STUUDIO
tagasi: avaleht

e-õppematerjalid
Abstraktne kunst
  Sissejuhatus
  A. kunst Euroopas
  A. kunst Ameerikas
 
WORKSHOP:
Pilt pea peal
  Niristamine
  Suur punane
POPkunst
  Sissejuhatus
  Neodada
  POP Inglismaal
  POP USAs
  WORKSHOP:
Hubane kodu
  Uued monumendid
Abimaterjalid
  Kunstisõnastik
Kunsti STRUKTUUR
  Kunstiliigid ja -tehnikad
  Zhanrid ja teemad kunstis

 

 

 

VIRTUAALNE KUNSTIKOOL

VIRTUAALNE KUNSTIKOOL ...mis see on?
ABSTRAKTNE KUNST
| loeng: sissejuhatus | loeng | workshopid
POPKUNST | loeng: sissejuhatus | loengud |workshopid

vaata ka: Sally Stuudio kunstikool

VIRTUAALNE KUNSTIKOOL – mis see on?
VIRTUAALNE KUNSTIKOOL on mõeldud kooliõpilastele, aga ka teistele kunsti(ajaloo)huvilistele 20. sajandi (ja eriti selle teise poole) olulisemate kunstisuundumuste tutvustamiseks. Iga peateema teljeks on LOENG, mis sisaldab hulgaliselt linke interneti kunstiressurssidele. Praktilisi juhiseid isetegemiseks annavad WORKSHOPID. Olulisemad mõisted ja väljendid teeb paremini arusaadavaks SÕNARAAMAT. Viimane sobib kasutamiseks ka iseseisvalt – kui otsid mõne konkreetse termini tähendust. SÕNARAAMAT täieneb vastavalt teemade lisandumisele ja sisaldab esialgu termineid loengutes käsitletud teemadel.
ABSTRAKTNE ehk ESEMETU KUNST
Väljend abstraktsionism tuleneb ladinakeelsest sõnast abstractio, mis tähendab eraldamist. Sellist kujutamisviisi maalikunstis ja skulptuuris, samuti graafikas võib nimetada ka nonfiguratiivseks kunstiks.
 
 
Pilt on abstraktne siis, kui sellel pole võimalik ära tunda ühtegi objekti ega eset meid ümbritsevast keskkonnast - see tähendab, kui vaataja ise mitte midagi aru ei saa sellest, mida kunstnik on kujutanud ega oska kuidagi ära arvata, mis ta küll selle pildi pealkirjaks pannud on. Pildipinna moodustavad mingis rütmis jooned ja värvilaigud. Need võivad olla kas vabalt voogava vormiga või korrektselt geomeetrilises rütmis.

Täpsemalt kasutatakse mõistet "abstraktne kunst" siis, kui kunstnik siiski on alustanud oma pildi loomist reaalsusest, aga tööprotsessis realistlikust kompositsioonist niivõrd kaugenenud, et seda pole enam võimalik ära tunda. Sel juhul on maali vormid tegelikkusest abstraheeritud. Teise mõistena kasutatakse väljendit "nonfiguratiivne kunst" - seda siis, kui kunstnik pole oma teost luues mingit objekti, elusolendit ega eset silmas pidanud ning on lihtsalt joonte ja värvilaikude rütmist maali koostanud. Tavaväljendina on siiski mõlema suuna osas kasutusel "abstraktne kunst" ja sõna "abstraktne" esineb ka paljude alavoolude nimedes.

Ilmselt ei saa vaataja sageli sellest arugi, kas looja on seosed algvormidega täiesti kaotanud mingit reaalset kompositsiooni üha abstraktsemaks muutes või polegi tal mingit algvormi mõtteski olnud ja ta on tahtlikult reaalsetest objektidest vaba maali teinud (või juhuslikult saavutanud). Abstraktse kunsti viljelejad pühenduvad tihti ka "iseeneslikult" tekkivaile kujutistele - pritsitav värv tekitab ise pildi ning on ükskõik, kuhu üks või teine pritsmete laik või rida satub.

