24h galerii
Kunstiteadlikkuse Keskus
tagasi avalehele
 
ARHIIV kunstiuudised
 
Kunstiteadlikkuse Keskuse kunstiuudised
Toimetaja Vano Allsalu
DETSEMBER 2011
selle kuu varasemad uudised vt. allpool
   
   

17. kuni 23. detsember 2011

 

Doktoritöö moest ja taaskasutusest
20. detsembril kaitses moekunstnik Reet Aus Eesti Kunstiakadeemias oma doktoritööd "Trash to Trend - Upcycling in Fashion Design" ("Prahist popiks - taaskasutus moedisainis"). Eesti esimest loomingulist doktoritööd juhendas prof. dr. Harri Moora, oponendiks oli dr. Joan Farrer, eelretsensendina tegutses lisaks viimasele ka prof. Martin Pärn. Tuginedes akadeemilisele uurimistööle ja pikaajalisele disainerikogemusele töötas Reet Aus praktiliste näidete ning eksperimentide najal välja väärtustava taaskasutuse (upcycling) meetodist lähtuva disaini- ja tootmismudeli "Trash to Trend", mis võimaldab luua minimaalse keskkonnamõjuga moetooteid.

Doktoritöö peamiseks eesmärgiks on leida vastus küsimustele, kuidas rakendada disaini moetööstuse keskkonnamõju vähendamiseks ja tuua disaini abil tekstiilijäätmed tagasi eluahelasse, andes neile uue väärtuse. Uurimuse alguses suuresti intuitiivselt loodud metodoloogiline raamistik kuulub praktikast juhinduva uurimuse paradigmasse (practice-led research). Reet Ausi uurimuse peamiseks edasiviivaks jõuks on olnud moekollektsioonide ja teatrikostüümine disainimine.

Erinevate üksteist täiendavate meetodite kasutamine uurimisprotsessis andis tulemuseks rea osalt sõltumatuid, osalt üksteisega seotud väljundeid: disaini- ja tootmismudeli "Trash to Trend", teatridisaine ning moekollektsioone, kaubamärgi "Reet Aus Upcycled", tekstiilijäätmete kaardistamise veebiplatvormi Reuse ja muudki huvitavat-kasulikku. Väärtustava taaskasutuse meetodist lähtuv disaini- ja tootmismudel on kavandatud rakendamiseks ühteaegu nii unikaaldisainis kui seeriatootmises. Reet Ausi doktoritööga on võimalik tutvuda Eesti Kunstiakadeemia raamatukogus ja kodulehel.

Disainist ja arhitektuurist emakeeles
Eesti Kunstiakadeemia kirjastuselt ilmus äsja Karin Pauluse raamat "Tootedisain. Asjad minu elus" - esimene disainiajalugu, mille on kirjutanud eesti autor eesti lugejale. Ning loomulikult leiab erinevalt tõlgitud disainilugudest nüüd koos maailma disainiga käsitlemist ka eesti oma. Raamat on mõeldud kõigile, keda huvitab tootedisaini ajalugu või kes soovivad lihtsalt arutleda meid ümbritsevate asjade üle. "Miks mitte hiilata teadmistega sellest, et eakate sugulaste Mustamäe korteri sisustusideed on pärit Bauhausist?" küsib autor.

Traditsioonilist käsitluslaadi järgides on Paulus esile toonud disaini tipphetkede kronoloogia, olulisemad probleemid ja ilmekamad seisukohavõtud; raamatu rosinateks on intervjuud põnevate disaineritega. Muuhulgas uuritakse ka seda, kuidas mõistavad disainiasju psühhoanalüüsi gurud, feministid ja radikaalsemad teoreetikud ning milline on esemekujunduse seos brändidega. "Karin Pauluse raamat suudab siduda maailmatrende eesti disainiga nii, et kohalik, aina tugevnev disainimaailm ei pea häbisse jääma. Disainiüliõpilastele kohustuslik teos, aga teistelegi oluline," arvab kriitik ja disainer Tõnu Kaalep.

Karin Paulus on disainiajaloolane ja -kriitik, kes kureerinud mitmeid arhitektuurinäitusi, kirjutanud disainist, ehituskunstist ja sisearhitektuurist. Töötab Eesti Ekspressi arhitektuuri- ja disainitoimetajana ning õpetab Eesti Kunstiakadeemias disaini- ja interjööriajalugu. Raamatu "Tootedisain. Asjad minu elus" on kujundanud Martin Rästa. Väljaanne on müügil kõigis hästivarustatud raamatupoodides ja Eesti Kunstiakadeemia raamatukogus (Estonia pst 7/Teatri väljak 1).

Täiendust on saanud ka emakeelne arhitektuurikirjandus: detsembri alguses ilmus arhitekt Jüri Soolepi sulest "Ruum ja mõte: 10 loengut arhitektuurist" (väljaandjad EKA arhitektuuriteaduskond ja AB Medium). Raamatus on vaatluse all ruumi ja koha mõiste, arhitektuurse ruumi ja aja kokkusulamine, arhitekti loominguline mõte, vanem Eesti ruumistruktuur, geomeetria, teoloogia ning võimu ja ruumi omavahelised suhted.

Pildiotsijad fookuses
Tallinna Kunstihoone galeriis on 8. jaanuarini üleval tänavuse Wiiralti stipendiumi pälvinud noore kunstniku Paul Kuimeti isikunäitus "Viewfinders". Näituse avamisel 21. detsembril esitleti äsjavalminud raamatut "In Vicinity" kunstniku eelmisest isikunäitusest Hobusepea galeriis - tegelemist urbanistliku keskkonna ja selle identiteedi kujunemise küsimustega jätkab Kuimet ka oma uue näitusprojektiga.

Galerii kuraatori Anders Härmi sõnul vaatlevad eksponeeritud kolm teost "teatud keskkondi neid teatud mõttes võõritades või siis keskkondade sisemisi vastuolusid ja võõristust võimendades, vastuolusid üleforsseerides". Näituse keskseks teoseks on valguskastidest koosnev fotoinstallatsioon, mis kujutab kaheksat järjestikku paiknevat maja Helsingis, Toukola linnaosas, Kairo-nimelisel tänaval. Kui "In Vicinity" kujutas maju Tallinna-lähedastes uuselamurajoonides, siis Kairo tänav on pildistatud teatud kontseptualiseeritud vaatepunkti silmas pidades tänavafronti mööda ning kujutab juba väljakujunenud identiteediga piirkonda.

"Kuimeti näitus viib vaataja otse objektide, maastike ja kohanimede vastuolude keskmesse: objektid, mis ei kuulu keskkonda, keskkonnad, mille nimed seostuvad hoopis teiselaadsete meeleoludega, tekst ja pilt, mis sillatakse omavahel meelevaldselt ning lõpuks koht, mis on kohatu. Kujutades teatud mõttes võimatuid asju, kompab Kuimet ka fotograafia kui meediumi piire, meediumi enda keskmes peituvat võimalikkuse ja võimatuse ähmast piiri," kommenteerib Härm.

