide kultuurikeskuses (Pärnu mnt 18) on 3. märtsini välja pandud Eesti Sisearhitektide Liidu rändnäitus "RUUMIPILT 2010 - Eesti parimad interjöörid ja disain".


© Tiit Pääsuke



© Margus Lang



© Ivo Mänd
Foto: Rita Altmets



Näitus "Rewind history"



© Eeva Käsper



© Gudrun Heamägi



© Tiina Tammetalu



© Silva Eher



© Marju Mutsu



© Gerli Kont


   
   

28. jaanuar kuni 3. veebruar 2012

 

Ootused ja lootused Eesti Kunstiakadeemias
Eesti Kunstiakadeemias peeti 2. ja 3. veebruaril kunstihariduskonverentsi "Avalikud ootused / Public Expectations". Muuhulgas arutleti selle üle, millist rolli võiks ja peaks kaasaegne kunst ühiskonnas täita, millised on nii ühiskonna kui kunstitegijate ootused ja lootused - samuti millist haridust tuleks anda kunstikõrgkoolis ning kuidas arendada senisest tõhusamat koostööd üldhariduskoolidega. Konverentsil osales ligemale kakssada kunstiõpetajat, haritlast, professionaalset kunstnikku ja haridusametnikku Eestist ja välisriikidest.

Peaesinejatena kõnelesid Kopenhaageni Kuningliku Kunstiakadeemia rektor ja kunstikriitik professor Mikkel Bogh, Vilniuse Kunstiakadeemia skulptuuri professor Henrik B. Andersen, Aalto Ülikooli vabade kunstide professor Teemu Mäki, Maribori Ülikooli pedagoogika professor Tomaz Zupancic ja Tallinna Ülikooli emeriitprofessor kasvatusteaduste alal Viive-Riina Ruus. Oma laiema nägemuse kunstihariduse problemaatikast esitas haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo. Konverentsi moderaatoritena astusid üles EKA vabade kunstide dekaan professor Andres Tali ja kunstipedagoogika õppetooli juhataja dotsent Annely Köster.

Ettekandeid täiendanud ümarlauavestlustest käsitles "Miks ja kuidas kunsti õpetada ja õppida?" kunstiõpetajate magistriõppe arendamist kui üht olulist tegurit kaasaegse kunstihariduse edendamisel, pealkirja all "What M stands for in MA?" arutleti aga kunsti magistriõppe arendamise üle. Ümarlauavestlustes käsitleti lähemalt veelt selliseid teemasid nagu "Ülikoolilt koolile" ja "Kunsti(hariduse) positsioon ühiskonnas".

"Situatsioonis, kus kaasaegne kunst peab oma põhiliseks ülesandeks teda ümbritseva sotsiaalse keskkonna kriitilist peegeldamist ja analüüsi, on - vähemalt Eestis - tekkinud situatsioon, kus kunstiakadeemia peab oma põhiülesannete läbiviimiseks pidevalt tõestama oma olemasolu vajalikkust ja olulisust. On tekkimas teatud polariseerumine - osa publikust (ja ka paljud ühiskonna otsustajad) on asumas seisukohale, et taolisel kujul ei vasta kaasaegne kunst (ja sellega koos ka kunstiõppeasutused) enam oma aastakümnete jooksul väljakujunenud eesmärkidele. Need tendentsid ei väljendu küll veel ametlikes avaldustes, kuid on jälgitavad meedias avaldatud märkustes ja kommentaariumides - ja igal tasandil. Seda on tunda ka avalikku ruumi ilmestavate kunstiteoste tellimisel, kus konkurssidel võidutsevad populistlikud tendentsid ning spetsialistide hinnangutele eelistatakse n-ö rahva arvamust," kommenteerib konverentsi üks eestvedajaid, Andres Tali.

"Kahtlemata on kujutav kunst aastakümnetega muutunud. Eriti teravalt on seda muutust tunda Eestis, kus 1980-90ndate vahetusel muutus kogu kujutava kunsti paradigma. Selle muutuse järelmõjudes liigume praegugi. Tänased otsustajad ja valdav enamik kunsti tarbijad on oma kunstitarbimise eelistused välja kujundanud 30-40 aastat tagasi, hoopis teises kultuurisituatsioonis. Samas on noorem põlvkond üha rohkem suundunud kommertskultuuri tarbimisele. On tekkinud teatav vaakum, kus ühed ei taha ja teised ei oska tahta. Teisalt on loomulik, et ühiskonnal on kunsti suhtes (ja sealhulgas ka kunstiõppeasutuste suhtes) teatavad ootused, mida nimelt ja kuidas peaks kunstis käsitlema. Kuid ka kunstnikkonna erinevad põlvkonnad pole antud küsimuses ühel meelel."

