STUUDIO
tagasi: avaleht

e-õppematerjalid
Abstraktne kunst
  Sissejuhatus
  A. kunst Euroopas
  A. kunst Ameerikas
 
WORKSHOP:
Pilt pea peal
  Niristamine
  Suur punane
POPkunst
  Sissejuhatus
  Neodada
  POP Inglismaal
  POP USAs
  WORKSHOP:
Hubane kodu
  Uued monumendid
Abimaterjalid
  Kunstisõnastik
Kunsti STRUKTUUR
  Kunstiliigid ja -tehnikad
  Zhanrid ja teemad kunstis

 

 

 

ABSTRAKTNE KUNST

ABSTRAKTNE KUNST EUROOPAS | loeng | workshop
ABSTRAKTNE KUNST AMEERIKAS | loeng | workshopid

TAGASI: SISSEJUHATUS ABSTRAKTNE KUNST

loeng ABSTRAKTNE KUNST EUROOPAS
1) maaliline ja ekspressiivne abstraktsionism
Kõigepealt kujuneb välja esimene abstraktsionismi peasuundadest - maaliline abstraktsionism. Selle laadi tuntumaid esindajaid on Vassili Kandinsky (1866-1943) (vt ka 20. sajandi kunst, lk 48-54).
Moodsa kunsti liini, mis algas Vincent van Goghi värviekspressioonidest, läbis fovismi ja lõppes Kandinsky väljendusliku "ebatäpsuse" ja vaba pintslilöögiga maalitud impulsiivse loominguga, nimetatakse ka ekspressiivseks abstraktsionismiks.

Henri Matisse. Elurõõm (1905-06)
õli, lõuend
Barnes Foundation, Merion, PA
repro: www.ibiblio.org

Vassili Kandinsky. Visand kompositsioonile II (1909-10)
õli, lõuend
Solomon R. Guggenheim Museum
repro: www.guggenheimcollection.org

Kandinsky ütles välja mõtte, et "pole suuremat eksitust kui usk, et looduse vaevarikas imitatsioon on kunst". Ta oli seisukohal, et maalikunst on värvide kogum, kus igal värvil on oma kindel füüsiline ja psüühiline mõju. Kandinsky arvates on kunstniku ülesandeks luua puhtalt maalilisi kompositsioone. Tema hämmeldus vaadates oma pilti, mis oli tagurpidi ateljee seina äärde asetatud ja sellele järgnenud äratundmine inspireeris teda 1910. aastal maalima kunstiajaloo esimese "ametliku" abstraktse teose. Kunstniku enese väitel jõudis ta tõdemuseni, et äratuntavad esemed on tema piltidele hoopiski kahjuks. Ometi pole maalilise abstraktsionismi kuulsaima esindaja elu jooksul loodu ühe käekirjaga maalitud, vaid perioodide kaupa visuaalselt erinev. Kõigepealt, nagu nähtub esimeselt illustratsioonilt, on Kandinsky varasemate piltide pindadel vaid vaba värvide möll ja lõbus sigri-migri-joonterägastik. Taies on saavutatud kindlasti kiiresti ja mõnuga värvi peale kandes, "plärtsides" ja kriipseldades.

Vassili Kandinsky. Improvisatsioon 28 (2. versioon) (1912)
õli, lõuend
Solomon R. Guggenheim Museum
repro: www.guggenheimcollection.org
Vassili Kandinsky. Dominantne kaar (1936)
(Courbe dominante)
õli, lõuend
Solomon R. Guggenheim Museum
repro: www.guggenheimcollection.org
Hiljem sarnane "karvase" kontuuriga särtsuvärviline laikude märul muutus organiseeritumaks ja taltsutatumaks ning autor koostas oma värvika koloriidiga kompositsioonid ennekõike sirgeservalistest ja osaliselt ka lausa geomeetrilistest kujunditest.
1940. aastatel maalis ta muuhulgas fantaasiaküllasid amööbitaolisi kujundeid, paigutades neid (enam sugugi mitte nii juhuslikult) elemendi värviintensiivsust ja kujundi suurust arvestades tasakaalustatud kompositsioonis ühtlasele taustapinnale.

Maalilise abstraktsionismi laadis on maalinud veel orfist Robert Delaunay (vt põhjalikumalt allpool), Müncheni kunstnikerühmituse "Der Blaue Reiter" liikmed Franz Marc ja August Macke, hilisem rühmitusega liituja shveitsi kunstnik Paul Klee, vene avangardi suurkuju Mihhail Larionov, juugendist välja kasvanud tshehh Frantishek Kupka (vt ka allpool) jt.

Robert Delaunay. Simultaansed aknad (1912)
(Les Fenetres simultanees)
õli, lõuend
Hamburger Kunsthalle
repro: www.robert-delaunay.net

Franz Marc. Tirool (1914)
õli, lõuend
München, Staatsgalerie moderner Kunst
repro: Franz Marc Gallery

   

Paul Klee. Kompositsioon nr. 50 (1914)
akvarell
Kunstmuseum Basel
repro: virtuell.kunstmuseumbasel.ch

Paul Klee. Punane õhupall (1922)
õlimaal
Solomon R. Guggenheim Museum
repro: www.guggenheimcollection.org

   

Frantishek Kupka. Värviline (ca 1919–20)
õli, lõuend
Solomon R. Guggenheim Museum
repro: www.guggenheimcollection.org

August Macke. Värvilised vormid II (1913)
õli, papp
Wilhelm-Hack-Museum, Ludwigshafen
repro: www.onlinekunst.de

Delaunay kohta vaata veel: www.robert-delaunay.net
Macke
kohta vaata veel:
www.augustmacke.de
Marci kohta vaata veel: Franz Marc Gallery

Maaliline abstraktsionism saavutas oma kõige vabama väljendusvormi Euroopas pärast II maailmasõda. 1940. aastatel tekkis ka Ameerikas abstraktse maalikunsti suund ja nüüdsest hakati kasutama erinevaid termineid tihti küllalt sarnase meetodi ja tulemuse tähistamiseks.