Kunsti toidust
Võru Linnagaleriis saab 20. jaanuarini uudistada eesti kunstnike ühisnäitust "Toit". Näituse idee kujunes kuraatorite Andrus Raagi ja Jana Huule ühises tõdemuses: "Tänapäeval on inimestele väga oluline toidu teema - mida süüa, kui palju süüa, dieet, mahetooted, figuur, kas vaimutoitu on piisavalt, mis meie hinge toidab, kas me seedime kõike, mida pakutakse." Samuti oli kohaliku kunstielu edendajate sooviks tuua esinema kunstnikke, kes ehk muidu oma töödega kunagi Võrru ei satukski. Korraldajaid innustas ka asjaolu, et galerii varasemad temaatilised ühisnäitused "Kiri" ja "Kos sa olõt?" pälvisid positiivset tagasisidet nii kunstnike kui külastajate poolt.

Nii sündiski mitmekesine toidu-aineline kunstiväljapanek, millelt leiab maale, skulptuure, installatsioone, video- ja tekstiilikunsti. Näitusel osaleb ligemale kuuskümmend kunstnikku, teise seas näiteks Tiiu Kirsipuu, Mall Nukke, Ilmar Kruusamäe, Andres Tolts, Jaan Luik, Toomas Kuusing, Anna Hints, Taje Tross, Andres Sütevaka, Andrus Joonas ja Alide Zvorovski. "Meie laud annab meile näo. Mida tarbime, saab osaks meist ja vaatab meile peeglist vastu," mõtisklevad näituse tegijad. Siiski ei maksa arvata, et kunstnikud oleksid käsitlenud söögiga seonduvat vaid seedimise tasandil...

Eesti võõramaalaste silmis
TLÜ Akadeemilises Raamatukogus (Rävala pst. 10) 11. jaanuarini avatud põhjalik väljapanek avab huvilistele seda, kuidas paistsid siinsed paigad kaugelt tulnutele möödunud sajanditel. Näitusel "Eestimaa võõramaalase pilgu läbi. Hortus Librorum 19" eksponeeritud trükised pärinevad TLÜ Akadeemilise Raamatukogu baltika ja haruldaste raamatute osakonna kogudest. Näituse koostasid Kaja Tiisel ja Sirje Bormeister, kujundas Rene Haljasmäe.

Kaja Tiiseli sõnul pole Eesti minevikus kuulunud klassikaliste reisisihtmärkide hulka, seetõttu puuduvad meie maa kohta ka harjumuspärased reisikirjeldused. 18. sajandil ilmus küll mitmeid kirjeldusi Baltimaadest, kuid nende autorid ei külastanud Eestimaad mitte huvireisijatena, vaid pigem saabusid nad siia tööle. "Enamasti oli tegemist kodu- või kirikuõpetajatega, kes tulid Saksamaalt ja leidsid siin tööd. Ühtlasi tutvusid nad suuremal või vähemal määral ka kohalike olude ja elanikega ning panid kirja oma muljed, et neid siis kirja vormis kodumaale jäänud lähedastega jagada või hiljem reisipäevikuna avaldada. Paljud pöörasid tähelepanu ka talupoegadele ja nende olukorrale. Võõra pilk oli igal juhul teravam kohaliku omast ning eestlased ja nende eluviis oli neile küllaltki eksootiliseks nähtuseks. Seetõttu on üsna palju kirjeldatud maarahva keelt ja kombeid, eluolu, rahvaluulet, iseloomujooni," selgitab Tiisel. Vanad Eestimaa vaated on nüüd digitaliseerituna leitavad grafo.tlulib.ee

Näitused Tallinnas
Raja tänava galeriis (Raja 11A) toimub 15. jaanuarini Eesti Kunstiakadeemia skulptuuriosakonna eestvedamisel esimene Beneetsia Viennaal alapealkirjaga "Illuminaator". Üritus on kavandatud toimuma iga aasta detsembris, "esiklaps" sündis Marko Mäetamme juhendatud kursusest, mis kutsus EKA graafika II ja skulptuuri III kursuse tudengeid üles avaldama oma arvamust kaasaegse rahvusvahelise kunsti suursündmuse, äsjalõppenud 54. Veneetsia biennaali suhtes. Muuhulgas anti ürituse raames välja ka Beneetsia Viennaali rändauhind "Kulda nuuskav koer", mis sedapuhku läks II kursuse graafikatudengile Johan Elmile. Tema poeetiline videoinstallatsioon "52 hertzi. Armastuslaul" räägib reaalsest elust võetud juhtumi toel üksikolendi ja ühiskonna kommunikatsiooniprobleemidest.

Kunstisalongis Allee (Pikk 34) saab 7. jaanuarini 2012 uudistada Silvia Leitu (1912-1969) sajandale sünniaastapäevale pühendatud väljapanekut. Leitu õppis aastatel 1930ndatel kunstikoolis "Pallas", kus ta oli Nikolai Triigi õpilane; juba õpingute ajal alustas ta tööd kostüümikunstnikuna "Vanemuises" ja jätkas hiljem "Estonias". 1944. aastal põgenes kunstnik Saksamaale, kus täiendas end Müncheni Kunstiakadeemias; aastast 1951 tegutses Silvia Leitu vabakutselisena Rootsis, illustreerides raamatuid, tehes moekavandeid ja ruumikujundusi ning tegeledes vabaloominguga. Allees on eksponeeritud tosinkond figuraalset kompositsiooni ja lillepilti 1950-60ndatest aastatest, tehnikateks akvarell ja litograafia.

Mujal Eestis
Tartus Y-galeriis saab 7. jaanuarini tutvuda Ivar Veermäe ja Karel Koplimetsa näituseprojektiga "Personal Record". Kunstnikud tegelesid Tartu linnas sotsiaalse kaardistamisega, püüdes võhivõõrastelt inimestelt teada saada andmeid, mida meist paljud jagavad enda kohta lahkesti ja lausa küsimata interneti suhtluskeskkondades. Ent kuidas reageerida, kui keegi esitab uurivaid küsimusi sinu sõprade, kultuurihuvide ja poliitiliste eelistuste kohta tänaval ligi astudes?

Uue Kunsti Muuseum Pärnus avas kolmapäeval Jüri Arraku juubelinäituste programmi kuuluva väljapaneku "Vaimne tee". "Näituse altarimaaliks on "Viimne õhtusöök", paljude klassikute poolt läbimaalitud teema. Tähelepanelik vaataja märkab,et söögilaud on tühi, kunstnik ütleb, et viimasel kokkusaamisel on laual üksnes vaimutoit. Ent mitte keegi varasematest kunstnikest pole kaheteistkümne jüngri viimast istumist oma õpetajaga käsitlenud nii julma pintsliga kui seda teeb maestro Jüri Arrak. Kivistunud prohvet puitunud õpilastega ja ainus elav, särasilmne Juudas!" kommenteerib Pärnu kunstielu eestvedaja Mark Soosaar. Näitus jääb lahti uue aasta alguseni ning seda saab vaadata iga päev hommikul üheksast kuni õhtul üheksateistkümneni.

