STUUDIO
tagasi: avaleht

e-õppematerjalid
Abstraktne kunst
  Sissejuhatus
  A. kunst Euroopas
  A. kunst Ameerikas
 
WORKSHOP:
Pilt pea peal
  Niristamine
  Suur punane
POPkunst
  Sissejuhatus
  Neodada
  POP Inglismaal
  POP USAs
  WORKSHOP:
Hubane kodu
  Uued monumendid
Abimaterjalid
  Kunstisõnastik
Kunsti STRUKTUUR
  Kunstiliigid ja -tehnikad
  Zhanrid ja teemad kunstis

 

 

 

POPKUNST

NEODADA | loeng |
POPKUNST INGLISMAAL | loeng | workshop
POPKUNST USAs
| loeng | workshop

tagasi: SISSEJUHATUS POPKUNST

loeng POPKUNST USAs

Kõige "popimad" popkunstnikud on küllap njuujorklased Andy Warhol, Roy Lichtenstein, Tom Wesselmann, James Rosenquist ja Claes Oldenburg. Ja loomulikult lisandub neile suures Ameerikas veel palju mõttekaaslasi.

Claes Oldenburg sündis 1929. aastal Stockholmis diplomaadi pojana. 1936. aastal, kui Claes oli 7aastane, kolis pere Chicagosse ja Rootsi poisist hakkas kujunema tulevane lõputu fantaasia, huumorimeele ja irooniatagavaraga popskulptor. Kunstiõpingute ajal (1946-1950) Yale'i ülikoolis tutvus noor Oldenburg paljude omavanuste teatritegelaste ning häppeningikunstnikega.

Häppening (ing k to happen - toimuma, aset leidma) on popkunstile lähedane aktsioonikunsti (tegevuskunsti) vorm, mis kujunes 1960. aastatel eesmärgiga likvideerida piir kunsti ja argielu, kunstniku ja publiku vahel. Üldiselt toimuvad häppeningid vabas õhus kunstniku esitatud aktsioonidena (tegevusakt, ettevõtmine), kusjuures tegevuse rõhk on improvisatsioonil, juhusel ja publiku kaasatõmbamisel. Üldjuhul häppeninge ei proovita enne läbi ja tavaliselt toimub mingiteemaline häppening vaid ühe korra. Häppeningi olulised tunnused on mängulisus ja keskkondlikkus. Niisiis võttis Claes Oldenburg osa varastest häppeningidest ja kogus hiljem kuulsust ka nende lavastamisega.

Claes Oldenburg. Põrandaburger (1956)
värvitud purjeriie, vahtkummi
(132 x 213 cm)
Art Gallery of Ontario, Kanada
repro: www.ago.net
Claes Oldenburg. Trummikomplekt (1967)
segatehnika
Gagosian Gallery, NY
repro: www.artnet.com

Skulptuur on teistest kujutava kunsti liikidest keskkondlikum - iga skulpturaalne objekt loob enda ümber mõjuvälja. Sellega arvestas ja manipuleeris ka Claes Oldenburg. Kui dadaistlike skulptuuridega niiöelda lollitati publikut, siis Oldenburg püüdis sealt, kus dada lõpetas, taiplikumalt ja rafineeritumalt edasi minna. Uus suund skulptuuris võttis traditsiooniliste kallite ja õilsate skulptuurimaterjalide asemel tarvitusele odavad ja tavalised materjalid. Oldenburg alustas paberimassi, papi, kotiriide ja plastmassiga - materjalidega, mis ümbritsevad meid igapäevases elus. 1960. aastatel kattis ta paksu värviga erinevaid riideesemeid, tegi papist ja kotiriidest skulptuure - näiteks autosid ja kõikvõimalikke kaubaartikleid - mille siis tormilise graffitisarnase stiiliga üle maalis. Hiljem need rebitud ja räbaldunud objektid rippusid laes või olid toetatud vastu galerii seina. Näituseruumi kujundus pidi tekitama assotsiatsioone kaootilise ja jõhkra eluga Chicago ja New Yorgi urgastes.