Nimetuse tarvitamisel on oluline see, kas abstraktset kunsti viljeldi kahe sõja vahel kunstimetropoli maine endale haarata suutnud New Yorgis (ja mujal Ameerikas) või parajalt "solvunud" ja oma positsiooni kaunikesti II maailmasõja tulemusel kaotanud Pariisis (ja mujal Euroopas). Sõjast suhteliselt puutumata Ameerikasse põgenesid paljud avangardsed Euroopa kunstnikud ja nende mõjul tekkis majanduslikult märksa paremates tingimustes oleval maal pinnas moodsa kunsti, seal hulgas ka abstraktse kunsti viljelemiseks.

1940. aastatel sündis sõjajärgses Pariisis omanäoline ja varasematest suundumistest erinevasisuline abstraktsionismi alavool - abstraktne impressionism. Kunstnikud lähtusid loodusmuljest, impressioonist, ja nende töödel kujutatu oli teostatud väikeste pintslitõmmetega - impressionistlikult.

Peagi kujunes sealsamas Pariisis veel üks abstraktsionismi variant, mis jääb järjekindla konstruktivismi (mida samal ajal palju viljeldi) ja abstraktse impressionismi vahele. Tuntuim selles laadis maalija on Nicolas de Stael (1914-1955), kes on tihti lähtunud küll loodusmuljest, kuid ei kasuta impressionistlikku pintslitõmmet, vaid hoopis suuremaid hoogsaid värvilaike.

Nicolas de Stael. Figuur mere ääres (1952)
õli, lõuend
Kunstsammlung Nordrhein-Westfalen, Düsseldorf
repro: www.artchive.com

Nicolas de Stael. Saint Victoire'i mägi (1954)
õli, lõuend
Galerie Jeanne-Bucher
repro: www.od-arts.com/jeanne-bucher

Väljend informalism tuleb prantsuskeelsetest sõnadest art informel ja tähendab kindla vormita kunsti. Tegemist on euroopa abstraktse maalikunsti suunaga, mis propageerib spontaanset maalimisviisi ning ei arvesta mingeid väljakujunenud kompositsioonireegleid. Informalism esindab abstraktsionismi, mis vastandub konstruktivismile.

Informaalne kunst tekkis niisiis vastandpoolusena geomeetrilisele abstraktsionismile 1945.-1946. aastal nn Pariisi koolkonnas. Ecole de Paris on üldnimetus kõikide moodsa kunsti viljelejate ja edendajate kohta, kes kahe sõja vahel Pariisis, sedaaegu veel maailma kunstimetropolis, avangardset kunsti lõid. Sarnast loomemeetodit nimetatakse USA-s abstraktseks ekspressionismiks, samuti kasutatakse selle kohta nimetust action painting - aga sellest täpsemini veidi hiljem.

Sam Francis. Läbipõlemine (1973)
(Burnout)
5värvitrükk paberil
National Gallery of Art, Washington
repro: www.nga.gov

Sam Francis. Täpp (1971)
(Speck)
7värvi-lito (kivi ja alumiinium) paberil
National Gallery of Art, Washington
repro: www.nga.gov

1950. aastate keskel võeti Pariisis käibele mõiste tashism, mis on tuletatud prantsuskeelsest sõnast tache (plekk). Kunstnikud kandsid värvi lõuendile plekkide, lärakate või kriipsudena; tilgutades, tupsutades või pritsides ning tehes seda spontaanselt, automaatselt, alateadvuslikult. Igasugune ratsionaalne kontroll oma tegevuse üle oli loomeprotsessist kõrvale heidetud. Tashistlikul pildil võib olla värv näiteks lebavale lõuendile tilgutatud ja seejärel märja vedela värviga pilt püsti tõstetud, mille tagajärjel on värsketelt värvilaikudelt nired alla voolama hakanud. Näiliselt on pilt kujunenud juhuslikest, kohati räpakatest värvilaikudest, ent tegelikult on ikkagi püütud luua dekoratiivne tervik (olgu siis lugu protsessi alateadlikkusega kuidas tahes). Tashistliku maalimisviisi esindajaks on näiteks Pariisi emigreerunud ameerika maalikunstnik Sam Francis (1923-1994).

Hans Hartung (1904-1989) esindas niinimetatud temperamentse tegevusmaali (action painting) varianti - ägedate zhestidega kandis ta heledale taustale tumedavärvilist abstraktset kalligraafiat. Tema valkjad lõuendid võivad olla kaetud kritselduse-taoliste, tavaliselt musta värvi pintslitõmmetega (vt ka 20. sajandi kunst, lk 116-121).

Hans Hartung. Nimeta (1953)
sügavtrükk
The University of Michigan Museum of Art
repro: www.si.umich.edu

 

2) geomeetrilis-konstruktiivne abstraktsionism

Teise suure abstraktsionismi suunana võib käsitleda 20. sajandi alguse kubismis kujunenud geomeetrilis-konstruktiivset abstraktsionismi. Algselt ilmnes see suund konstruktivismis, hiljem konkretismis.

Teed nimetatud suunale rajas aga 1912. aastal luuletaja Guillaume Apollinaire'i loodud mõiste kubismi erivormi kohta - orfism (Kreeka müütilise lauliku Orpheuse järgi). Seda voolu esindasid ennekõike Robert Delaunay (1885-1941) ja tema venelannast abikaasa Sonia Delaunay-Terk. Nende arust on kunstis peamisteks väljendusvahenditeks nii värv kui arusaam, et kontrastsete värvipindade kõrvutiasetamine loob mulje rütmist ja liikumisest.