Kuressaare kultuurikeskuses saab praegu vaadata Janek Ojasaare fotonäitust "Hetked Saaremaaga", harivat väljapanekut "Ameerikat kujutades" ning Saaremaa Kunstiklubi 32. sügisnäitust "Liikumine". Kuressaare Raegaleriis on 25. jaanuarini eksponeeritud Eesti nukutegijate fantaasianukud pealkirja all "Koosmäng. Aastaajad". Ajamaja galeriis on näitusel "Raha hääl" väljas Rein Tääkeri maalid ja installatsioonid. Kuressaare raekeldris on näitus "Musthaldjas on tagasi uue näoga".


Reet Aus. Trash to Trend



Karin Paulus. Tootedisain. Asjad minu elus



© Paul Kuimet




Näitus "Eestimaa võõramaalase pilgu läbi"



© Silvia Leitu



© Jüri Arrak

   
   

10. kuni 16. detsember 2011

 

Pedaniku ootusrikkad arvutimaastikud
Hobusepea galeriis saab 2. jaanuarini 2012 vaadata Urmas Pedaniku (1949) teoseid näitusel "Ruumid". Aastatel 1974-1980 õppis kunstnik Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis tööstuskunsti, saavutas aga paralleelselt tunnustuse ning oma koha eesti maalipildis. Galerist Elin Kard selgitab: "Pedanik on kunstipublikule eelkõige tuntud rohkelt publitseeritud Tartu Kunstimuuseumi kogusse kuuluva, 1978. aastal valminud maali "Valgus elektrikilbil" kaudu. Alustades aktiivset kunstnikutegevust 1970. aastate alguses, sattus Pedanik popkunsti esimese laine viimastesse hetkedesse ja hüperrealismi saabumise algusesse. Kuldsed kuuekümnendad olid lõppenud, Praha kevad oli alla surutud ja alanud olid pragmaatilised, tugevdatud kontrolliga ning purunenud illusioonidega 1970. aastad. Kehtivate kunsti- ja mõtlemiskaanonite kõrval pakkusid maalikunst ja hüperrealism enim mõtlemis- ja tegutsemisvabadust. Kasutades fotograafiale iseloomulikku ja tollal uuenduslikku käsitluslaadi, valmisid Pedaniku esimesed tehnitsistlikku tulevikuvisiooni ennustavad teosed."

Pedaniku taastulekuks kunstiellu peale kahe aastakümne pikkust eemalolekut sai näitus "Vaated" Tallinna Linnagaleriis möödunud kevadel, kus kunstnik esitles linnavaateid 1970. ja 1980. aastatest, kõrvutades neid suurendatud tehismaastike - arvutite emaplaatide ja mikroskeemidega. Ka vastavatud näitusel portreteerib ta arvutite sisemusest pärinevaid vaateid, kus lambid ja transistorid vormuvad kõrg- ja tööstushooneteks ning mikroskeemid moodustavad oskuslikult planeeritud infrastruktuure. "Kummatigi ei iseloomusta Pedaniku poolt jäädvustatud ruume industriaalmaastikele omane külmus ja eemalolek ning vaoshoitud agressiivsus, vaid jätkuv 1970. aastate alguses loodud tulevikuvisiooni ootus," nendib Elin Kard.

Kunsti saab piparkoogist...
Disaini- ja Arhitektuurigaleriis avatakse 17. detsembril traditsiooniline Piparkoogimaania näitus. Korraldajate sõnul muutub galerii tänavu "piparkoogist ajamasinaks, kuhu sisse hüpates leiad end keset seiklust, kus tulevik, minevik ja olevik eksisteerivad üheaegselt. 140 loovinimest võluvad 400 kg piparkoogitaignast enneolematu kunstinäituse, millist pole kusagil mujal maailmas." Esindatud on erinevate alade tipptegijad - Meelis Pressi Arhitektuuribüroo arhitektid, Loovala kunstnikud, tekstiilikunstnikud Emma Leppermannist, Asuurkeraamika keraamikud ja paljud teised. Originaalmuusika näitusele on loonud Pastacas ja Tanel Paliale.

Piparkoogimaania eesmärgiks on väärtustada ja edasi arendada sajandeid vana piparkoogikunsti ja innustada inimesi olema loovad kõiges, mida nad teevad. Kõik huvilisi kutsutakse osa võtma ka läbi detsembrikuu vältavast fotovõistlusest, mille auhindadeks Canoni fotoaparaadid. Kõigest lähemalt www.piparkoogimaania.ee

...ja postkaardist
Tallinna keskraamatukogu näitusesaalis saavad lugemishuvilised osa kunstikoguja Mart Lepa poolt koostatud väljapanekust, mille sisuks kodumaine jõulugraafika ning uusaastakaardid 20. sajandi algusest tänaseni. Kaartide autoriteks on muljetavaldav nimekiri eesti kunstnikest: Jüri Arrak, Herald Eelma, Virge Jõekalda, Richard Kaljo, Avo Keerend, Concordia Klar, Arkadio Laigo, Malle Leis, Ly Lestberg, Silvi Liiva, Karin Luts, Raul Meel, Peeter Mudist, Marju Mutsu, Marko Mäetamm, Naima Neidre, Eduard Ole, Evald Okas, Maret Olvet, Tiit Pääsuke, Günther Reindorff, Uno Roosvalt, Ülo Sooster, Andres Tali, Olga Terri, Jaan Toomik, Maria-Kristiina Ulas, Aleksander Vardi, Urmas Viik, Eduard Wiiralt, Tõnis Vint… Enamik eksponeeritud töödest on teostatud erinevates trükigraafikatehnikates, mõned ka akvarelli, joonistuse või digitrüki vormis.

Karneval muutub kunstiks
Pärnu Kunstnike Majas on 7. jaanuarini avatud näitus "Karnevali kuninganna", mille autoriteks Helga Randmaa ja Kari Bie Erenurm. Randmaa loomingusse kuuluvad arvukad etendused ning nendega kaasnevad kostüümid, nukukollektsioon, alternatiivsed arhitektuuri- ja sisustuselemendid. "Helga on rahvakunstnik, kelle looming ei piirdu kultuurimaja huviringides osalemisega. Ta on tõeline maa sool, kes rakendab oma kunstilisi ideid nii kultuurisündmustel kui igapäevaelus. Argitoimetused võtavad sageli karnevali vormi, perekondlikud koosviibimised muutuvad häppeningideks. Nõuka-ajal kalakombinaadis kästi töötajatel valmistada tuumakiirguse-vastased kostüümid ja see väljakutse päädis abikaasa trussikutest valmistatud, nina ja silmadega peakattega," ütlevad näituse korraldajad meeleoluka väljapaneku saateks.

Juba mõne aja eest Rootsist Eestisse kunstnikuks kolinud Bie Erenurm on meie kunstimaastikul äratanud tähelepanu oma naiseks-olemise kompromissitult ausameelse avamisega. Sedapuhku oli tema rolliks eelkõige Helga Randmaa loomingu jäädvustamine, korrastamine ja mõtestamine. Täpsemalt on ta juba alates esmakohtumisest aastal 1993 dokumenteerinud oma sugulaste Randmaade elu ja tegemisi foto ja video vahendusel. Erenurme sõnul tahab ta eelkõige juhtida tähelepanu sellele, et "meie hulgas on tunnustamata kunstnikke, kes ei tegele piiride purustamisega, vaid kelle jaoks piire lihtsalt ei ole olemas". Näituse pidulikum avamine toimub 22. detsembril koos Pärnu Kunsti Aastaraamatu 2010-2011 esitlusega.