1962. aastast alates hakkas Oldenburg vaatajal võõristusefekti esilekutsumiseks looma hämmastava suurusega ja üllatavatest materjalidest argiesemeid - tuntuimad näited on mammutlikud hamburgerid, hot-dogid, lülitid, telefonid, klosetipotid, tuhatoosid konidega jne. Pehmetena on ta teinud ka muusikariistu, nagu mõned trummikompletid ja saksofonid (valmistatud on need vinüülist, lõuendist ja pehmest täitematerjalist). Samuti sai edukalt õmmelda pulgajäätiseid plüüshriidest, mängult hammustatud nurgast veidi kilet välja paistmas ja pehmelt lötendav varrepulk nagu rotisaba taga...

Claes Oldenburg. 7-UP (1961)
email, kips, kangas, traat
Hirshhorn Museum and Sculpture Garden, USA
repro: hirshhorn.si.edu
Claes Oldenburg. Huulepulk (1969-74)
teras, alumiinum, vormi valatud vaik, emailvärvl
Yale University, New Haven, USA
foto: Attilio Maranzano
repro:
www.oldenburgvanbruggen.com

Kuid sugugi mitte kõik Oldenburgi hämmeldumapanevad esemed pole pehmed. Ta "mängis" ka tänavat, kaubamaja ja poodi ning tegi vitriinitäite kaupa kipsist, keraamilisi, papist ja teistest materjalidest äärmiselt tõetruu välimusega ja tegelikus suuruses toiduaineid - torditükke, kõikvõimalikke kooke ning ikka ja jälle jäätist, mida ta väga disainida armastas. Ka tema keraamilised õunasüdamed on omapärased. Seina vastu toetatud, hangu otsa aetud põhupalli mõõdus kahvel lihapalliga, sild-lusikas kirsikesega üle laiuva veekogu, tohutu roheline tablett või hiiglaslik nööp tänavaskulptuurina, pesupulga-kujuline tornskulptuur - nende vormide peale tulemine on vaimustav ja autori fantaasiamäär aukartustäratav.

Popkultuur oli teravalt sõjavastane. Hipidelt pärineva kuulsast loosungist "Make love, not war" inspireerituna tegi Claes Oldenburg ühe oma skandaalsema keskkonnaobjekti - monumendi "Huulepulk" (1969) Yale'i ülikooli õuele, kusjuures raketikujuline huulepulk asetati tankimoodi roomikutega alusele. Paradoksaalne, kas pole - feminiinne kosmeetikatarve ja maskuliinne sõjamasin üheskoos. 7meetrise huulepulga vaarikavärvi ots oli pehme ja õhku täis pumbatud. Aga nagu ikka, läheb iga täispuhutud asi vaikselt tühjaks - nii vajus ka huulepulga punakas osa alatasa vaikselt longu. Kui nüüd keegi skulptuuri tankikujuliselt pjedestaalilt kõnet pidada soovis, pidi pehme vorm jälle traksi saadama, et oraatorile tähelepanu püüda. Skandaalseks muutis kogu loo huulepulga ilmselge sarnasus erigeerunud ja lõtvunud sugutiga… Lõpuks ei pidanud pehme materjal ilmastikule ja pidevatele pumpamistele vastu ning 1974. aastal rekonstrueeriti see vaimukas ning mitmetähenduslik skulptuur, kasutades maalitud terast, alumiiniumi ja puitu. Igatahes on erootilisel motiivil oma koht Oldenburgi loomingus.

Claes Oldenburg. Piljardikuulid (1977)
betoon
Münster, Saksamaa
repro: www.muenster.de
Claes Oldenburg ja Coosje van Bruggen
Lusikasild ja kirss (1985–1988)
alumiinum, roostevaba teras, värv
Walker Art Center, Minneapolis, USA
repro: www.artsconnected.org
   
Claes Oldenburg. Lendavad kurikad (2000)
teras, fiiberplastik, vaht, epoksüüd, värv
Eindhoven, Holland
repro:
www.oldenburgvanbruggen.com
1977. aastal abiellus Oldenburg kirjaniku ja algselt oma abilise Coosje van Bruggeniga. Kooselust kujunes viljakas koostöö, mille varasemal perioodil kujundasid nad näiteks tohutusuure maakera moodi palli, mille külge oli köitega köidetud koduteemalisi esemeid - poroloonist laudu, toole, redeleid, uksi, triikimislaudu jne. 1995. aastal eksponeeriti aga spiraalse pandusega Solomon R. Guggenheimi muuseumis New Yorgis hiiglaslik pehme sulgpall, mille kolm "murdunud" sulge vähemalt kahe ja poole korruse kõrguselt lõdvalt alla tolknesid. Oldenburg avaldab muljet- 20. sajandi kunstis valitseb ta konkurentsitult tarbimisühiskonna massiproduktide visualiseerimise ja kunstiobjektideks tegemise tehnoloogiat.
Oldenburgi kohta vaata veel:
http://www.oldenburgvanbruggen.com