Robert Delaunay on maalinud täiesti abstraktse värvuste simultaankontrastidel baseeruva pildiseeria dünaamilisse kompositsiooni seatud peamiselt ringikujuliste pindadega. Tema ja samuti hilisema abstraktsionisti Sonia Delaunay-Terki vikerkaarevärvilistel maalidel ei ole värvilaigud konstruktiivselt selgepiirilised, ent lähenevad geomeetrilistele vormidele. Lõuendeid täitvad ringid ei satu pildi pinnale iseenesest või kogemata - neid peab sinna vähemalt planeerima, kui mitte just konstrueerima. Erksavärvilised kontsentrilised ringipildid on lahenduslikult konstruktiivsed, ent teostuselt veel maalilise abstraktsionismi käekirjas.

Robert Delaunay. Ring (1912–13)
(Disque)
õli, lõuend
erakogu
repro: www.robert-delaunay.net

Fernand Leger. Vormide kontrast (1913)
(Contraste de formes)
õlimaal
Solomon R. Guggenheim Museum
repro: www.guggenheimcollection.org

Samuti oli orfismiga lähedalt seotud tshehhi maalikunstnik Frantishek Kupka, kes innustus abstraktsest kunstist 1910. aastal. Kupka loominguliseks eesmärgiks oli leida muusikale vastavaid väljendusvahendeid maalikunstis. Tema tasakaalustatud dekoratiivsetel kompositsioonidel on tihti muusikale viitavad allkirjad.

Aastatel 1913-1914 maalis prantsuse kubist Fernand Leger (1881-1955) seeria suuri pilte pealkirja all "Vormide kontrastid", kus ta vastandas erinevaid puhtaid värvusi, sirg- ja kõverjooni, ruumilisi ja tasapinnalisi vorme. Pildid iseenesest on abstraktsed, ent ometi assotsieeruvad Leger' maalide vormid tihti torudega - siit ka selle kubismi iseseisva arenduse nimetus tubism (prantsuskeelsest sõnast tube, mis tähendab toru).

Aastail 1909-1914 eksisteeris Itaalias futurism – kunstivool, mille liikmed tunnistasid ennast moodsa tsivilisatsiooni vaimustunud pooldajaiks, ülistasid tehnilist progressi, nõudsid kõigi traditsioonide hülgamist ja passeismi likvideerimist. Enamik kunstnikke olid joovastunud tehnikaajastu pulsist ja kiiruse kujutamisest. Liikumist, kiirust, lärmi, müra ja teisi uue elulaadi programmilisi kategooriaid püüti maalida divisionistlikult - auto killustati tükkideks, mille rütmiline asetamine maali pinnal pidi dünaamilise efekti andma. Nendes piltides on multiplikatsiooni-efekt - selleks, et koer joonisfilmis usutavalt liiguks, tuleb eelnevalt kaadriteks lahti joonistada suur hulk koera jalgade veidi erinevaid asendeid.

Peagi aga muutusid futuristide kompositsioonid abstraktseteks. Pildi allkirja teadmata on vaja päris head kujutlusvõimet mõistmaks, et Giacomo Balla (1871-1958) just nimelt auto kiirust maalida püüdis. Nii jõuabki futuristlik maalisuund, kus esialgu maalitakse koera liikumise kujutamiseks talle lihtsalt palju jalgu alla, abstraktsete vormide kaudu liikumist kui sellist kujutavate lõuenditeni.

Giacomo Balla. Keti otsas oleva koera
dünaamika (1912)
(Dynamism of Dog on a Leash)
õli, lõuend
Albright-Knox Art Gallery, Buffalo, NY
repro: www.futurism.org.uk

Giacomo Balla. Kihutav auto. Abstraktne kiirus
(1913)
(Speeding Car, Abstract Speed)
guash, tempera
Stedelijk Museum, Amsterdam
repro: www.futurism.org.uk

Futurismi kohta vaata veel: www.futurism.org.uk
Venemaal kujunes 1910. aasta paiku selline kunstivool nagu kubofuturism, mis oli oma olemuselt sünteetiline maalistiil. Nii sisaldas kubofuturism endas prantsuse kubismi ja itaalia futurismi elemente, millele omakorda lisati vene neo-primitivistlikke arusaamu. Kubofuturistlikud kunstnikud maalisid väga dünaamilisi kompositsioone julgete värvide ja murtud joontega. Nende mosaiiklikud killupildid on nagu peitepildid - vaataja ei pruugi kohe taibata, mida kunstnik kujutanud on, aga kui pildi allkiri teada saada, siis leiab ju noateritaja (vt järgmine repro) üles küll – äkki muutub käi äratuntavaks ja miski meenutab näppe. Kubofuturism on viimane aste enne esemetut kunsti Venemaal, mille olulisimaks vooluks kujuneb suprematism. Kubofuturistlikult maalisid nii Ljubov Popova ja Natatalia Gontsharova kui selle suuna suurkuju Kazimir Malevitsh aastatel 1913-1914.

Kazimir Malevitsh. Noateritaja (1913)
Yale University Art Gallery
repro:
Rollins College

Mihhail Larionov. Öine linn (1913)
Shishkini Galerii, Moskva
repro:
www.shishkin-gallery.ru

1911. aastal töötas vene avangardne maalikunstnik Mihhail Larionov (1881-1964) välja lühiajalise abstraktse kunsti eelvormi lutshismi ehk rajonismi (prantsuse keeles: rayonnisme). Termin tuleb venekeelsest sõnast "lutsh", mis tähendab kiirt. Tema ja ta abikaasa Natalia Gontsharova piltidel on abstraktsionistlikult või pooleldi abstraktsionistlikult kujutatud säravavärvilisi ristuvaid kiirtevihke.