Näitused Tallinnas
31. detsembrini on Draakonis avatud Marju Vaheri "Poiss ja tüdruk"."Inimestena peegeldame teineteist, eelistades aga enamasti valida neid, kelle kaudu näeme just parimat osa endast ja oleme heitunud nendest, kes peegeldavad meile halvimat. Kui me äkki koosnemegi teiste inimeste peegelduste manifestatsioonidest, siis mis meis üldse on päris ja kui palju on inimese ISE, kui sealt maha võtta teiste kaudu defineeritav olemus?" arutleb näituse autor. Mitmekülgse kunstnikuna on Vaher õppinud skulptuuri EKAs, täiendanud end Stuttgardis keraamika erialal ning kaitsnud magistrikraadi taas Eesti Kunstiakadeemias, sedapuhku rahvakunsti ja kultuuriantropoloogia erialal.

Draakoni keldrisaalis on samuti aasta lõpuni lahti Mihkel Vorsmani (1982) isikunäitus "Tuhat kurge". Jaapanis usutakse, et inimesele, kes voldib tuhat paberist kurge, saab osaks ühe soovi täitumine - olgu selleks haigusest tervenemine, pikk elu või midagi muud. "Jaapani kultuur on kui musternäide tahtest, lojaalsusest, reeglitest ja (kultuuri)traditsioonidest. Mõnele tundub see naljakas, mõnele totter, aga mõnes äratab aukartust," selgitab näituse autor. "Mina imetlen inimesi, kellel on jõudu viia ellu oma soove ja unistusi. Kuna olen aastaid olnud oskustööline ning üle kõige hindan nii enda kui ka teiste puhul professionaalsust, siis sai see ka minu näituse lähtepunktiks." Seoses läheneva aastavahetusega on Draakoni galerii 23. ja 31. detsembril avatud 11-15 ning 24.-26.12 suletud.

Hop galeriis toob Helle Videvik läbi oma keraamiliste vormide vaatajani möödunud talvede helevalge valguse, mälestuse lumest ja selle lõputust varjudemängust. "Lükates hommikul kardinad akna eest ja vaadates õue, näen ma puhast ja säravat valget lund. Aias ja merel. Kõik tundub valge lõpmatusena. Lähemal vaatlusel näen ma palju erinevaid valgeid toone ja värvivarjundeid," kirjeldab autor oma inspiratsiooniallikaid. Materjalidest on kunstnik kasutanud kivinõusavi, shamotti, portselani, glasuure, meresoola. Pealkirja all "Valge valges" eksponeeritud töid saab vaadata 3. jaanuarini.

Draamateatris saab praegu uudistada Lemming Nageli uuemaid ja vanemaid töid pealkirja all "Must Auk". "Igaühel on kodus oma Must Kast, mis tegelikult vähemalt lennukites on oranzh. Samuti tundub teile, et koduses külmkapis elab keegi - õhtul on ta tühjavõitu ja tuli põleb sees. Mõnikord käib teie juures keegi külas ja varastab aega. Samasuguseid veidraid asju juhtub ka maalidega - nad kord valmivad ja siis kaovad, et siis uuesti välja ilmuda," kergitab kunstnik oma loomingult saladuskatet.

Mujal Eestis
Pärnu Linnagaleriis on käesoleva aasta lõpuni üleval kolm näitust. Kaili-Angela Konno "Ideaalmaastik" pakub kunstniku maastikutõlgendusi - rahu ja vaikuse ning tähenduse otsinguid. Noore klaasikunstniku Kateriin Rikkeni "Varjatud praod" toob vaataja ette puhutud klaasist krakleetehnikas tööd - valgustid ja valgusobjektid, milles on kõrvutatud mehaaniline korrektsus ja juhuslikkuse nõtkus. Leho Rubise näitus "Igavene kaif" tegeleb "müstikute sihtide tõlkimisega kaasaegse kultuuri keelde vene kultuskirjaniku Viktor Pelevini vaimus". "Traditsioonilistes kultuurides on läbi aegade olnud inimesi, kes erineval moel on püüelnud millegi poole, mida tinglikult võiks nimetada igaveseks kaifiks. Nendest säilinud kujutised on üheks tunnistuseks teest, mida ei näe," selgitab kunstnik.

Tartu Kõrgema Kunstikooli galeriis Noorus on 23. detsembrini avatud näitus "Omaeluloolisus: Kes ma olen?". Kunstnike uurimisobjektiks on elulookirjutus ja selle roll kultuuri ühe toimemehhanismina. Väljapaneku kuraatoriks on Kristina Kivirand, oma töödega osalevad veel Inge Baauw, Margot Kask, Veiko Klemmer, Paavo Käämbre, Wim Lamboo, Kristina Viin ja Nina Potrykis.

Narva Kunstigaleriis saab 16. veebruarini 2012 uudistada Kuzja Zverevi (kodanikunimega Vladislav Kuznetsovi), Eesti venekeelse kunstnikkonna ühe nimekaima esindaja 50. sünnipäevale pühendatud väljapanekut. Zverevi maalid ja graafika on sageli grotesksed ning mõjutatud kunstnikule iseloomulikest vormimoonutustest, sisuliselt poolelt aga kantud kohati tõsiselt, kohati irooniliselt nii sotsiaalsetest-poliitilistest kui lihtsalt üldinimlikest sõnumitest. Kuzja Zverev on EKLi ja Vabagraafikute Ühenduse liige.

Toimub
15.-17. detsembrini kell 12-20 toimub Viru Keskuse teisel korrusel EKA jõululaat, kus oma loomingut müüvad akadeemia endised ja praegused tudengid. Kunstiteadlikke ostjaid ootavad jõulukingina kaasaviimiseks unikaalsed autoriehted, keraamika, maalid ja disainrõivad. Kokku osaleb oma töödega enam kui 50 tegijat. Jõulumüügi traditsioon on Eesti Kunstiakadeemias kestnud juba üle veerandsajandi, Viru Keskuses ollakse oma kunstiga kauplemas esmakordselt.

18. detsembril kell 16 toimub Kumu kunstimuuseumi 5. korrusel Ene-Liis Semperi kohtumine publikuga. Vestlusringis osalevad lisaks kunstnikule kuraator Anders Härm ja kirjandusteadlane Aare Pilv, jutuajamise moderaatoriks on Kumu kaasaegse kunsti galerii kuraator Eha Komissarov. Semperi näitus - tervet Kumu viiendat korrust hõlmav ruumiinstallatsiooni ja videokunsti süntees - on Kumus lahti detsembrikuu lõpuni.