Roy (Fox) Lichtenstein (1923-1997) on popi vanaisaks tituleeritud, sest ta suutis läbi kolme aastakümne jääda oma stiili muutmata popkunsti prominendiks. Kunstnik sündis New Yorgis edukas ja harmoonilises saksa-juudi perekonnas. Ta ise abiellus naisega, kes 1986. aastal alkohoolikuna hooldusasutuses suri ning Lichtenstein pidi üksi kahe poja üleskasvatamise eest hea seisma. 1960. aastate alguses innustus Roy Lichtenstein popkunstist. 70. eluaastaks moodustas ta loomingupagasi tervelt 900 maali, 250 trükipilti, 120 skulptuuri ja lugematu hulk disainitud objekte (nende seas isegi üks BMW mudel).

Oma maalidel, kollaazhidel, serigraafiates ja keraamikas käsitles ta ameerikalikku tarbijaühiskonna-temaatikat. Ta kasutas massimeediale omast pildikeelt - ennekõike koomikseid, reklaami, aga ka laene tuntud kunstiteostest. Lichtensteini firmamärgiks said mustad piirjooned kujutise ümber ning lõuendid ja isegi skulptuurid, mis olid rasterdatud - mille peale olid kantud täpikesed nagu fotoraster. Nimelt enne ofsettrükki olid kõik ajalehe- ja ajakirjapildid (inimese ümber iga päev!) väga täpilised, sest tehnoloogiliselt teisiti veel trükkida ei suudetud.

Roy Lichtenstein. Look Mickey (1961)
õli, lõuend
National Gallery of Art, Washington
repro: www.nga.gov
Roy Lichtenstein. Meloodia, mis mind kummitab (1965)
siiditrükk
Housatonic Museum of Art, Connecticut, USA
repro: www.hctc.commnet.edu

Selle igapäevaselt inimest ümbritseva tuhandete, tookord veel palja silmaga nähtavate trükipunktide maailma märkas Lichtenstein "õigel ajal" ära ja lülitas selle oma loomingusse, saavutades seeläbi oma isikupärase pinnakujundamisega igavese kuulsuse. Vahetult enne 73aastasena kopsupõletikku suremist tegi ta ajavahemikus 1994-1997 suuremahulise maaliseeria, mille nimetas "Hiina stiilis maastikeks". Lüürilised Hiina mägede vaated on väga kaasaegselt ja eriti täpiliselt interpreteeritud.

1961. aastal maalis Lichtenstein korraliku õlimaali "Vaata, Miki, millise puraka ma püüdsin!". Maal ei olnud midagi muud, kui suurendatud koopia koomiksipildist närimiskummipaberil (no kes saaks 20. sajandil ilma koomiksi või nätsuta?!). Geniaalsus peitub ikka lihtsuses - idee hakkas suurepäraselt "tööle" ja Roy Lichtensteini koomiksipilte teab tavaliselt ka kunstivõõras inimene. NB! Väga soovitatav on neist kasvõi ühte näha originaalis - selleks, et lõpuni tunnetada, et tegemist ei ole mingite ajaleheväljalõigete ega kollaazhidega, vaid suureformaadiliste ning absoluutse korrektsusega maalitud lõuenditega!

Roy Lichtenstein. Whaam! (1963)
magna, lõuend
Tate Gallery, London
repro: www.artchive.com
KLIKKA!

Igal asjal on mingi põhjus ja Lichtensteini koomiksi-ideel on samuti algpõhjus, mida vähe teatakse. 1943. aastal värvati Roy Lichtenstein sõjaväkke. Seal andis kõrgemalseisev ohvitser talle korralduse hakata kohalikust sõjaväelehest "Stars and Stripes" ("Tähed ja triibud", patriootiline viide USA lipule) koomiksipilte maha kopeerima ja suurelt ümber joonistama. See tegevus käis Lichtensteinile närvidele ja töö tundus kole tüütu olevat - ent ta nautis joonistamist kui tegevust ning koomiksid ise tundusid naljakatena. Igatahes talletus see 1940. aastate keskpaiga sundtegevus õnnelikult ta mällu, et 1961. aastal uuesti sündida.