Konstruktivism on abstraktse kunsti olulisemaid stiilisuundumusi, mis umbes 1913. aastast alates on kubismist ja futurismist (vt 20. sajandi kunst) välja arenenud. Kujutis konstrueeritakse vaid geomeetrilistest elementidest (ring, ristkülik, kolmnurk) ja sirgjoontest, püüdes üksikute vormide ja nende värvuste vastastikuse mõju kaudu luua pingestatud kompositsiooni. Kunstnikud püüdsid oma teostega jõuda uue konstrueeritud esteetilise reaalsuseni. Konstruktivism väljendus peale kujutava kunsti ka arhitektuuris, disainis ja moes.

Alguse sai konstruktivism Venemaalt. Kazimir Malevitsh (1878-1935) maalis 1913. aastal õlimaali "Must ruut valgel taustal", mis kujunes esemetu kunsti programmiliseks teoseks. Tema 1927. aastal avaldatud teoses "Kubismilt ja futurismilt suprematismile - esemetu maailm ehk vabastatud eimiski" süvenes ta abstraktsionismi ka teoreetiliselt. Suprematism tuleb ladinakeelsest sõnast supremus, mis tähendab kõrgeimat, ülimat. Selle väljendiga tähistatakse Kazimir Malevitshi viljeldud abstraktse maalikunsti vormi aastatel 1913-1919, mis kasutas absoluutselt puhast geomeetrilist abstraktsiooni. Malevitshi suprematistlikel piltidel on näha tasapinnalisi selgevärvilisi geomeetrilisi kujundeid (ristkülik, kolmnurk, trapets jt), mis on lõuendile kantud ilma igasuguste assotsiatsioonideta tegelikkusega. Oma kuulsate põhivormidega - ruut, ring ja rist - püüdis Malevitsh väljendada puhta tunnetuse abstraktsust. 1918. aastal maalis ta valge ruudu valgele lõuendile, mis tema tõlgenduses on "ei miski ei miskis" (vt 20. sajandi kunst, lk 84-86).

Kazimir Malevitsh. Valge valgel (1918)
Museum of Modern Art, New York
repro:
Boston College Fine Arts Department

Vldaimir Tatlin. III Internatsionaali monument
(1919-20)
repro:
Annenberg School for Communication

Maalikunstnik ja skulptor Vladimir Tatlin (1885-1953) kujundas 1918. aastal III Internatsionaali monumendi, mis kujutas endast maailma mudelit ning pidi tulema 400 meetrit kõrge. Konstruktivistliku spiraalse torni viie meetri kõrguse mudeli sisse oli paigutatud neli pöörlevat kujundit - kuup, püramiid, silinder ja poolkera. Hiigeltorn oli mõeldud maailma esimese sotsialistliku riigi ausambana, ent selle ehitamiseni ei jõutud kunagi.
Teised vene avangardi esindajad, kes maalisid abstraktselt ja eelistasid geomeetrilisi kompositsioone luua või projekteerisid konstruktivistlikke seadeldisi, olid näiteks Aleksandr Rodtshenko, El (Lazar) Lissitzky ja ennekõike skulptor Anton Pevsner.
Paralleelselt suprematismi ja vene avangardi konstruktivistliku loominguga, ent Venemaa kunstielust sõltumatult tekkis 1917. aastal Hollandis rühmitus "De Stijl", mille tähtsamateks esindajateks said Piet Mondrian (1872-1944) ja Theo van Doesburg (1883-1931). Oma ideede levitamiseks andis van Doesburg välja samanimelist ajakirja (1917-1931). Piet Mondrian nimetas oma loomemeetodit väljendiga neoplastitsism (viljeles juba 1912. aastast alates, termin võeti kasutusele alles 1920. aastal).

Piet Mondrian. Kompositsioon punase, sinise ja kollasega (1935-42)
õli, lõuend
Kunstsammlung Nordrhein-Westfalen, Düsseldorf
repro: www.artmuseums.harvard.edu

Theo van Doesburg. Vastandkompositsioon VI (1925)
õli, lõuend
Tate, London
repro:
www.tate.org.uk

Neoplastitsistlikult töötades tuleb kujutavat kunsti luua abstraktsete printsiipide järgi sõltumatult loodusest, välistades kõik kujundliku, suvalise või juhusliku. Mondriani loomingu kõrgperioodil said tema loomingu põhielementideks vertikaalkriipsud ja horisontaaljooned, primaarvärvused punane, kollane ja sinine, ning neutraalvärvused must, valge ja hall. Vastandite ühtsuse printsiibi põhjal uskus ta, et on oma taiestes lõpuks absoluutselt objektiivse harmoonia saavutanud.
Piet Mondrian. Kompositsioon (1916)
õli, lõuend
Solomon R. Guggenheim Museum
repro: www.guggenheimcollection.org
Theo van Doesburg. Hall kompositsioon (Ragtime)
(1919)
õli, lõuend
Peggy Guggenheim Collection
repro: www.guggenheimcollection.org

Piet Mondrian on üks esimesi kunstnikke, kes tegi kubismist radikaalse sammu geomeetrilisse abstraktsionismi. Mondrian läbis pärast juugendlikku käekirja moodsa kunsti varasemad voolud fovismist kubismini. Kuulsaks sai tema õlimaalide seeria suurest võralisest puust (1910-1911), mille vormi järkjärguline muutmine viis lõpuks objekti kadumiseni. Sisuliselt tõestas ta, et analüütiline kubism sisaldas võimaluse üleminekuks abstraktsionismi. Mondrian alustas puu kujutamist fovistlikus vormis. Järgmises etapis abstraheeris ja rea ebaolulisi detaile, nagu näiteks lehed, ja sai küll puud meenutava, ent siiski ekspressiivselt abstraktse kompositsiooni. Kolmandas puu abstraheerimise faasis ei taju vaataja enam, et tegemist on puu teisendamisega.