© Urmas Pedanik



© Helen Tago-Mullaste, Janno Mullaste
Foto: Pelle Kalmo



© Helga Randmaa, Kari Bie Erenurm



© Marju Vaher



© Helle Videvik



© Kaili-Angela Konno



© Leho Rubis



© Kuzja Zverev

   
   

3. kuni 9. detsember 2011

 

"No school like the old school", armastavad öelda britid, rõhutades asjaolu, et traditsioonide ja ajas kristalliseerunud kogemuse vastu ikka nii naljalt ei saa. Eks tõesta seda ka praegune näitusepilt Tallinnas, kus vaatajal on võimalik külastada kolme maineka ja väärikas eas, ent vaieldamatult vitaalse ja endiselt üllatada suutva kunstniku näitust. Need on Lola Liivat (83), Jüri Arrak (75) ja kolmikust noorimana Tiit Pääsuke, kel täitub jõulu eel 70.

Pääsuke
Tiit Pääsukese kõige uuemat ja veidi varasemat loomingut saab 30. detsembrini imetleda näitusel "Ainult maalid XXX" Vaal galeriis. Eesti maalikunsti üks juhtfiguure alustas kunstiõpinguid Tartu kunstikoolis ning jätkas ERKIs, mille lõpetas 1971. aastal. Tänavu kevadel pani Pääsuke maha 35 aastat kestnud õpetajaameti Eesti Kunstiakadeemias, öeldes ise selle kohta: "Kaua võib? Ma olen nagu jaapanlane, kel on tööraamatus ainult üks märge." Praegu on ta vabakutseline kunstnik. Pääsukest on pärjatud rea oluliste auhindade ja preemiatega, sealhulgas Konrad Mäe nimelise medaliga 1992. aastal ning Valgetähe IV klassi ordeniga 1999. aastal. Tema teoseid on mitmetes Eesti ja välismaa kunstikogudes. Praegune väljapanek Vaalas on kunstniku kolmekümnes isikunäitus.

"Vaalas eksponeeritud maalidel on kohati näha nende algus, materjal ja detailid - ühesõnaga protsess, mille käigus maal sünnib. Selle näituse teostesse on Pääsuke põiminud viiteid oma varasematele töödele. Äratuntavad motiivid, fragmendid eelmistelt maalidelt, abstraktsed vormimängud, katked ja vihjed, mis on esitatud näiliselt - aga ainult näiliselt - hooletult ning juhuslikult. See annab vaatajale võimaluse need mõttes üheks tervikuks siduda ning lõpetada maal omal moel," selgitavad näituse korraldajad.

Paralleelselt Vaal galeriis toimuva näitusega on praegu Vabaduse väljakul Jaani kiriku galeriis üleval Pääsukese Itaalia-teemalised maalid pealkirja all "Itaalia palett".

Arrak
Tallinna Kunstihoone galeriis avati teisipäeval Jüri Arraku näitus "Vertikaal ja horisontaal". Tegemist on omamoodi kokkuvõttega kunstniku tugevalt omanäolisest loomingust - ent samas jätkub edasiliikumine ning väljapandu on kõigest vertikaalse trepi üks horisontaalne aste.

Näituse võtmeteoseks on "Viimane õhtusöömaaeg", mida kunstnik maalis ligi neli aastat (2008-2011). Teos põhineb Uue testamendi ühel kõige enam tõlgendatud sündmusel, püha õhtusöömaajal, mil Kristus on viimast korda koos oma ustavate jüngritega ning kui ta juba teab, et keegi neist on ta reetnud. Jüri Arrak on konkreetsete, kuigi ikonograafiliste tegelaste kõrval toonud sisse abstraktse tasandi - püha vaimu kui mõtleva algenergia, mis omamoodi vastandub reaalsele, bioloogilisele keskkonnale ning samas osutab inimese mõtlemis- ning sellega kaasnevale eetiliste otsuste langetamise võimele.

"Jüri Arrak on üks neist vähestest kunstnikest, keda eesti rahvas tunneb - ka need, kes ei ole kursis meie kunstieluga ega külasta kunstinäitusi. Võib isegi öelda, et ta on ikoonkunstnik," rõhutab galerii kuraator Reet Varblane väljapaneku tähtsust. "Tema isikupärane käekiri, stiliseeritud kujundikeel, mõistukõneline kõnetusviis kujunesid välja tsensuurist läbiimbunud totalitaarse ühiskonnas. Tema väljendusviis on kujutava kunsti, eelkõige maalikunsti kõrval tuttav ka raamatuillustratsioonide ning animafilmide, viimasel ajal ka plaadikujunduste kaudu. Oma ainestiku on kunstnik ammutanud mütoloogiast, viimasel ajal eelkõige Euroopa klassikalise kultuuri hällist antiik-kreeka mütoloogiast, ning religioonist, eelkõige kristlikust pärimusest ning tõekspidamistest."

Ka konkreetsed ajaloolised sündmused, mis on kunstnikku puudutanud, ilmuvad tema töödesse eelkõige mütoloogiliste tõlgenduste vormis. Väljapaneku teise poole moodustavadki viimasel ajal maalitud Eesti ajaloost inspireeritud teosed ("Ohvitseride tapmine", "Komissar suudleb varju", "Poodud vari"). Ka siin on kunstnikku huvitanud eelkõige eetilised probleemid: ebaeetilised olukorrad ja eetilised otsused, inimese ning teda saatva varju suhe, võime hüpata üle oma varju.

"Vertikaal ja horisontaal" on vaid üks kunstniku kolmveerandsajandi tähistamiseks mõeldud ettevõtmistest. Möödunud nädalal avati Tartu Kunstimuuseumis tema söejoonistuste väljapanek. 8. novembril kanti Niguliste kirikus esmakordselt ette kolme eesti helilooja Jüri Arraku maalidele pühendatud uudisteosed - Peeter Vähi "Tõuseb valgus", Tõnis Kaumanni "Stabat Mater" ja Rene Eespere "Sententiae veteres". "Kõige selle kontekstis võikski Jüri Arraku näitust vaadata kui enese- ning kultuuritõlgenduste sümbioosi," lisab Reet Varblane. Arraku näitus Kunstihoone all on avatud 18. detsembrini.

Liivat
Vabaduse galeriis saab praegu tutvuda eesti abstraktse maali grand old lady Lola Liivati uusimate töödega pealkirja all "Kogum 2011. Maalid". Lola Liivat alustas oma kunstiõpinguid Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis ja lõpetas need 1954. aastal Tallinnas ERKIs. Kunstniku sõnul on tema kujunemisel olnud pöördelise tähtsusega sündmuseks 1957. aastal Moskvas toimunud rahvusvaheline noorsoofestival, kus ta omandas lääne kunstnike vahendusel esimesed mittekujutava maali kogemused. Sellest ajast alates on Liivat viljelenud järjekindlalt elamusliku koega abstraktset maalilaadi, pöördudes aeg-ajalt ka looduslähedasema käsitluse juurde maastiku-, lille- ja portreemaali formaadis. "Tema ultramariinist, punastest ja kollastest toonidest küllastunud koloriit on jäänud tänaseni jõuliseks ja säravaks," nendib galerii kuraator Juta Kivimäe.