Lichtensteini pildid on tihti lausa põhivärvidega maalitud ja motiivistik äärmiselt kiretult esitatud. Tema hoiak tarbimisühiskonna suhtes ei ole moraliseeriv, ent kindlasti irooniline. 35 aastat oma elust maalis ta 20. sajandi visuaalseid ikoone nii masinliku stiiliga kui võimalik. 1978. aasta "Autoportrees" kujutas ta ennast T-särgina, mille peaks on peegel. Iga inimene on peegeldus ühiskonnast, aga kas "ajuvaba" massitarbija või kriitiline looja, sõltub inimesest enesest...

Lichtensteini kohta vaata veel:
http://www.lichtensteinfoundation.org/
http://members.vip.fi/~timpe/gallery.html
James Rosenquist (sünd 1933) on üks ameerika popkunsti põhiesindajaid. Tema tööd on väga suure formaadiga; olles varem plakatikunstnikuna töötanud, valib ta oma loomingu kandvaks teljeks reklaamitemaatika. Ta kujutab enamasti tarbekaupade ja reklaamisümbolite detailseid suurendusi ja kombineerib neid omavahel. Tihti maalib Rosenquist oma motiivid läbipaistvatele neoonvärvilistele kiledele ja nede üksteise peale asetamisel kujuneb tema maalidele iseloomulik kihilisus ja fluorestseeruvus. Oma kunstiteoste valmistamisel on ta kasutanud kõikvõimalikke popkunsti materjale, erilist märkimist väärivad vahest neoontorud.
James Rosenquist. Vastvalitud president (1960–61)
õlimaal (228 x 366 cm)
Pompidou keskus, London
repro: www.centrepompidou.fr
James Rosenquist. No-no! (1996)
õli, lõuend
Wetterling Teo Gallery
repro: www.acaf.net
Tihti kajastab Rosenquist kriitiliselt poliitilisi sündmusi, aktuaalseid probleeme ja kuumi teemasid ühiskonnas. Tema tuntuim teos on õlimaal "F-111", mis on 28 meetrit pikk, 2 meetrit kõrge ja mõeldud vaatajat näitusesaalis piirama. See kujutab fotomaterjalile tuginedes kurikuulsat sõjalennukit ja tuumapommi plahvatuse "seent" kõrvuti ja läbisegi heaoluühiskonna päikeseliste ja magusate stseenidega. See on visioon USA kultuurist, mis viitab viimase eufoorilisele seisundile ja katastroofiohule. Rosenquist ise protestis Vietnami sõja vastu ja oli selle eest ka lühikest aega Washingtonis vahistatud.

Tom Wesselmann (sünd 1921) on erootilist temaatikat armastav ja seda kajastav Ameerika popkunstnik. Kõigepealt moodustas ta kollaazhe combine-paintingu meetodil - õlimaal + mõningad "leitud" esemed. Peagi aga hakkas ta tasapinda rikastama päris kopsakate tarbeesemetega - raadiod, televiisorid, küttekehad jne. Tulemuseks on ruumilis-plastiline seinatahveldis, mis erineb klassikalisest environmentist selle poolest, et on vaadeldav ainult ühest küljest. Wesselmann lõi oma süsteemi maal-seinast ja environmentist. Environment (inglise keeles: keskkond) on kunstiliselt kujundatud ruumisituatsioon. Näiteks on ruumi paigutatud häppeningi käigus olulist rolli mängivad objektid kombineeritult maalide ja skulptuuridega.

Tom Wesselmann. Vaikelu #20 (1962)
segatehnika
Albright-Knox Art Gallery, USA
repro: www.albrightknox.org
Tom Wesselmann. Vaikelu Liz Tayloriga (1992)
siiditrükk
The University of Lethbridge Art Collections
repro: www.fsus.fsu.edu
Wesselmanni tuntuim teos on "Vannitoa kollaazh number 3" (vt 20. sajandi kunst, lk 136). Alates 1961. aastast maalis ta naisaktide sarja "Great American Nudes" ("Suured Ameerika aktid"). Sellel kujutatud naised on plastiliselt modelleerimata, dekoratiivsed ja täiesti tasapinnalised. Rõhutamist on leidnud rinnad ja huuled, ent näod on üldiselt välja maalimata (massikultuuri-inimene pole isiksus - milleks talle näojooned!). Moraal vahest selles, et kui oskad hinnata vaid samasuguseid asju kui "sõbranna", kaotad enda näo. Tihti on Wesselmanni naised ka korralikku pereema shokeerivates ekshibitsionistlikes poosides.
Tom Wesselmann. Great American Nude #58 (1965)
akrüül, kollaazh
C & M
repro: www.artnet.com
Tom Wesselmann. Vaikelu nr. 15 (1962)
kollaazh
Sheldon Memorial Art Gallery and Sculpture Garden, University of Nebraska-Lincoln
repro: sheldon.unl.edu
Wesselmanni kohta vaata veel:
http://karaart.com/wesselmann/works.html
http://www.artnet.com/ag/fineartthumbnails.asp?aid=17744
http://artarchives.si.edu/oralhist/wessel84.htm