Eesti algvorm Kelomehe luubi all
Vaal galeriis saab veebruarikuu lõpuni näha Raivo Kelomehe näitust "Eesti algvorm". Meie üht juhtivat meediakunstnikku ja -teoreetikut huvitab küsimus eesti kunsti algkujundist, -mateeriast ja -mõjust ilma kultuurilise ja ajaloolise ladestuseta. Nii ongi näituse keskmes kunstlik ja olematu objekt, millest on aga tehtud käegakatsutav 3D-väljatrükk ja selle vaadetest omakorda joonistused. Kunstniku taotluseks on siduda algseimat visuaalvormi kaasaegseimaga, ürgset ja vahetut keerulise ja transdistsiplinaarsega. Kogu protseduuri tuumaks on "kultuurimõjutuste mahakoorimise autistlik meditatsioon".

"Proovides ette kujutada, et Eesti pinnal ei oleks 5000-aastast inimtegevuse ajalugu või meile teadaolevat kunstilugu, et rahva teadvus ja mälu poleks mõjutatud arusaamadest varasema kohta, püüab kunstnik leida vastuseid mitmetele küsimustele. Mis oleks algseim reaalsus, mida võiks pidada kujutava mõtlemise aluseks? Missugune näeks välja tsivilisatsiooni- ja mõjutuste-eelne ning sootsiumi tegevust mittepeegeldav kujutav kunst? Missugune on minevik enne minevikku?" - nii kaardistavad näituse korraldajad Kelomehe tegevusvälja.

Tüpograafia ajalugu Saki käsitluses
2. veebruaril esitles Ivar Sakk Rotermanni Soolalaos oma monograafiat "Aa kuni Zz. Tüpograafia ülevaatlik ajalugu". Äsjailmunud 448-leheküljeline raamat on osa meie ühe tunnustatuima graafilise disaineri ja EKA graafilise disaini professori doktoritööst ning räägib kirjatüüpidest ehk fontidest. Autori poolt fotodega illustreeritud ja kujundatud teos näitab kirjade välimuse kujunemist antiikaja raidkirjadest kuni tänaste digitaalsete fontideni, sisaldades ligemale kuuesaja shrifti jooniseid, nende autorite ning päritolu kirjeldusi. Eraldi peatükid on pühendatud Eesti kirjakasutuse ja -kunstnike ajaloole ja tänapäevale.

Doktoritöö juhendaja professor Mart Kalmu sõnul avaneb nüüd meil kõigil võimalus teada saada, kust tähed tulevad ja miks nad on sellised. Kirjastajal ja toimetajal on siitkaudu aga võimalus hakata paremini mõistma kujundaja ja kunstniku tööd.

Ivar Sakk on rahvusvahelise tuntuse saavutanud eelkõige plakatikunstnikuna. Tema eelnevatest väljaannetest võib nimetada koduloolise ja arhitektuuriajaloolise temaatikaga reisijuhte "Eesti mõisad" (2002), "Estonian manors" (2004) ja "Läti mõisad" (2007). Samuti algatas ta kümnekonna aasta eest graafilisele disainile pühendatud eriväljaanded ajakirja kunst.ee koosseisus ning pani aluse Eesti Kunstiakadeemia poolt publitseeritavale Disainiraamatu sarjale.

Tegova kolm perioodi
Tartu Kunstimuuseumis avati 3. veebruaril "Enn Tegova kolmmitmus". Tegemist on retrospektiiviga, mis vaatleb kolme eriilmelist perioodi kunstniku varasemas loomingus - Visarite aega, hüperrealismi ja neosürrealismi. Enn Tegova tulek kunstiellu 1960. aastate teisel poolel seostub Tartu Ülikooli kunstikabineti ja kunstirühmitusega Visarid, mille eesotsas oli legendaarne Kaljo Põllu. Just tolleaegsest kunstikabinetist kujunes kunstikõrghariduse kaotanud Tartus uute kunstiideede taimelava. Tegova varases loomingus segunevad pop ja abstraktne lähenemine sürrealismihõngulise ready-made´iga.

Andrus Kasemaa aegadel kujunes kunstikabinetist teine hüperrealismi keskus Tallinna kõrval. Ka Tegova hakkas 1970. aastate teisel poolel maalima suureformaadilisi, fotol põhinevaid töid, kuigi tartlastest mõttekaaslastest erinevalt ei tegelenud ta nõukogude tegelikkuse ega sõpruskonna bravuurika argipäeva jäädvustamisega, vaid kujutas pigem sürrealistlikke situatsioone ja kasutas sageli postmodernistlikku tsiteerimist.