Enne varemkirjeldatud neoplastitsistlike kompositsioonide juurde jõudmist maalis ta veel nn "pluss-miinus" maalide seeria. Ta tabas ära vabas looduses maalides horisontaalide ja vertikaalide vastuolude printsiibi - vaata, mida tahad, aga igas maastiku- või linnavaates on vertikaalsete ehk püstiste ja horisontaalsete ehk rististe vormide rütm. Enamasti perspektiivsetes maastikuvaadetes domineerivad horisontaalid ja suurlinnapiltides vertikaalid, ent alati võib neid mahte ka võitlevatena tõlgendada - kumb optiline mõju domineerima jääb. Nii koosnebki Piet Mondriani ookeanimaal vaid erineva pikkusega püstistest ja rististest mustadest joontest, aga horisontaalid võidavad, sest need on pikemad, ja ookean on ju ometigi horisontaalne avarus vertikaalsete lainete ja loojuva päikese vertikaalsete peegelduslaikudega (vt ka 20. sajandi kunst, lk 79 - 80).

Piet Mondrian. Puud (1912)
õli, lõuend
Carnegie Museum of Art, Pennsylvania
repro:
www.cmoa.org
Piet Mondrian. Meri (1914)
süsi ja guash paberil
Peggy Guggenheim Collection
repro: www.guggenheimcollection.org
Theo van Doesburg võttis oma pildikompositsioonis kasutusele "dünaamilised diagonaalid", mis tekitas aastaid (1924-1929) kestva tüli vaid horisontaal- ja vertikaaljoontega kujundatud kompositsioonide loomist õigeks pidava Piet Mondrianiga. Theo van Doesburg nimetas oma loomemeetodi elementarismiks (vt 20. sajandi kunst, lk 82) või ka konkretismiks. Viimane termin tuleneb prantsuskeelsetest sõnadest art concret ja on 1930. aastal Theo van Doesburgi poolt kasutusele võetud mõiste tema ettekujutuse kohta abstraktsest kunstist, mis ei "abstraheerinud", vaid loobus täielikult looduslikest eeskujudest, assotsiatsioonidest ja sümboolikast ning tekkis üksnes puhaste geomeetriliste vormide mõjul. Konkreetne kunst on täpne ja ebaisikuline ning moodustub iseseisvatest elementidest (elementarism!) nagu pind, joon ja värv.
Piet Mondrian. Broadway boogie-woogie (1942-43)
õli, lõuend
Museum of Modern Art, New York
repro:
www.moma.org
Theo van Doesburg. Vastandkompositsioon XIII (1925-26)
õli, lõuend
Peggy Guggenheim Collection
repro: www.guggenheimcollection.org
Piet Mondriani arust tuli selleks, et kaasaegses ja esteetilises keskkonnas elada, kogu ümbrus neoplastitsistlikult kujundada - ka moodsates funktsionalistlikes majades pidid kõik interjöörid pakkuma vaid kolme primaarvärvi ristkülikute, mustade vertikaal- ja horisontaaljoonte ja hall-valgete pindade rütmi. Tema enda ateljee ja eluruumid olidki üldjoontes just niimoodi kujundatud.
Mondriani kohta vaata veel: http://www.artmuseums.harvard.edu/mondrian/
Funktsionalism on aga arhitektuuriteooria, kus ehitise juures püüti piirduda kõige olulisemaga, loobuda igasugustest dekoratiivsetest elementidest ja keskenduda otstarbekohasusele. Hoonete vormid pidid olema selged ja asjalikud.

1919. aastal Weimaris rajatud ja 1933. aastal Berliinis tegutsemise lõpetanud saksa kunstikool "Bauhaus" esindas funktsionalistlikku mõtlemisviisi kunstis ja keskkonnakujundamises. Kooli rajaja Walter Gropius ja tema mõttekaaslased püüdsid ühendada kujutavat kunsti tööstuslikult toodetud tarbekunsti ja arhitektuuriga, loomaks uut terviklikku elukeskkonda. "Bauhausi" esteetika oli üles ehitatud otstarbekusele ja vormiselgusele. Üldiselt hinnati tahuka-vormilisi lamedate katuste ja suurte akendega hooneid, geomeetrilise kujundusega interjööri ja disaini.

Kontrastiks geomeetrilis-konstruktiivse esteetika õpetamisele kutsuti "Bauhausi" maaliõppejõuks ekspressiivse abstraktsionismi suuresindaja Vassili Kandinsky. "Bauhausi" õppejõud on ka saksa-shveitsi maalikunstnik ja graafik Paul Klee (1879-1940), kes on arvukate konstruktivistlike tööde autor. Paljud tema maalid on puhtabstraktsed ja sealjuures väga dekoratiivsed koloriidi-meistriteosed. Kauneid geomeetrilisi kompositsioone lõi ka Ungari päritolu bauhauslane Laszlo Moholy-Nagy (1895-1947).

Laszlo Moholy-Nagy. A II (1924)
õli, lõuend
Solomon R. Guggenheim Museum
repro: www.guggenheimcollection.org

Amédée Ozenfant. Kitarr ja pudelid (1920)
õli, lõuend
Peggy Guggenheim Collection
repro: www.guggenheimcollection.org

Edouard Jeanneret (Le Corbusier' nime all tuntud funktsionalistliku arhitektuuri korüfee) (1887-1965) ja Amédée Ozenfant rajasid maalikunstis purismi (1918-1925 ), kus püüeldi moodsale ja tehniseeritud maailmale vastava selge ratsionaalse maali poole. Prantsuskeelne sõna pure tähendab puhast ja selle väljendiga hakati tähistama kubismi arendust, mis keskendus puhastele värvidele. Üldiselt olid pinnaliselt ja suure dekoratiivse vormiüldistusega maalitud piltidel tööstuslikult toodetud standardiseeritud esemed ära tuntavad, ent loomulikult lõpuks mitte alati enam. Tihti sulasid geomeetrilised algvormid, mis teooria kohaselt kindlaid tajureaktsioone tekitasid, ja nende kombinatsioonid tõeliseks pildisümfooniaks (vt 20. sajandi kunst lk 82-83).

Konstruktivism jõudis pärast II maailmsõda ka USA-sse (Ad Reinhardt, Barnett Newman) (vt põhjalikumalt allpool).