Robert Indiana (tegelikult Robert Clark) on sündinud 1928. aastal ning võttis endale koduosariigi nime. Ennekõike on ta kujutanud oma pop-maalidel numbreid, tähti ja löövaid ning kõnekeelseid sõnu, samuti liiklusmärke. Tema pildid on säravates värvides ja oma loominguga viitab ta kriitiliselt tarbijamentaliteedile ühiskonnas. Robert Indiana on loonud seeriad "Love" ("Armastus"), "Love Wall" ("Armastuse müür") jt. Ka on ta armastanud sõna "die" (surema) kujundada ja kasutada.

Robert Indiana. Love (1973)
Smithsonian American Art Museum
repro: www.nmaa-ryder.si.edu
Robert Indiana. Number 5 (1963)
Smithsonian American Art Museum
repro: www.nmaa-ryder.si.edu
George Segal (1924-2000) oli Ameerika skulptor, kelle loodud figuurid on tavaliselt valged kipsjäljendid inimkehadest, mis on asetatud tõepärasesse ruumi ja mille ümbrus on kujundatud loomulike igapäevaesemetega. Segali sõnumiks on inimese ja keskkonna võõrandumine ja tema ruumilahendusi klassifitseeritakse environmentideks (vt eespool Tom Wesselmann). Segali esimene environment oli 1961. aastal loodud teos "Man sitting at the table" ("Mees laua taga"). Juba enne oli ta praktiseerinud skulptuuride tegemist traatsõrestikule asetatud ja kipsiseguga üle valatud kotiriidetükkidest.
George Segal. Köietantsija (1969)
kips, köis
Carnegie Museum of Art
repro: www.cmoa.org
George Segal. 3 inimest 4 pargipingil (1979)
New Orleans Museum of Art
repro: www.noma.org
1961. aastal avastas Segal aga iseenda kui modelli kipsivalamise võimaluse ja meditsiiniliste sidemete skulptuurimaterjalina kasutamise - "Mees laua taga" oligi tema enda kipsteisik. Segal on teinud ka plastikust mulaazhe suurlinna anonüümse tänavaelu teemadel ja figuraalkompositsioone tüüpiliste linnastseenidega - ristmikul valgusfoori jälgivad inimesed, bussiootajad või kino kassaluugi taga olev järjekord.

George Segal. Depressiooniaegne leivasaba (1991)
FDR Memorial, Washington
repro:
www.segalfoundation.org
Edward Kienholz (1924-1994) on Ameerika objektikunstnik. Oma loomingutee alguses tegeles ta puitreljeefide ja assamblaazhidega ning jõudis viimaks environmentideni. Kienholz on ka utiilikunsti ehk funk arti esindaja - ta kombineeris uude kooskõlla nii object trouvéd kui lihtsalt tsivilisatsioonijäätmed. Tema teosed kritiseerivad nii rassilist diskrimineerimist kui naiste rõhumist ja ta näib hoiatavat inimkonna hirmuäratava julmuse-suutlikkuse eest.
Ed Kienholz. Dodge '38 tagaiste (1964)
polüestervaik, värv, fiiberklaas, autovrakk, kanavõrk, õllepudelid, kunstmuru jm.
Los Angeles County Museum of Art
repro: www.beatmuseum.org
Ed Kienholz. Sünnipäev (1964)
mannekeen, günekoloogi laud, kohver, fiiberklaas, kangas, polüestervaik jm.
Staatsgalerie, Stuttgart
repro: www.beatmuseum.org