Kunstiteadlase Reet Varblase sõnul on Lola Liivat eelkõige abstraktsionismile pühendunud kunstnik, kes on veendunud just selle diskursuse õigsuses: "Mis aga ei tähenda, et iga uus maal, loomeakt ei tähendaks ka talle uut ülesannet, kõhklusi, küsimusi. Ja see on vaieldamatult Lola Liivati maalikunsti tugevaim ning alati hindamist väärt külg. Ta ei ole küll kunagi olnud müüre purustav avangardist, kuid nii tema 1960ndate alguse pritsimistehnikas muusikaainelised interpretatsioonid, 1970ndate reaalse ja illusoorse ruumilisuse vahekorda vaatlevad assamblaazhid, 1990ndate vabanemiskogemuse väljendused kui ka päris viimased, veidi pateetilised austusavaldused oma riigile räägivad järjekindlusest, enesele kindlaksjäämisest ehk keskhoovuse trotsimisest."

Aastal 2008 pälvis Lola Liivat oma loomingu eest eesti maalikunsti kõrgeima tunnustuse, Konrad Mäe medali ja preemia - samuti on pea poolsajandi Eesti Kunstnike Liitu kuulunud daam valitud selle auliikmeks.

Näitus talvele
Kastellaanimaja Galeriis on 30. detsembrini lahti Aigi Orava ja Mari-Liis Tammi-Kelderi ühisnäitus "Talv". Kunstnikke on inspireerinud jaapani kirjaniku Tanizaki Junichiro "Varjude ülistus": "Me naudime üle kõige seda väljast tulevat ja esmapilgul ebakindlana näivat, delikaatset valgust, mis klammerdub hämariku karva seina pinnale ning on meile toeks meie ülejäänud nappidel elupäevadel." Ning autorid täpsustavad: "Kui otsime kujutluspilti melanhooliale, mis valdab meid sõprade puudumise pärast, meenub madala laega ruum, aknast avanemas vaade talvisele maastikule, hall valgus silmapiirini ning külmatunne, mis ruumis on sama terav kui väljas. Siis on hea süüdata koldes tuli, otsida välja sõprade pildid ja lasta neil enda juurde tulla, tehes nii kõik võimaliku, et hing ei külmetaks".

Talve saabumisele pühendatud ekspositsioonist leiab igatahes keraamik Aigi Orava fotoinstallatsioonid ning skulptor Mari-Liis Tammi-Kelderi kaks emotsionaalset installatsiooni pealkirjaga "Lumepilv" ja "San Sebastian".

Näitused Tallinnas
Tam Galeriis saab 8. jaanuarini uudistada Ivi Arraku värvitundlikke maale pealkirja all "Tundeline teekond". Psühholoogiharidusega kunstnik alustas maalimist 18 aasta eest abikaasa Jüri Arraku juhendamisel, joonistamist on ta juurde õppinud Jarõna Ilo käe all. "See teekond läbi värvide maailma loob korduvaid suhteid ümbritsevaga. Seal kumavad aimatavad maastikud, mõnikord reaalsemad ja siis jälle kaugemad. Harmoonilisus ning helgus vaheldub vastandumise ja kontrastsusega luues poeetilis-müstilise pildimaailma," on öelnud autor ise.

Kullo Lastegaleriis on detsembri lõpuni Eesti Keraamikute Liidu aastanäitus "Rääkimata lood". Savi on enne põletust väga pehme ja vastuvõtlik materjal, mis kannab endas omaenese ürgpikka tekkelugu, kuid laseb end tänuväärselt vormida ka kellegi teise looks. Need lood rulluvad nüüd lahti keskaegse maja trepikäikudes ja toasoppides. "Tihtipeale saab kunstitöö ajendiks üks lugu: midagi, mis on hingel ja vajab välja ütlemist, kuid sõnad tunduvad selleks liiga valjud või hoopis liiga nõrgad olevat. Kunstnikule tuleb siin appi kunstikeel ja talle omane materjal, antud juhul siis savi, mis vahel võtab installatsiooni vormi või on suisa animeeritud. Sellised lood jätavad mõnigi kord otsad lahti või pakuvad hoopis erinevaid lahendusi vastavalt vaataja meeleseisundile," mõtisklevad näituse tegijad.

A-galeriis on 3. jaanuarini leedulaste Eimantas Ludaviciuse ja Kornelija Gerikaite näitus "Relikviaar". Neist esimese töödes põimub traditsiooniline kristlik ikonograafia reklaamitööstuses looduga selleks, et kujutada üksinduse, eraldatuse ja meie olemasolu haprusega seonduvaid probleeme - sakraalsesse konteksti paigutatud objekt omandab lisatähendusi. Gerikaite töötab Ludaviciuse assistendina ning näitusel on eksponeeritud mitu nende ühisloominguna valminud tööd.

Mujal Eestis
Kunstimaja väikeses galeriis saavad tartlased 18. detsembrini uudistada EKA graafikaprofessori Urmas Viigi varem Tallinnas Hop galeriis eksponeeritud näituseprojekti "August Tamme päevaraamat". Kunstniku jaoks on tegemist nii perekondliku kui kultuuriloolise avastusega, mis realiseerub raamatu ning näitusesarjana. "Päevik ilmus välja peale Augusti lese Liina Tamme surma, olles aastaid olnud varjul tema kõige isiklikema asjade hulgas. August Tamm oli meremees ja filmioperaator, kelle tegevuse tõelise sisu avastamine seisab loodetavasti alles ees. Päevaraamatus on juttu elust laevadel, seilamisest maailmamerel, jõudmisest sünnimaale, eluolust ja õpingutest New Yorgis, osalemisest Kaug-Põhja ekspeditsioonidel. Teksti looritab igatsuslik ja sentimentaalne õnnepüüdlus, ilmestavad nõukogude avastusretkede mõistatuslikud "valged laigud" ja kõike seda kaunistavad päevikupidaja sulejoonised," selgitab Urmas Viik, kes on ühtlasi August Tamme tütrepoeg. Kirjastuse Varrak poolt ilmutatud "August Tamme päevaraamat" sisaldab autentset teksti, mis on Eva ja Mart Velskeri poolt lugejale loetavaks muudetud.


© Tiit Pääsuke



© Jüri Arrak



© Lola Liivat



© Ivi Arrak



© Eimantas Ludavicius, Kornelija Gerikaite



© Urmas Viik

   
   

28. november kuni 2. detsember 2011

 

Hoia end ja ole tubli
Taaskord on Tallinna jõudnud üks rahvusvahelise kunsti mõjukatest tegijatest - Kunstihoones saab 8. jaanuarini tutvuda näituseprojektiga "Hoia end. Ole tubli" - mastaapse installatsiooniga, mida eksponeeriti esmakordselt 2007. aasta Veneetsia biennaalil ning mille autoriks tunnustatud prantsuse kunstnik Sophie Calle (1953).

"Ma sain e-kirja, mis ütles, et meiega on kõik.
Ma ei teadnud, mida vastata.
Tundus justkui see kiri ei olekski mulle mõeldud.
See lõppes sõnadega: "Hoia end. Ole tubli".
Ja nii ma tegingi.
Ma palusin 107 naisel, valitud nende elukutse põhjal, seda kirja professionaalse nurga alt interpreteerida.
Seda analüüsida, kommenteerida, mängida, tantsida, laulda.
Seda lahata, ammendada. Mõista minu eest. Vastata minu asemel.
See oli viis kuidas võtta aega, et minna lahku.
Viis, kuidas end hoida."