Moholy-Nagyi kohta vaata veel: http://www.moholy-nagy.com/
Le Corbusier' kohta vaata veel: http://www.greatbuildings.com/architects/Le_Corbusier.html
Bauhausi kohta vaata veel: http://www.bauhaus.de/english/index.htm
Konstruktivismist lähtusid ka mitmed hilisemad moodsa kunsti suundumused nagu kineetiline kunst ja opkunst.

Väljend "kineetiline kunst" tuleneb kreekakeelsest sõnast kinetikos, mis tähendab liikumist. Kineetilised kunstiteosed saavad olla nii tõeliselt mingi jõu abil liikuma pandud skulptuurid kui ka näiteks vaid tuuletõmbuse käes liikuvad mobiilid. Viimaste suurmeistriks sai Ameerika kunstnik Alexander Calder (1898-1976), kes ka Pariisis õppis ja töötas. Mobiilid on hoolikalt tasakaalustatud traadist ja värvilistest metall-lehtedest konstruktsioonid, mis on oma vormilt abstraktsed. Ühel pool abstraktse skulpturaalse seadeldise keset on vähe suuremaid ja raskemaid vorme, teisel pool tihti terve "riidepuudeahelik" kergemaid ja väiksemaid vorme. Tasakaalu on väga kerge rikkuda - näiteks põhjustab seda inimeste ruumis liikumisest tekkiv tuuleõhk.

Alexander Calder. Mobiil (1941)
värvitud alumiinium
Peggy Guggenheim Collection
repro: www.guggenheimcollection.org

Alexander Calder. Vertikaalne seadis pommiga (1943)
värvitud terastraat, värvitud puit, puit
National Gallery of Art, Washington
repro: www.nga.gov

Väljend opkunst tuleneb ingliskeelsetest sõnadest optical art, mis tähendab optilist kunsti. Tegemist on 1950. aastate keskpaigas abstraktsest kunstist arenenud maalisuunaga, mis on üles ehitatud ennekõike nägemistaju eripärale. Neil maalidel tekib geomeetriliste vormistruktuuride puhul liikumis- ja virvendusefekt - see loob sideme opkunsti ja kineetilise kunsti vahele. Kuulsaim esindaja on ungari-prantsuse maalikunstnik Victor Vasarely (1908-1997). 1959. aastal lõi ta oma süsteemi, kus põhielemendiks on ruut ja sellesse tuleb sisse põimida teised geomeetrilised elemendid. Oma taiestes kasutas ta kuut põhivärvi. Vasarely püüdles uue ja värvirõõmsa maailma poole ja oma originaalteost käsitles ta vaid kui prototüüpi seeriaviisiliselt toodetavatele töödele. (vt 20. sajandi kunst, lk 143-152).

Victor Vasarely. Axo-GJ (1968)
Michele Vasarely
repro:
http://www.vasarely.org/

Victor Vasarely. Triton (1979)
Michele Vasarely
repro:
http://www.vasarely.org/

Calderi kohta vaata veel: http://www.calder.org/
Vasarely kohta vaata veel: http://www.vasarely.org/

 

workshop PILT PEA PEAL
TEEMA: Wassily Kandinsky ja ABSTRAKTNE KUNST

 

loeng ABSTRAKTNE KUNST AMEERIKAS
Järgnev abstraktsionismi peamine suund on Ameerikas 1940. aastal sündinud abstraktne ekspressionism. Sõjast laastatud Euroopa kõrval oli USA majanduslikult ja poliitiliselt võimas ja kaitsejõuline suurriik. Euroopas oldi Ameerika rikkust juba ennegi tunnistatud, ent ameeriklaste provintslikku kultuuri pigem üleolevalt suhtutud. Sõjajärgselt toimus aga USA kultuuri prestiizhi äkiline tõus ja seoses sellega kõige ameerikaliku ekspansioon. USA-st lähtus ka funktsionalistliku arhitektuuri uus laine - Euroopa purustatud linnades hakkasid ülesehitustööde käigus kerkima üleni klaasist välispindadega risttahukad. Peagi võttis USA-s isegi valitsus avangardi oma hoole alla ja tagas ka moodsale maalikunstile riikliku soosingu.

Selleks ajaks oli Euroopast New Yorki saabunud sürrealistide rühmituse energiline tuumik eesotsas teoreetik André Bretoniga. Sürrealistide spontaanne mõistuse kontrollita eneseväljenduse nõue leidis Ameerikas soodsa pinnase. Ent Ameerika avangardsed kunstnikud osutusid otsustavalt abstraktsemateks kui Euroopast tulnud sürrealistid. Peatsed abstraktse ekpressionismi viljelejad arendasid edasi sürrealismi ideid, rakendades abstraktses maalikunstis järjekindlalt automatismi meetodeid. Automatism ise on spontaanne maalimisprotsess, mis peab toimuma alateadvuslikult ja mille puhul tuleb igasugune oma tegevuse ratsionaalne kontroll loomeprotsessist välja lülitada. Vooluga kaasa minevaid kunstnikke ühendas maalimistehnika, ent ennekõike siiski veendumus loomisprotsessi soovitavast kulgemisest ilma igasuguse mõistusliku kontrollita (vt ka 20. sajandi kunst, 110-114).

Arshile Gorky (1904-1948), kodanikunimega Vosdanig Manoog Adojan, sündis Armeenias ja suri Connecticutis (sooritas enesetapu). Hariduse omandas ta Tbilisis. USA-sse emigreerus 1920. aastal ja jätkas seal 1925. aastast kunstiõpinguid. 1930. aastal jõudis ta oma isikupärase orgaanilise abstraktsionismi stiilini. Tema maalidel on näha üleminek euroopa sürrealismist (vt Raivo Kelomees "Sürrealism", Kirjastus "Kunst", Tallinn 1993) orgaanilise looduse vorme, ent ka indiaani rahvakunsti motiive meenutava peaaegu abstraktse kunstini. Kunstnik väitis, et ta muutis kogu aeg pilti luues oma plaane. Ta ei lugenud kunagi oma pilte lõpetatuteks. A. Gorky lõi oma teoseid läbi automatiseeritud maalimisprotsessi ja intensiivses värvigammas ning kujunes ühtlasi üheks action paintingu eelkäijaks.