Formaalset kunstiharidust Kienholz ei saanud, ent töötas nooruses see-eest näiteks põetajana psühhiaatriahaiglas… 1960. aastast pühendus ta vaid loomingulisele tööle. Kienholzi teosed on tihtipeale shokeerivalt jõhkrad, tekitades vaatajas hirmu, õudust ja vastikustunnet. Kunstniku meelisteemadeks ongi seks, surm ja häving - või nagu ta nekroloogis kirjutati - "inimese seisund halval päeval". Sageli on tema teoste põhielementideks leitud objektid, eriti elusuurused mannekeenid ja taksidermisti (topisevalmistaja) töökojast hangitud loomatopised. Neid on omakorda täiendatud valanditega (valatud jäljenditega) elavate inimeste kehaosadest.

Koos oma viienda abikaasa, fotograafist Nancy Reddin Kienholziga lavastas ta mõjusaid environmente. Kunstnikepaar sai kasutada ühe Washingtonis lammutamisele läinud hotelli interjööridetaile ja mööblit. Vajalik kraam paigutati ruumi, kuhu inimesed sisse said minna. Teose nimeks sai "Pedicord Apartements" ("Pedicordide korter", 1982-83). Korterisse sisenemiseks pidi läbima eesruumi, kus oli näiteks hulgem tolmuseid plastiklilli, määrdunud vaip ja haisev suitsukonidega täidetud prügikast. Environmentis oli kuulda tubade nähtamatute asukate olmehääli - televiisoriheli, koera haukumist, kedagi vaidlemas jne. Lõppeesmärgiks oli aga see, et madala laega ruumis võltsväljapääsule lähenenud ja selle petlikkuse avastanud kunstinautija klaustrofoobia küüsi langeks.


Ed Kienholz. Kaasaskantav sõjamälestusmärk (The Portable War Memorial) (1968)
hauakivi, tahvel, lipp, plakat, töötav Coca-Cola automaat, koeratopis, kohvikumööbel, puit, metall
Museum Ludwig, Köln
repro: www.beatmuseum.org
Marisol, kodanikunimega Marisol Escobar sündis 1930. aastal Pariisis jõukatele Venetsueelast pärit vanematele. 1950. aastal kolis neiu New Yorki. 1960. aastatel hakkas ta tegema puuskulptuure plastikust mulaazhielementidega, milleks kasutas tihti tegelike inimnägude ja -jäsemete valatisi.
Marisol. Magritee III taevas (1998)
puit, õlivärv, kips, süsi, kangas
Art Museum of the Americas
repro: www.museum.oas.org
Marisol. Naised ja koer (1964)
repro: www.uwrf.edu
Mel Ramos on sündinud 1935. aastal Kalifornia osariigis ja on idaranniku popigurude suurim rivaal läänerannikul. Tema tugevaim külg on alastuse kasutamine kunstis, tähelepanu juhtimine ameerikalikule maneerile müüa kõike seksi abil. Mel Ramos lõi omapärase ikonograafilise stiili 1960. aastate popkunstis, ühendades Ameerika ajakirjade paljaste naiste pildid tuntud kaubamärkide ja toodetega.
Mel Ramos. Coca-Cola (1972)
litograafia
repro: www.rogallery.com
Mel Ramos. Doggie Dinah (Claudia Schiffer)
(1995)
litograafia
repro: www.rogallery.com

Ramos on loonud hulga fotorealistlikult maalitud humoorikaid paroodiaid tuntud kunstnike töödest. Kunstniku piltides on 1940.-50. aastate viha ja raevu asemel irooniline erapooletus, ent sellele vaatamata jõuab ta enamikus teostes oma moraalini. Näiteks 1981. aasta litograafia "Velazquez Version" ("Velazqueze versioon") ja samanimeline 1975. aasta õlimaal on selle maailmakuulsa 17. sajandi hispaania kunstniku pildi "Venus ja Cupido" interpretatsioon. Muide, Velazqueze Venus on hinnatud kogu kunstiajaloo kõige ilusama siluetiga aktiks. Ramose teosel vaatab aga lamav iludus peeglisse, mida - süümepiinade ja aukartuseta originaali ees - on pandud hoidma ahv. Naiste üldtuntud peeglissevahtimine väljendab konkreetsel juhul nii isiksuse väiksust, tühisust ja eneseimetlust kui sedakorda on see ka viide vuajerismile.