Abstraktsionism tekkis just nimelt abstraktse kunstina, mitte nonfiguratiivse kunstina. Motiivi stiliseerimise ja abstraheerimisega tegeles kogu impressionismi-järgne kunst (fovism, ekspressionism, futurism, kubism). Pablo Picasso analüütilise kubismi perioodi maalidel on peaaegu võimatu tuvastada, kas tegemist on portree, maastiku või natüürmordiga (vt A. Juske, J. Kangilaski, R. Varblane, 20. sajandi kunst. Kirjastus "Kunst", Tallinn 1994).

Kui kubistid jõudsid abstraktsionismi lävele, pidid nad otsustama, mida nad edasi tahavad teha - kas loobuda oma lõuenditel äratuntavatest kujunditest või pöörduda tagasi mingil isiklikul viisil deformeeritud vormi juurde. Enamus neist pöördus tagasi vaatajatele arusaadavate objektide kujutamise juurde (nt Pablo Picasso, Fernand Leger).

Abstraktsionism võitis endale eluõiguse 1910. aastatel, kui mõned kunstnikud otsustasid vabaneda "natuuri orjusest". Abstraktsionism pole mingi programmilise rühmituse avastus ega rangelt võttes ka mitte kunstivool. Abstraktsionismini jõudsid iseseisvalt nii juugendstiilis (vt Heie Treier, Juugend ja sümbolism. Kirjastus "Kunst", Tallinn 1996) kui ka ekspressionistlikke taieseid loonud kunstnikud.

...see oli SISSEJUHATUS. Et lugeda abstraktsest kunstist põhjalikumalt, vaadata reprosid kunstiteostest ning tutvuda asjakohaste workshoppidega, klikka linkidele allpool!

ABSTRAKTNE KUNST EUROOPAS | loeng | workshop
ABSTRAKTNE KUNST AMEERIKAS | loeng | workshopid
POPKUNST
Ingliskeelsetest sõnadest popular art (populaarne kunst) nimetuse saanud kunstivool popkunst hakkas kuju võtma 1950. aastate teisel poolel samaaegselt nii USA-s kui Inglismaal. Väidetavasti tärkas popkunst kõigepealt inglise maalikunstis, ent ometi on vaadeldav kunstivool kõige ameerikalikum kogu II maailmasõja järgses avangardismis. Selge eelmäng popkunstile, mida võib ka neodadaks klassifitseerida, toimus aga ennekõike prantsuse ja ameerika kunstis. Kuid kõigepealt veidi kultuuritaustast 20. sajandi 50.-60. aastatel, mis on ühine nii popkunstile kui neodadale.

Popkunsti keskseks teemaks on tarbimisühiskonna argipäev. Popkunsti motiivid pole traditsioonilised, vaid kaasaegset tarbijalikku ühiskonda kujukalt iseloomustavad produktid ja industriaalse (tööstusliku) kultuuri objektid. Järsku hakati kunstis kasutama kõige argisemaid, banaalsemaid ja iseenesest tühisemaid esemeid ja nähtusi - ent just nimelt neid, mille keskel tavainimene hommikust õhtuni on, tahab ta seda või ei taha. Õlimaalidel, graafikas ja skulptuuridena hakkasid esinema koomiksid, reklaam, kiri, kaubamärgid, lihtsalt igasugused kaubad ja pakendid, poptähed ja kuulsad filminäitlejad, autod, bensiinijaamad, hotellid, vannitoad jne, jne. Tavalisi tarbeesemeid, igapäevaelu atribuute, ent ka "keskmise inimese" iidoleid hakati kujutama üldiselt õlimaalidel (õilis maalitehnika!) ülisuurtes mõõtmetes ja väga erksavärvilistena. Teatud motiivid kisti nende tavapärasest keskkonnast välja ja tõsteti mingil kunstilisel viisil eriliselt esile.