Kolmas kannapööre leidis aset 1980. aastate lõpus ja oli seotud sürrealistide rühmituse Para 89 loomisega. Tegovale juba varem omane kalduvus metafüüsikasse suundus nüüd kindlasse, kunstniku loomuga kõige enam sobivasse kanalisse ja arenes sügavuti. Neil aastail täiendas Tegova õlimaali kummastavat pildiruumi sageli puidust või kunstmaterjalist panustega, saavutades installatsioonidena käsitletavaid lahendusi. Tegova loominguline tegevus on peaaegu eranditult seotud Tartuga. Kunstnikutöö kõrval on ta aastast 1978 tänaseni õpetanud Tartu Lastekunstikoolis ning olnud pikka aega ka selle direktoriks.

Mahetoodang loomemajanduses
Tallinna Linnagaleriis on 4. märtsini üleval Sirami näitus "Mahetoodang loomemajanduses / Culture feat. Nature". Kriitiku, kuraatori ja kunstnikuna tuntud Siram on saanud oma projektiks inspiratisooni EL direktiivist 92/43/EEC, poststrukturalistlikust paradigmanihkest keskkonnaeetikas ja Ivan Sussanini logistilistest avastustest. Näituse eesmärk on juhtida tähelepanu asjaolule, et keskkonnakaitse temaatika avalikus teadvuses on oma algsetest eesmärkidest ohtlikult võõrandunud.

Kunstnik eksponeerib maalidest, videotest, fotodest ja publiku paratamatust osalusest koosnevat installatsiooni, mis sisaldab realistliku vabaõhumaali võtmes jäädvustusi konkreetsetest Eestimaa paikadedest, sarnaste maastikumotiivide videosalvestisi ning foto- ja videodokumentatsiooni samade maalide esitlemisest metsas loomadeks maskeeritud linnainimestele. "Selles kummalises, südamlikult iroonilises karnevalilikus situatsioonis võib näha eelkõige urbanismiga seostatava nüüdiskunstniku ambivalentset, isegi ennastõigustavat positsiooni," nendib galerii kuraator Reet Varblane.

"Normaalne praegusaegne kunstnik, kui välja arvata mõned hullud soomlased, loodustemaatikaga ei tegele. Nüüdiskunst ja probleemid, millega see tegeleb, asuvad linnas. Mõned kunstnikud kolivad maale ja hakkavad ajama mingit romantilist joga sulnitest päikeseloojangutest ning kargetest talvehommikutest, need visatakse enamasti nüüdiskunstnike kambast välja," tunnistab kunstnik ise. Ka näituse ideelist lähtekohta avades on autor üpriski selgesõnaline: "Säästev areng, mahetoodang, taaskasutus ja muud nn. rohelised argumendid on muutunud suvaliseks turundusmulaks, mida osavam osa elanikkonnast kasutab lihtsalt selleks, et luua endale võimalus veel rohkem tarbida. Sellise mentaliteedi vastu aitab kõige paremini reaalne kontakt selle osaga keskkonnast, mis ei ole tehiskeskkond. Teiste sõnadega: minge metsa!"

Sirami väljapanek juhatab sisse teema "Roheline planeet" - ühe Linnagalerii tänavustest programmidest, mis käsitleb meie ühiskodu planeedi Maa praegust olukorda. Kuid kunstnikud ei esita kriitilisi küsimusi mitte ainult tegeliku olukorra, vaid ka selle lahendamiseks vastu võetud otsuste, direktiivide, lõputute, sageli mitte kuhugi viivate diskussioonide ning neile vaatamata siiski ületarbimise jätkumise kohta.

Joonistamisest napilt ja sisukalt
Pärnu Linnagalerii Raekojas (Uus tn 4) demonstreerib 25. veebruarini joonistustenäitust "Napp". Margot Kase kureeritud väljapanekul osalevad veel Anu Purre, Evelyn Müürsepp ja John Grzinich, Indrek Tali, Jaanika Peerna, Joonmeedia, Kadi Pajupuu ja Marilyn Piirsalu, Kaija Kesa, Kaili-Angela Konno, Laura Põld, Laura Pählapuu, Lembe Ruben, Liisa Kruusmägi, Pastacas ja Piia Ruber.

"Näitus käsitleb mälu ja kujutlusvõime suhteid nähtavaga, valdkondadeüleseid tõlkeid ja tõlgendusi, ülestähendatu vormi ja tähenduste töötlust, kujutamise protsessi ja vahendi väljenduslikke võimalusi napi ja tiheda, subjektiivse ja objektiivse ning isikliku ja avaliku telgedel," selgitavad korraldajad. Vahendite poolest kasutatakse nii klassikalisi kui kaasaegseid joonistusvahendeid söest ja paberist seina, põranda, performantsi ja animeeritud videoni.