Nii juhatab oma projekti sisse selle looja ise. Nende naiste hulgas, kellel Calle laseb kirja tõlgendada, kohtab kunstnikke, muusikuid, psühholooge ja teadlasi - kunstnik aga viib oma isikliku projekti ümbertõlgenduste, kommentaaride ja kõige erinevamate tekstianalüüside kaudu laiemale kultuurilisele ja sotsiaalsele väljale, muutes selles uurimuseks armastusest, petmisest ning pettumustest.

Tallinnas toimuvat väljapanekut tutvustades nendivad kunstiteadlased Anders Härm ja Harry Liivrand, et kunstniku viis tegeleda kaotatud armastuse teemaga üllatab nii mitmeski mõttes: "Calle`i looming viib triviaalseks kulunud kõnekäänu oma elust loodavast kunstiteosest täiesti uuele intellektuaalsele ja mängulisele tasemele, kus mõnest autobograafilisest seigast, provokatsioonist või südmustest saab alguse teos, mis hakkab kõnelema midagi palju enamat kultuuri ja ühiskonna kohta. Kunstihoones eksponeeritav "Hoia end. Ole tubli" on mastaapne ja suurejooneline projekt; see on midagi ooperi ja seebiooperi, interdistsiplinaarse teadusliku uurimuse ning isikliku pettumuse võimsa sublimatsiooni vahepealset. See on projekt, mis ei tohiks jätta külmaks ühtegi inimest, kes on kogenud midagi sarnast, millest Calle selles teoses räägib. Seega põhimõtteliselt mitte kedagi."

Mäng reaalse ja fiktiivse, privaatse ja avalikuga on Calle`i loomingut iseloomustanud seitsmekümnendate aastate lõpust alates, mil ta esmakordselt kunstiväljal esile kerkib. Juba oma esimestest teostest alates huvitavad teda isikliku kokkupuuted ja konfliktid avalikuga, intiimsed kontaktid vaatajaga, olukordade ümberpööramised. Oma performatiivsetes töödes on ta jälitanud juhuslikult kohatud inimesi, vaadelnud tundmatuid magamas, töötanud toatüdrukuna Veneetsia hotellis ning uurinud seal külastajate isiklikke esemeid, palunud pimedatel ilu mõistet defineerida, ööbinud Eiffeli tornis ja lasknud inimestel endale lugusid jutustada, et mitte uinuda...

Järve nahkskulptuurid
Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum näitab oma klassikute-sarja kaheteistkümnendal näitusel 29. jaanuarini Eesti ainsaks nahaskulptoriks tituleeritud Elo Järve loomingut - kokku on Laial tänaval välja pandud sadakond tema taiest ajavahemikust 1974-2010. Alustanud kõrgvoolis köidete ja skulpturaalsete karpidega, jõudis kunstnik peatselt salapärasesse ja suuremat vabadust pakkuvasse nahkskulptuuride maailma. Nahk on Elo Järve jaoks tundlik ja elus olnud materjal, mida vormides ja töödeldes püüab ta edasi anda looduses peituvaid faktuure, valguse ja varju mängu. Vormidega seostub orgaaniliselt naha pieteeditundeline koloreerimine.

"Elo Järve nahkskulptuurid on saanud ainulaadseks nähtuseks eesti kultuurimaastikul. Need fantaasiarikkad ja maagilised taiesed oleksid nagu hingavad organismid, mis elavad väljaspool pidevalt muutuvaid ajalikke tõekspidamisi ja moetrende. Kunstnikku huvitab piiri mõiste ja talle tundub, et oluline toimub just piiridel," kommenteerivad näituse korraldajad. Kunstnik ise on selgitanud oma loomingut talle omase delikaatse huumoriga: "See on maailma tunnetamise viis, nagu putuka tundlad või kassi vurrud". Näituse kuraator on Anne Tiivel, kujundaja Mari Kurismaa.

Stipendiumid noortele kunstnikele
2. detsembril kuulutati Adamson-Ericu muuseumis pidulikult välja ühe uue kunstitoetuse sünd - nimelt asutas Lions Club Tallinn Hansa naisteklubi noore kunstniku stipendiumi. Adamson-Ericu nimelist 3 tuhande euro suurust stipendiumi võivad taotleda kõik Eesti kõrgkoolides või väljaspool Eestit kujutava kunsti, tarbekunsti ja disaini erialadel magistri- või doktorikraadi omandavad Eesti kodakondsusega kunstitudengid.

Stipendiumi eesmärgiks on juhtida tähelepanu silmapaistva kunstniku Adamson-Ericu loomingule, et väärtustada mitmekülgsust ja isikupära Eesti maali- ja tarbekunstis ning aidata kaasa kunstniku loomingu ning pärandi uurimisele. Pariisi vabaakadeemiates õppinud Adamson-Eric (1902-1968) pühendus eelkõige maalimisele, aga tegeles samas mitmekülgselt ka rakenduskunstiga. Tema loomingut iseloomustab elegants, peen värvivalik ja seotus põhjamaise vaimulaadi ning eesti rahvusliku kunstitraditsiooniga. Stipendiumi taotlemise tähtajaks on 27. aprill 2012, lähemat informatsiooni leiab www.ekm.ee/adamson.

Iga-aastase noore kunstniku stipendiumi kuulutas välja ka trükiteenuseid pakkuv ettevõte ArtPrint. Eesmärgiks on toetada Eesti fotokunsti, võimaldades konkursi võitjal teostada tasuta suureformaadilisi kvaliteetseid kunstitrükiseid. Stipendiumi rahaliseks väärtus on 4 tuhat eurot, lisaks kuulub asja juurde näitusevormistus koos professionaalse trükiettevalmistusega. Valminud teostest koostatud näitust eksponeeritakse algaval aastal kavakohaselt Tallinna Linnagaleriis, Haapsalus Evald Okase Muuseumis ning Kunstnike Maja galeriis Pärnus. Taotluste esitamise tähtajaks on 31. jaanuar 2012, täiendav teavet stipendiumi kohta on leitav www.artprint.ee/stipendium

Näitused Tallinnas
Hobusepea galeriis on 12. detsembrini Jass Kaselaane näitus "Valgus on meie jõud". Kunstnik tutvustab oma "igiliikurit", mis toodab taime sirgumiseks vajaminevat valgust - lubades, et "maailm on päästetud, füüsikaseadused seljatatud ning energianäljas vaevlev maailm minevik". Näituse korraldajate sõnul on Kaselaanele iseloomulik pisimagi detailini läbi mõeldud installatsiooni totaalsus. Juba oma varasemates projektides on kunstnik käsitlenud mängleva kergusega esmapilgul üsnagi hoomamatuid teemasid nagu luigelaulu eestlusele ja identiteedile, ühiskondlikku mälu ja liigselt kinnistunud tõekspidamisi.

