STUUDIO
tagasi: avaleht

e-õppematerjalid
Abstraktne kunst
  Sissejuhatus
  A. kunst Euroopas
  A. kunst Ameerikas
 
WORKSHOP:
Pilt pea peal
  Niristamine
  Suur punane
POPkunst
  Sissejuhatus
  Neodada
  POP Inglismaal
  POP USAs
  WORKSHOP:
Hubane kodu
  Uued monumendid
Abimaterjalid
  Kunstisõnastik
Kunsti STRUKTUUR
  Kunstiliigid ja -tehnikad
  Zhanrid ja teemad kunstis

 

 

 

POPKUNST

NEODADA | loeng |
POPKUNST INGLISMAAL | loeng | workshop
POPKUNST USAs
| loeng | workshop

tagasi: SISSEJUHATUS POPKUNST

loeng NEODADA
Tarbeesemete avastamine kunsti jaoks sündis ammu enne popkunsti esilekerkimist 20. sajandi keskel. Pablo Picasso, George Braque ja Juan Gris tegid kõik kubistlikke kollaazhe (vt A. Juske, J. Kangilaski, R. Varblane, 20. sajandi kunst, lk 35), mille puhul lõuendile kinnitati mitmesuguseid tarbeesemeid (korvtooli punutist, tapeeti, ajalehti jne). Kurt Schwitters ehitas Hannoveris tuttavate käest saadud kraamist oma majja 1920. aastatel "rämpsuehitusi" (sks Merzbau) (vt 20. sajandi kunst, lk 61, 62). Marcel Duchamp tegeles juba 20. sajandi teisel kümnendil ready-made'idega (valmisesemed, tööstustooted) - kunstinäitusele saadeti lihtsalt pudelikuivatusrest või pissuaar (vt 20. sajandi kunst, lk 59, 60) ja autor ise püüdis proosaliste tarbeesemete kunstiteose staatusesse tõstmisega olla "väljaspool kunsti", lähemal reaalsele maailmale.
Kurt Schwitters. Merz 163 (1920)
tempera, pliiats, paber ja tekstiil paberil
Solomon R. Guggenheim Museum
repro: www.guggenheimcollection.org
Georges Braque. Vaagen viinamarjadega (1926)
õli, liiv ja kruusakivid lõuendil
Solomon R. Guggenheim Museum
repro: www.guggenheimcollection.org
   
Marcel Duchamp. Jalgratta ratas (1913)
ready-made: jalgratta ratas, tool (koopia)
Arturo Schwarzi kogu, Milano
repro: www.beatmuseum.org
Marcel Duchamp. Purskkaev (1917/64)
ready-made: pissuaar, must värv (koopia)
San Fransisco Museum of Modern Art
repro: www.sfmoma.org
Nii hakkaski kunsti areng maaliliselt lähenemiselt tasapisi keskkonnakunsti suunas liikuma ja järjest impersonaalsemaks muutuma, eemaldudes üha enam arusaamast, et kunstniku lõuend ja sellel kujutatu on unikaalne, kordumatu kunstiteos.

1960. aastate Pariisis tekkis Nouveau Réalisme ("uus realism" prantsuse keeles) nimeline kunstiliikumine, mille esindajad (Yves Klein, Jean Tinguely, Arman jt) olid tõrjuval seisukohal puhta abstraktsiooni suhtes. Oma assamblaazhi- ja akumulatsioonivormis objektikunstiga üritasid need kunstnikud uuendada dadaismi (vt 20. sajandi kunst, lk 56 - 64). Sellest tuleneb ka liikumise üldtunnustatud paralleelne nimetus - neodadaism. 1950. aastate lõpus, 1960. aastate alguses otsiti oma originaalset stiili - ikka midagi täiesti uut - ja nende püüdluste käigus kasvas üha ebatraditsiooniliste materjalide ja pilditegemise protsessi eksponeerimise osatähtsus. Neodadaistide loomingusse mahtus ka suur tükk irooniat ja pila abstraktse ekspressionismi aadressil - eelkäijaid tuleb ju ikka oponeerida, muidu poleks erinevusi ja arengut (vt 20. sajandi kunst, lk 128 - 131).