1950. aastate teisel poolel ja 60. aastate alguses püüti hakati kujundama 20. sajandile olemuslikult paremini vastavat kultuuri ja kunsti, mis oleks vaba senistest inimese ja keskkonna ning nende omavahelise vahekorra kohta levinud eelarvamustest. Kujutavas kunstis ongi just see ajavahemik popkunsti sünniajaks. Nii USA-s kui Inglismaal avastasid kunstnikud enese jaoks kommertskeskkonna, kusjuures valdavalt hakati seda kujutama atraktiivsena, jõuliselt ning selle banaalsust aktsepteerides.

Inimesed ja keskkond ei eksisteeri üksteisest sõltumatult. Seni olid aga 20. sajandi avangardsed elitaarsed kunstivoolud üldjuhul igapäevaelu põlastanud ning püüdnud oma temaatikana ikka midagi spetsiifilist, enneolematut ja massidele arusaamatut pakkuda. Sealhulgas oli abstraktne ekspressionism kui viimane selgelt valitsenud kunstivool 20. sajandi keskel raudselt eitanud lihtinimese probleemide või olme kujutamist. Kahtlemata oli "keskmine inimene" talle arusaadavast kunstielamusest kaunikesti ilma jäetud ja kunst kujunenud enamuse arvates vaid kunstnikele, galeristidele ja kriitikutele enestele arusaadavaks kildkondlikuks mänguks.

Popkunst oli aga algusest peale väljapoole, tavainimese suunas pööratud ning antiindividualism ja massiühiskonna väärtuste tunnetamine tõid uuele kunstivoolule kiiresti tuntuse, populaarsuse ja kuulsuse. Hästi oluline masside mõjutamisel oli ka see, et popkunst pakkus jälle kord midagi arusaadavat - olles enamasti nii figuratiivne kui realistlik ja kujutades jälle reaalset elu ning tegelikku keskkonda. Midagi ei soovitud idealiseerida, vaid pigem populariseerida - tarbides ühtaegu edukalt olemasolevaid kommertsmüüte kuulsustest.

Kuna popkunst sündis Inglismaa ja USA suurlinnades, nimelt Londonis ja New Yorgis, on see keskkond, mida popkunst tunnustab ja kajastab, superurbanistlik, st vaid 20. sajandi metropolide maailm. Popkunstnikud aktsepteerisid banaalset ümbrust ja ei püüdnudki teha "kõrget kaunist kunsti". Ameerika abstraktsionism oli olnud kommertsivaenulik, aga nüüd äkki kujutati kõike seda, mida inimesed, kes just selsamal ajal sellessamas ühiskonnas elavad, ahnitsedes enda ümber kuhjavad ja lõpmatuseni tarbivad - põhimõttel "mida tavalisem, seda popilikum".

Ent kui palju oli üldiselt haritud ja keskklassist eenduvate kunstnike jaoks taolises tegevuses siirust, kui palju irooniat või väikekodanliku oleskelu varjatud vaimset kriitikat, teavad vaid autorid ise. Just selles küsimuses, popkunsti madala reaalsuse tunnustamise või peidetud mõnitamise tunnetamises on kunstikriitikud ja -ajaloolased erinevatel seisukohtadel.

Popkunsti võib jaotada kolme alateemasse: neodada, popkunst Inglismaal, popkunst USA-s.

...see oli SISSEJUHATUS. Et lugeda popkunstist põhjalikumalt, vaadata reprosid kunstiteostest ning tutvuda asjakohaste workshoppidega, klikka linkidele allpool!

NEODADA | loeng |
POPKUNST INGLISMAAL | loeng | workshop
POPKUNST USAs
| loeng | workshop
VIRTUAALNE KUNSTIKOOL © Sally Stuudio / KUNSTIKESKUS.EE 2002
Internetis aadressil www.kunstikeskus.ee leiduvate mistahes algupäraste tekstide, tõlgete, terviklike info- ja lingikogumite ning pildimaterjali reprodutseerimine ainult KUNSTIKESKUS.EE ja/või nende autori(te) ja/või nende valdajate nõusolekul. Originaalteoste ja viidatud materjalide copyright kuulub üldjuhul nende autoritele ja/või valdajatele. Kontakt: info@kunstikeskus.ee