Arshile Gorky. One Year the Milkweed (1944)
õli, lõuend
National Gallery of Art, Washington
repro: www.nga.gov
Jackson Pollock. Silmad kuumuses (1946)
õli (ja email?), lõuend
Peggy Guggenheim Collection
repro: www.guggenheimcollection.org
Jackson Pollock (1912-1956) on nn action paintingu ehk eesti keeles öelduna tegevusmaali peaesindaja. 1940. aastaks oli J. Pollock jõudnud abstraktse kujutamisviisini ja samas leidnud sürrealismi automatistlikust teooriast kinnitust oma soovile maalida alateadvuslikult. Järgnevatel aastatel muutusid tema teosed aina spontaansemateks - lõuendid kattusid üha tihedamalt joonte võrgu ja värvilaikudega. Vältimaks loogilist kontrolli maalimisel, lasi Jackson Pollock värvil otse lõuendile tilkuda või pritsis seda lihtsalt juhuslikult. Tema loomemeetodit saab iseloomustada väljendiga drip-painting, mis inglise keeles tilgutatud maalimist tähendab. Eesti keeles on see ingliskeelne sõnaühend mugandatud ka lihtsalt drippinguks. Drippingu puhul pritsitakse värvi suvaliste liigutustega või tilgutatakse seda mingist perforeeritud (st augustatud) anumast põrandale laotatud lõuendile. Niiviisi moodustuva maalipinna vorm on täiesti ettekavatsematu, absoluutselt juhuslik. Täpselt nii Jackson Pollock 1947. aastal tegema hakkaski, nautides lõuendi ümber kõndimist ja neljast küljest töötamist. Seega rajas ta nn ühtlaselt katva stiili maalikunstis (kõikekatva maalistiili) - all-over paintingu.

Jackson Pollock. Number 1 (Kahvatusinine udu) (1950)
National Gallery of Art, Washington
repro: www.nga.gov
vaata ka detaili: http://www.nga.gov/feature/pollock/painting3.html

Pollock kasutas ka rasket pastoosset värvi. Selleks segas Tilgutaja Jacki (Jack the Dripper) hüüdnime ära teeninud kunstnik vedela värvi sisse liiva või klaasipuru või midagi muud sellesarnast. Lõuend oli muutunud tegevuspaigaks ja pilt dünaamilise maaliprotsessi väljundiks. 1952. aastal võetigi kasutusele mõiste action painting asendamaks seni ameerika maalikunstis kasutusel olnud nimetust abstraktne ekspressionism, mida aga välja suretada pole õnnestunud ja see on ka eestikeelses kunstiajaloo kirjasõnas siiamaani igati aktsepteeritav mõiste. Action painting juhtis tähelepanu sellele, et maali valmistamise tegevus (mitte ju enam maalimine) võib olla olulisemgi kui lõpetatud teos (abstraktne maal ekpressionistlikus käekirjas).

Jackson Pollocki maalid on suured ja tihti paar sentimeetrit kõrgusesse ulatuva kuivanud värviniredest faktuuriga, mis pikaajalisel vaatamisel muutub uskumatult ruumiliseks või hakkab silme ees lausa "tantsima". Tema meetod oli äärmuslikult novaatorlik ja omapärane, tema maalid on väga rikka värvimõjuga ja monumentaalse jõuga.

Pollocki kohta vaata veel:
http://www.nga.gov/feature/pollock/pollockhome.html
http://www.beatmuseum.org/pollock/jacksonpollock.html
http://www.haberarts.com/pollock.htm
http://www.kaliweb.com/jacksonpollock/art.htm

Willem De Kooning (1904-1988) on Hollandi päritolu ameerika tegevusmaali põhiesindajaid. 1927. aastal suundus Kooning New Yorki. 1940. aastatel jõudis ta biomorfsete elementidega abstraktsete pildistruktuurideni. Action paintingu laadis töötades kandis ta värve lõuendile ägedate spontaansete liigutustega ja laia pintsli, puupulga, pahtellabida või pahtlinoa (spaatli) abil. Värvidest eelistas ta puhtaid ja intensiivseid toone - primaarvärvusi kollast, punast ja sinist. 1951. aastast pöördus ta väga ekpressiivset ja pastoosset maalitehnikat kasutades tagasi figuratiivsesse kunsti - hakates ennekõike mõnusalt "peletuslikke" hiidnaisi maalima.

Franz Kline (1910-1962) maalis hoogsate laiade pintslitõmmetega action paintingu tehnikas hiina ja jaapani kalligraafiat meenutavaid suuri põhiliselt must-valgeid lõuendeid. Omanäoline palgitaoliste tume-heledate vormidega maalilooming kindlustas kunstnikule tuntuse ja tema teadmise korral ka ta teoste kindla äratundmise.