Yves Klein. Käsna relieef (1958)
käsnad, pigment, sünteetiline vaik, alus
Museum Ludwig, Köln
repro: http://www.artep.net/kam/yves_klein.html
Yves Klein. Anthropométric ANT 13 (1960)
ultramariin, papp
Staatsgalerie, Stuttgart

repro: www.staatsgalerie.de
Yves Klein (1928-1962) oli prantsuse maalikunstnik ja Nouveau Réalisme'i asutajaid. Uusrealismi (eesti keeles ka "uut realismi") on samuti prantsuse popkunstiks nimetatud. Alates 1947. aastast lõi Klein enamasti säravas ultramariinses toonis monokroomseid pilte; sama värvi sinised olid ka tema realistlikud skulptuurid. Värvi ennast nimetas ta International Klein Blue (IKB) ja see pidi väljendama tema müstilist universalismi. 1957. aastast peale hakkas Klein lõuendile kõigepealt esemeid kinnitama ja alles siis kogu kompositsiooni ühe ja sama värviga katma; tuntumaid töid selles laadis on "Käsna reljeef" (1958).

Seejärel hakkas Klein aktsioonikunstnikuna (tegevuskunstnikuna) tegutsema ja lõi "antropomeetriaid" - värviga kokkumätsitud ilusad paljad naised surusid oma kehi publiku silme all ja sümfooniaorkestri helide saatel vastu valget lõuendit, saavutades sipelgataolisi "trükitud" kujundeid. Tuntud on 1960. aasta etendus "Anthropométric ANT 13". Antropomeetria on õpetus inimese proportsioonidest ja sõna ant tähendab inglise keeles sipelgat. Pärast seda hakkas Klein "kosmogooniaid" tegema. Need on pildid, mille veel kuivamata värvi on loodusjõud (tuul, vihm, lendlev liiv jne) mõjutanud. Ta tegi ka "tulemaalinguid", põletades leegiheitjaga lõuendile kujundeid.

Yves Kleini tasub meeles pidada kui 20. sajandi keskel kunsti uuenemisele äärmiselt omapäraste lahenduste pakkujat. Kõik, mis ta tegi, on põnev, naljakas või meeldejääv. Teda on peetud nii oluliseks uusrealistiks kui samuti uusrealistidega koostööd tegevaks keskmisest märksa teoreetilisemaks kunstnikuks. Klein arendas endas "kosmilist tundlikkust" selleks, et elu üle kontrolli saavutada. Tema veendumuse kohaselt suudab inimene ühevärvilist maali vaadates saavutada hetkelise vaimse ja füüsilise vabaduse - "tõe hetke".

Kleini kohta vaata veel:
http://www.yvesklein.net/

Jean Tinguely (1925-1991) oli prantsuse-shveitsi skulptor, kelle loomingut on mõjutanud Marcel Duchamp, dadaism ja konstruktivism. 1940-1944 õppis ta Baseli Kaunite Kunstide Koolis maalikunsti, seejärel lõi abstraktseid kompositsioone paberist, puidust, traadist ja metallist. 1952. aastal asus Tinguely elama Pariisi ja hakkas tegema nn metamehhaanilisi skulptuure. Nimetuse mõtles ta ise välja ja inglise keeles on see beyond the machine (sealpool masinat - küllap see tähendab, et kõrgemal igasugusest tavalisest masinast).

Metamehhaanilised skulptuurid võivad olla hiigelsuured või ka harjumuspärase suurusega traadist, plekist, minemavisatud masinadetailidest, vanadest seadmetest ja olmejääkidest mobiilsed robotlikud kaadervärgid. Need seadeldised on varustatud mootoriga ja liiguvad, pöörlevad, kolisevad, pritsivad vett (vesirattad) või levitavad lõhna. See kõik on Tinguely enda väljenduse kohaselt "tsivilisatsiooni jäätmete reanimeerimine". Seega on Jean Tinguely loomingut võimalik paigutada ka kineetilise kunsti alla (vt 20. sajandi kunst, lk 150). Tarvitada saaks ka mõistet "utiilikunst" (ing k funk art).