Näitused Tallinnas
Draakoni galeriis näitab pealkirja all "Sa pead minuga abielluma!" 11. veebruarini oma töid Andro Kööp. Näitus on hommage ühele mullu lahkunud staarile - nimelt eksponeerib Kööp post-popilikke õlimaale, mis kujutavad Hollywoodi 20. sajandi üht kõige ikoonilisemat filmitähte leedi Elizabeth Taylorit (1932-2011) ajakirjade esikaantel. Andro Kööp (1967) alustas näitusetegevust 1980. aastate teises pooles, olles edaspidi aktiivne küll sisekujundajana, küll moe- ja tarbekunstnikuna, ent pälvides varakult tähelepanu ka kujutava kunsti valdkonnas. Antud projekti puhul huvitab kunstnikku tema enda sõnul meedia loodud kuvandite suvalisus ja meedia-kuulsus kui kiiresti kaduv seisund. Kööbi glamuursetele maalidele sekundeerivad väikesed väljatrükid Taylori osatäitmistest nii kinos kui ka teles, sekka on pikitud "säravamaid" esikaanehüüatusi maailma meediast Liz'i lugematute armusuhete, sassis pereelu ja ekstravagantsuste kohta.

Hobusepea galeriis on 13. veebruarini Sven Parkeri "Platvorm" - näitus noore inimese identiteedist, mis "püsib pidevas nomaadses ja lenduvas olekus tänu finantskapitali liikumisele, tehnoloogia arengule, alailma kaasajale jalgu jäävale haridussüsteemile ja popkultuuri tarbimisele nüüdisaegses globaliseerunud informatsiooniühiskonnas". Esitletavad taiesed on eelkõige rekvisiitide ja butafooria rollis, et autor saaks püstitada nende taustal küsimusi kohaspetsiifika, ideologiseerimise ja kultuurilise müstifitseerimise teemadel. "Näitusel, kus grafiti egalitaarne esteetika kohtub "valge kuubi" elitaarse esteetikaga, "orientaalne" Pärsia vaip "euroopalike" kunstpalmidega, autori sõbrad, maalitudengid, fotorobotiga ning Ian Curtis Werner Herzogi ja Iggy Popiga, satub noore Eesti kunstiharitlase identiteedi-problemaatika keskmesse paratamatult lava ise - autoripositsioon kui lähteplatvorm, galerii kui avalikkuse kõnetamisplatvorm, näitus kui platvorm," kommenteerib kunstiteadlane Andreas Trossek.

Mujal Eestis
Raplamaa Kaasaegse Kunsti Keskuses (Raplas, Tallinna mnt 3b) on 19. veebruarini eksponeeritud näitus "Kroonlühter", kus 14 kunstnikku esitlevad verivärskeid, spetsiaalselt selleks näituseks valminud klaasist valgusinstallatsioone. Oma loominguga on esindatud Sofi Arshas, Piret Ellamaa, Erki Kannus, Kati Kerstna, Anneliis Leht, Herbert Orgusaar, Kairi Orgusaar, Birgit Pählapuu, Kateriin Rikken, Kristi Ringkjob, Kalli Sein, Valev Sein, Eili Soon ja Raili Velt. Loomulikult ei maksa näituselt otsida tavapäraseid kroonlühtreid - pigem ikka selle idee tõlgendusi ja erinevaid kunstnikunägemusi. Osalejate sõnul on "Kroonlühter" pühendatud eelkõige valgusele ja valguse võidule pimeduse üle.

Toimub
Pühapäeval, 5. veebruaril kell 12 räägitakse lastele Kumus pereprogrammi "Kukesammud" raames Kristjan Raua tuntud maali "Kosjasõit" lugu, mis on "salapärane, õpetlik ja pisut hirmutav". Loomulikult vaadatakse veel teisigi kunstiteoseid ja tehakse kunstiateljees ka ise loovtööd. "Kukesamme" tehakse Kumu kunstimuuseumis iga kuu esimesel pühapäeval ning nende raames toimuvad lihtsas vormis vestlused kunstist ja kunstiajaloost - teemade kaupa võetakse vaatluse alla värvikamad teosed Eesti kunstiklassikast. Eelkõige on osalema oodatud lapsed vanuses 5-11 aastat ja nende saatjad. Programmis osalemiseks piisab muuseumipileti soetamisest.


Raivo Kelomees
Foto: Vaal



© Ivar Sakk



© Enn Tegova



© Siram



© Laura Põld
Näitus "Napp"



© Andro Kööp



© Sven Parker



Näitus "Kroonlühter"



Kristjan Raud "Kosjasõit"
Repro: EKM

   
www.kunstikeskus.ee keskkonnas leiduvate mistahes algupäraste tekstide, tõlgete, terviklike info- ja lingikogumite ning pildimaterjali reprodutseerimine ainult KUNSTIKESKUS.EE ja/või nende autorite ja/või nende valdajate nõusolekul. Originaalteoste ja viidatud materjalidega seotud õigused kuuluvad üldjuhul nende autoritele ja/või valdajatele.