Willem de Kooning. Kompositsioon (1955)
õli, email, süsi, lõuend
Solomon R. Guggenheim Museum
repro: www.guggenheimcollection.org
Franz Kline. No 7 (1952)
õli, lõuend
Solomon R. Guggenheim Museum
repro: www.guggenheimcollection.org
Marc Rothko (1903-1970) on Lätis sündinud vene päritolu Ameerika maalikunstnik ja colour-field-paintingu olulisemaid esindajaid. Eesti keeles võib kasutada ka väljendit värviväljamaal. Selle terminiga hakati 1950. aastatel tähistama puhaste täiesti struktureerimata (kujundamata) värvipindadega opereerivat abstraktset maalisuunda. M. Rothko jõudis oma küpse stiilini 1947. aasta paiku. Tavaliselt on tema suur lõuend ühevärviline, ent sellele on peale maalitud pehmete hajuvate servadega värvitriibud või -vööndid, mida on üldjuhul kolm. Need värvipinnad võivad näida pilvetaoliselt hõljuvatena ja tekitada ruumilise sügavuse illusiooni. Tema maalid on neutraalsed ja impersonaalsed.
Mark Rothko. Nimeta (Violetne, must, oranzh, kollane, valge ja punane) (1949)
õli, lõuend
Solomon R. Guggenheim Museum
repro: www.guggenheimcollection.org
Mark Rothko. Nimeta (Must ja hall) (1969/70)
akrüül, lõuend
Solomon R. Guggenheim Museum
repro: www.guggenheimcollection.org

De Kooningi kohta vaata veel:
http://sheldon.unl.edu/HTML/ARTIST/deKooning_W/SSI.html
Kline kohta vaata veel:
http://www.beatmuseum.org/kline/franzkline.html

1960. aastatel võeti kasutusele veel täiendavaid termineid, et abstraktse kunsti alavoole täpsemini klassifitseerida. Abstraktne ekpressionism on ise maaliline, uuemaid abstraktsionismi variante hakati aga nimetama maalilisejärgseks abstraktsionismiks (post-painterly abstraction). Maalilisejärgses abstraktsionismis välistati kõik kujutavad elemendid ja käsitleti üksnes puhaste värvide kasutamisest tulenevaid muljeid.

Värviväljade maalikunst oli juba mõnda aega tuntud, ent nüüd lisandus veel üks kunstimõiste - kalkservne (hard-edge) maalikunst. Kalkservsus tähendab, et värvilaikude piirid maali pinnal on täpsed ja selged. Tekkinud maalid on tegelikult hiiglaslikud pintslijälgedeta värvipinnad. Neid pindu ühel lõuendil on tavaliselt 2-3.

Barnett Newman (1905-1970) on ameerika abstraktse ekspressionismi olulisemaid esindajaid ja colour-field-paintingu loojaid. Tema suureformaadilised lõuendid on enamasti mõnd intensiivset värvi. Neid monokroomseid värvipindu katkestavad kohati vertikaalsed või horisontaalsed erivärvilised triibud (nn zips). Tihti ilmestab tema näiteks nelja meetri pikkust maali väid üksainus teist värvi triip. Loomulikult on suured ja nii särtsud värvipinnad kaasaegses interjööris ülimalt efektsed. Ent taganemis- ja vaatamisruumi peab olema!

Barnett Newman. Valgus silmapiiril (1949)
(Horizon Light)
õli, lõuend
Sheldon Memorial Art Gallery and Sculpture Garden, University of Nebraska
repro: http://www.philamuseum-newman.org
Ad Reinhardt (1913-1967) oli kunstiteadlane ja tema arvas, et elul ja kunstil ei tohi üldse mingit kokkupuudet olla. Tema jaoks pidi maalikunst olema vaid puhas ja jõuline visuaalne reaalsus. Ad Reinhardti kuulsaimad tööd on erinevates nüanssides täiesti mustad lõuendid. Siiski hakkab pikemal vaatlemisel silm eristama veidi teises toonis maalitud ristkülikutest koosnevat struktuuri. Oma lõuenditega rajas ta ka minimalismi (minimal-art), mis hakkab väljenduma eelkõige plastika valdkonnas. Minimaalkunstis kasutatakse geomeetrilisi põhivorme, neid tihti seeriaviisiliselt, ent samas täiesti ebaisikuliselt korrates. Minimaliste huvitab ennekõike skulptuuri ja ümbritseva ruumi suhe. Skulptuurid iseenesest on abstraktsed. Minimalism avaldas suurt mõju kontseptualismile, aga see on juba teine teema.
Ad Reinhardt. Abstraktne maal (1960–66)
õli, lõuend
Solomon R. Guggenheim Museum
repro: www.guggenheimcollection.org
Ad Reinhardt. Must maal nr. 34 (1964)
õli, lõuend
National Gallery of Art, Washington
repro: www.nga.gov
Newmani kohta vaata veel:
http://www.philamuseum-newman.org/
http://www.artkrush.com/thearticles/014_woa_hoganonnewman/index.html

 

workshop NIRISTAMINE
TEEMA: Jackson Pollock ja ABSTRAKTNE KUNST

 

workshop SUUR PUNANE
TEEMA: Barnett Newman ja ABSTRAKTNE KUNST

 

Lisamaterjale abstraktse kunsti ja kunstnike kohta internetis:

Viited internetis leiduvatele materialidele abstraktsionistide, eriti aga abstraktse ekspressionismi laadis töötanud kunstnike kohta
http://www.artcyclopedia.com/history/abstract-expressionism.html

Pollock, Kline, de Kooning, Rothko, Gorky...
http://wwar.com/categories/Artists/Masters/Abstract_Expressionism/

Abstraktne ekspressionism Guggenheimi kogudes
http://www.guggenheimcollection.org/site/movement_works_AbstractExpressionism_0.html

Autorid:

Loeng: Tiina Meeri
Workshopid: Annely Köster
Toimetaja: Vano Allsalu

Teostus: KUNSTIKESKUS.EE

VIRTUAALNE KUNSTIKOOL © Sally Stuudio / KUNSTIKESKUS.EE 2002
Internetis aadressil www.kunstikeskus.ee leiduvate mistahes algupäraste tekstide, tõlgete, terviklike info- ja lingikogumite ning pildimaterjali reprodutseerimine ainult KUNSTIKESKUS.EE ja/või nende autori(te) ja/või nende valdajate nõusolekul. Originaalteoste ja viidatud materjalide copyright kuulub üldjuhul nende autoritele ja/või valdajatele. Kontakt: info@kunstikeskus.ee