Draakoni galeriis on 10. detsembrini Valev Seina (1964) isikunäitus "I am Neesia". Sein on tuntud maali- ja vitraazhikunstnikuna, kes lisaks tavapärastele vahenditele oma töödes klaasi, puitu, tekstiili, peeglitükke ja muud sarnast kasutades loob sürrealismi ning kohati ka dekoratiivkunsti valdkonda ulatuvaid assamblaazhe. "Näitus tegeleb igavikulise ja igapäevase mälu(tuse) teemaga. Kui täpselt ja kuidas me midagi mäletame? Kas mäletame pigem objekti või saadud emotsiooni? Mis meile ühe või teise mälupildi taaselustab?" arutleb autor oma värske väljapaneku tagamaid avades.

Tõnismäel Parikaste majas (Hariduse 1) on avatud järjekordne näitus - pealkirja all "Art is so Gay" astuvad vaataja ette Aleksei Gordin (1989) ja Eldar Jakubov (1986). Kaks noort kunstnikku on võtnud vaatluse alla "kunsti, mis tekitab suhet kunstiga". Autorite arvates on teravaimaks aktuaalseks kunstiprobleemiks kaasaegne kunst ise ja need, kes seda loovad: "Kunst ei ole enam hariduslik ja ei ole enam ka esteetiliste tunnete rahuldamise allikas. See on mure, mille all kannatab kunstnik - samas vaataja, kes ootab aktuaalset probleemi ja kunstniku muresid, jääb ilmselt pettunuks."

Mujal Eestis
Tartu Kunstimuuseumis saab 29. jaanuarini uudistada Ene Asu-Õunase kureeritud Jüri Arraku söejoonistuste näitust "Joonistades läbi aja". Jüri Arrak on kahtlemata üks tuntumaid eesti kunstnikke. Lõpetanud kunstiakadeemia metallehistöö alal, siirdus Arrak üha enam graafika ja maali radadele - tänaseks on tema mitmekesine loominguline töö väldanud juba pea poolsajandi. Laiem avalikkus tunneb teda nii Halliste kiriku altarimaali autorina kui eesti ansambli Metsatöll värskeima plaadi "Ulg" ümbrise kujundajana. Vastavatud väljapanek Tartus toob vaataja ette kokku 48 aastail 1977-2011 valminud joonistust, mille tegemisel on kunstnik söe kõrval kasutanud ka pastelli, akvarelli, temperat ja kollaazhivõtteid.

Tartu Lastekunstikooli galerii näituseaasta 2011 lõpetab Malle Leisi "7", millel leiab eksponeerimist kunstniku üks serigraafiatöö seitsmes erinevas versioonis. Galerii kuraatori Margus Kiisi sõnul sümboliseerib väljapanek ühte kõiksuses ja kõike ühes.

Tartus Y-galeriis on 11. detsembrini avatud Alan Proosa fotopanoraamide näitus "Horisondid. November". Mitmekülgne kunstnik on õppinud semiootikat ja fotograafiat ning tegutseb lisaks pildistamisele õppejõu ja muusikuna. Enda sõnul digitaalsest fotograafiast küllastunult on ta viimase kahe aasta jooksul pildistanud taas filmile, kasutades 120-kraadise nägemisnurgaga retro-panoraamkaamerat "Horizont". Autori sõnul on väljapaneku sisuks "väikesed ajalood, taastulemine ja unustus, igatsus, kaotused ja leidmine, mäss ja äratundmine."

Haapsalu Linnagaleriis on praegu avatud Elis Saarevälja maalinäitus "Unelmad ja häving". Varem Tallinna Kunstihoone galeriis eksponeeritud näitust kommenteerides on kunstiteadlane Reet Varblane avaldanud mõtet, et Saarevälja maalide kangelased on tüübid - teatavate sotsiaalsete kihtide esindajad, kelles vaataja võib ära tunda "oma naabrionu või -tädi, kohaliku poe müüja või õllesaali ettekandja, omakandi luuseri - joodiku, asotsiaali, aga ka supermodelli teleekraanilt või moeajakirja kaanelt või potentsiaalse supermodelli". "Maalin seksi ja läbipõlemist, oma joodikutest naabreid, nende müstilist maailma, seda päevani, mil nad kohtavad megaseksikaid supermodelle; hirmu üksilduse ees, mis on ühine asotsiaalil ja supermodellil. Otsin ilu argipäeva inimsuhetest ja miljööst," lisab kunstnik ise.

Välismaal
Vilniuse Kaasaegse Kunsti Keskuses saab praegu vaadata varem Eestis mitmes näitusepaigas eksponeeritud Flo Kasearu ja Tõnis Saadoja ühisnäitust "21.05.09/14.06.09". Kahe kunstniku loomingut ühendab tegevuspaik - öine Tallinn. Kasearu video "21.05.09" on pühendatud kunagisele juhtumile, kus hipodroomi tallidest pääses Tallinna tänavatele kümmekond hobust. Saadoja fotoinstallatsioon "14.06.2009" keskendub aga Eesti ajaloo ühele kõige traagilisemale südmusele - 1941. aasta juuniküüditamisele. Fotod on tehtud ülemöödunud aasta 14. juuni ööl teel Nõmmelt Lasnamäele; seejuures on Saadoja - külastades paiku, kust inimesed tollal oma kodudest välja aeti, et neid siis loomavagunites Siberisse saata - silmas pidanud "Tallinna tühjenemise" marsruuti. Väljapanekuga kaasneb trükis "maailmakirjanduse klassikast, ajalooraamatuist ja ajalehtedest "deporteeritud" tekstikatketega, mis panustavad samuti kõigi maade, rahvaste ja ajalugude deterritorialiseerumisest sündinud üldisesse ebamugavustundesse."

Toimub
4. detsembril kell 12 on Kumus juba kolmandat korda kavas pereprogramm "Kukesammud", mille raames toimuvad lihtsas vormis vestlused kunstist, kunstiajaloost ja põnevatest asjadest nende ümber - ning Kumu hariduskeskuse töötoas tehakse ka ise käed värviseks. Sedapuhku saavad väikesed kunstisõbrad ja nende vanemad tuttavaks Johann Köleriga, esimese eesti soost professionaalse maalijaga. Programmis osalemise eelduseks on muuseumipilet, alla 7-aastastele lastele on osavõtt hoopis tasuta.

Kumu kunstikooli keraamikakursustel saavad hakkajad kunstisõbrad aga valmistada ise jõulukingituse või muidu tarvilise eseme - 7. detsembril kell 17 algavas töötoas võetakse ette veinipeekri modelleerimine ja kaunistamine tempeltehnikas, 11. detsembril kell 13 aga tehakse kursusel nimega "Sõbrad ja semud" fototrükki.


© Sophie Calle
Repro: www.kunstihoone.ee



© Elo Järv



© Jass Kaselaan




© Valev Sein



© Aleksei Gordin



© Malle Leis



© Elis Saareväli



© Tõnis Saadoja



© Flo Kasearu

   
www.kunstikeskus.ee keskkonnas leiduvate mistahes algupäraste tekstide, tõlgete, terviklike info- ja lingikogumite ning pildimaterjali reprodutseerimine ainult KUNSTIKESKUS.EE ja/või nende autorite ja/või nende valdajate nõusolekul. Originaalteoste ja viidatud materjalidega seotud õigused kuuluvad üldjuhul nende autoritele ja/või valdajatele.