Ramos on püüdnud ühe perioodi oma elust ka maastikke maalida, aga sellest polnud vaimustatud ei kriitikud ega publik ja tal ei jäänud midagi muud üle, kui oma tuntud aktide juurde tagasi pöörduda.

Richard Lindner (1901-1978) sündis Hamburgis, ent ta ema oli ameeriklanna. 1920. aastatel elas ta Münchenis, oli lähedastes suhetes kõrgetel positsioonidel olevate natsidega ja kohtus ka Hitleriga. Ent päev pärast natside võimuletulekut (1933) põgenes Lindner Pariisi, kus ta siiski mõneks ajaks vangistati. 1941. aastast elas ta USA-s ja aastal 1948 sai ka kodakondsuse. Ta kujutas saksa uusasjalikkusest ja sürrealismist mõjutatuna monumentaalseid isikupäratuid suurlinna-inimesi, eelistatult naisi, intensiivsete värvidega sündsusetutes poosides.
Richard Lindner. Mees ja tiigernaine
litograafia
repro: www.europanworldgallery.com
Richard Lindner. Miss American Indian (1970)
litograafia
repro: www.wolman-prints.com
Vaieldamatult on veidrad naisolevused Lindneri lemmikteemaks. Kujutatud korsetid ja rihmad on mõeldud rõhutama naise seksuaalset veetlust. Maalid ise on kalgid, libe-siledate geomeetriliste vormidega. Mehhaanilised robotnaised peaksid mõjuma erootiliselt, ent üldiselt on pigem painajalikud. Ajapikku muutusid Lindneri kontinentaalsete mõjutustega "tsirkusenaised" tavalisteks koduperenaisteks New Yorgi tänavatelt.

Lugeja mugavuse huvides oleme seni kõiki popkunstnikke (kes kahes allikas kattuvad) käsitlenud samas järjekorras, millises neid on tutvustatud üldkättesaadavas ja meie loengutes korduvalt viidatud kunstiajalooraamatus (A. Juske, J. Kangilaski, R. Varblane, 20. sajandi kunst, Kirjastus "Kunst", Tallinn 1994). Meie loengu viimane osa on nagu ringiga algusesse tagasi jõudmine - Andy Warhol on popkunsti esindajatest kahtlemata üks võimsamaid.

Andy Warhol (1928-1987) alustas 1960. aastate algul reklaamigraafikuna ja võttis oma kunstiteemana tarvitusele - nagu võiski oodata - Ameerika massitarbimise maailma. Teda inspireerisid lõputud konservipurkide ja karastusjoogipudelite riiulid supermarketites ("200 Campbelli supipurki", 1962), rahatähed, meediaiidolid (Marilyn Monroe, Elizabeth Taylor, Elvis Presley jt). Ta kasutas kujutise lõuendile kandmiseks sageli serigraafiat, mille ta üldjuhul järgnevalt üle maalis. Paljundatud kujutised tema piltidel on nagu tirazheeritud - lõputult korratud. Teine ulatuslikum kujutamisvaldkond tema loomingus on surm ja katastroofid (näiteks akrüülvärvidega täiendatud serigraafiad oranzhist ja sinisest elektritoolist, 1963).

Andy Warhol. Campbelli supp I (1968)
serigraafia
© Andy Warhol Foundation for the Visual Arts / Artists Rights Society (ARS), NY
repro: www.campbellsoup.co.uk
Andy Warhol. Marilyn Monroe (1962)
serigraafia, sünt. polümeervärv, lõuend
© Andy Warhol Foundation for the Visual Arts / Artists Rights Society (ARS), NY
repro: www.yaxche.org
 
Andy Warhol. Autoportree (1986)
serigraafia, sünt. polümeervärv, lõuend
© Andy Warhol Foundation for the Visual Arts / Artists Rights Society (ARS), NY
Solomon R. Guggenheim Museum
repro: www.guggenheimcollection.org
Andy Warhol. Lilled (1964)
serigraafia, akrüül, lõuend
© Andy Warhol Foundation for the Visual Arts / Artists Rights Society (ARS), NY
repro: www.thinker.org
Professionaalsete kunstnike teosed teadagi võivad olla kallid - eriti, kui tahta dekoreerida suurem hulk seinu oma majapidamises! Nii omandasidki heale kodanlikule elujärjele pürgivas USAs läinud sajandi keskel suure populaarsuse isetehtavad maalid (Do it Yourself). Lugupidamine originaali suhtes käis alla - peaasi, et pilt on seinal, aga kelle tehtud, mis materjale kasutades, mis väärtusega pilt, polnud kõige olulisem. Nii võis iga "kunstnik" osta maalialuse, millele olid trükitud nii tulevase pildi kontuurid kui hulk numbreid. Nimelt kuulus komplekti ka värvikarp (mingid kattevärvid - õlivärvid, akrüülvärvid, guashid), milles värvituubid olid samuti kenasti nummerdatud. Edasine oli juba lihtne - vastavalt nummerdatud piirkonnad pidid õigest tuubist võetud värviga ära kaetud saama (värvikihi alla mattus ka number). "Meisterdused" nägid eemalt välja "nagu päris", kuigi sisuliselt oli ju tegemist maitsetu odava pettusega. Pereemad olid enamasti väga uhked, et olid oma elamise nii "esteetiliselt nauditavaks" suutnud kujundada - sotsiaalset staatust näitavad maalid seinas ja puha, just nii nagu peab! Andy Warhol avas oma kunstis kriitiliselt selle tegevuse odavuse, maalides rea erinevas valmimisjärgus olevaid maale Do it Yourself-temaatikast (näiteks aastal 1962).
Andy Warhol. Elektritool (1971)
serigraafia sarjast American Death
© Andy Warhol Foundation for the Visual Arts / Artists Rights Society (ARS), NY
repro: art.box.sk
Andy Warhol. Revolver (1981)
serigraafia
© Andy Warhol Foundation for the Visual Arts / Artists Rights Society (ARS), NY
repro: www.tigertail.org

Warhol rajas New Yorgis oma ateljee, mille ta Factoryks nimetas, ning paljud teosed lõi ta kaastööliste abiga (vt 20. sajandi kunst, lk 138). Alates 1963. aastast tegi ta ka mitmeid eksperimentaalfilme.

Arvestades Andy Warholi tähtsust popkunsti arengus, tasub kindlasti lugeda täiendavalt tema kaunis aastaarvulist elulugu ja mõningaid kunstimaailmas teada-tuntud puändikaid seiku, mis tema kui skandaalse isikuga seotud on.

Lisamaterjale popkunsti ja kunstnike kohta internetis:

Popkunst
http://www.artcyclopedia.com/history/pop.html
http://www.fi.muni.cz/~toms/PopArt/contents.html popkunstnike elulood; lehekülje juhatavad sisse Andy Warholi kuldsed sõnad: "Everything is beautiful. Pop is everything."
http://www.sackville.ednet.ns.ca/art/gallery/exhibit/pop/index.html
http://www.artchive.com/artchive/pop_art.html
http://www.poparthomepage.hpg.ig.com.br/Paginas/info.html
Ameerika pop:
http://www.mimieux.com/arthistory/pop1/POPAmer.htm
http://www.mimieux.com/arthistory/pop1/POPAmer2.htm
Briti pop:
http://www.mimieux.com/arthistory/pop1/POPBrit.htm
Neodada ja pop Guggenheimi kogudes
http://www.guggenheimcollection.org/site/movement_works_Popart_0.html

Popkultuur
http://www.beatmuseum.org/
http://www.sixtiescity.com/
http://www.sixtiespop.com/

Mitmesugust
http://www.jelene.com/ "Popkunst ei ole surnud!"

http://www.massurrealism.com/about/pop.htm
popkunsti, massimeedia ja sürrealismi seostest
http://www.newpopart.com/

NEODADA | loeng |
POPKUNST INGLISMAAL | loeng | workshop
POPKUNST USAs
| loeng | workshop

tagasi: SISSEJUHATUS POPKUNST

 
Autorid:

Loeng: Tiina Meeri
Workshopid: Annely Köster
Toimetaja: Vano Allsalu

Teostus: KUNSTIKESKUS.EE

VIRTUAALNE KUNSTIKOOL © Sally Stuudio / KUNSTIKESKUS.EE 2002
Internetis aadressil www.kunstikeskus.ee leiduvate mistahes algupäraste tekstide, tõlgete, terviklike info- ja lingikogumite ning pildimaterjali reprodutseerimine ainult KUNSTIKESKUS.EE ja/või nende autori(te) ja/või nende valdajate nõusolekul. Originaalteoste ja viidatud materjalide copyright kuulub üldjuhul nende autoritele ja/või valdajatele. Kontakt: info@kunstikeskus.ee