Jean Tinguely. Balouba No. 3 (1959)
Museum Ludwig, Köln
repro: www.museenkoeln.de/ludwig
Jean Tinguely. Heureka (1963/64)
Lausanne, Shveits
repro: www.schweiz-in-sicht.ch
   
Jean Tinguely
Fribourg, Shveits
repro: www.fribourgtourism.ch
Jean Tinguely. Kükloop (1970)
Jean Tinguely muuseum, Basel, Shveits
repro: www.museumjeantinguely.com
1955. aastal tegi Tinguely mitmeid mootori abil ja elektri jõul töötavaid maalimismasinaid, mida ta "metamaatiliseteks" (ing k metamatic) nimetas. 17. märtsil 1960. aastal korraldas ta oma konstruktsiooniga, mille nimi oli "Homage to New York" ("Austusavaldus New Yorgile") häppeningi New Yorgi Moodsa Kunsti Muuseumi õuel. Ettevõtmise mõte oli mõnekümne minuti jooksul masina eneselagundamise demonstreerimine. Seejärel lõi Tinguely veel terve rea agressiivseid, iseennast programmikohaselt lammutavaid skulptuure. Tema provokatiivne ja koomiline kokkusulatatud vanaraua-looming on ainulaadne. Jean Tinguely suurim muuseum asub Baselis ja see avati 1966. aastal.

Ka Jean Tinguely teine abikaasa oli skulptor - oma loomingus ülimalt produktiivne Niki de Saint Phalle. Üks nende paljudest ühistöödest on 16. mail 1983 Pariisis Pompidou keskuse kõrval avatud Igor Stravinski purskkaev.

Tinguely kohta vaata veel:
http://www.museumjeantinguely.com/ENGLISH/museum/bio1.html
http://www.rotozaza.co.uk/whatisrotozaza.html
http://www.artmuseum.net/w2vr/archives/Kluver/00_Homage.html
http://www.tinguely.ch/index.html

Niki de Saint Phalle. Dolores (ca 1965–1995)
värvitud polüester (h: 550 cm)
Sammlung Sprengel Museum, Hannover
repro: www.uol.com.br/pinasp

Niki de Saint Phalle. Tulilind (1982/83)
Igor Stravinski purskkaev, Pariis
repro: www.bluffton.edu/~sullivanm

   
Niki de Saint Phalle. Loch Nessi koletis (1993)
peegelmosaiik
MAMAC, Nizza, Prantsusmaa
repro: www.mamac-nice.org
Niki de Saint Phalle. Taroki aed
Toscana, Itaalia
repro:
www.nikidesaintphalle.com
Niki de Saint Phalle (1930-2002) võttis oma noorepõlveloomingus kasutusele polüestrist (plastmassist) hästi paksud ja särtsult kirjuks maalitud naisterahvaste figuurid. Autor ise nimetas neid Nanadeks. Nende figuuride maalingutes on popkunsti kohaolek selgemast selgemini äratuntav. Hiljem tegi de Saint Phalle mitmeid suuri praktiliselt kasutatavaid puhkeparkide skulptuure nagu laste mänguväljakute liumäed või basseiniäärsed figuratiivsed riietuskabiinid. Üldiselt on need kujud nagu ehitised - metallsõrestikuga betoonrajatised, mis on tihti pealt klaasi või peeglitükkide ja purukslöödud glasuurplaatidega kaetud.

Niki de Saint Phalle suurim keskkonda mõeldud skulpturaalne projekt on Taroki aed Toscanas, Itaalias (tarokikaardid on ennekõike ennustamise kaardid). Niki hakkas selle pargi rajamisega tegelema 1970. aastal ja tulemus avati rahvale 1998. aasta maikuus. Selles on 22 tarokikaardi figuuri, mis on tegelikult skulpturaalsed hooned. Aastatuhande vahetusel tegeles Niki tootemiteseeria loomisega, mille aines pärineb Ameerika Põhjaranniku indiaanlaste mütoloogiast. Traditsiooniliselt on tootemid näiteks välja lõigatud seedripuust ja kujutavad hõimu kaitsevaime. Enamasti on need fantastilised looma ja linnu ning inimese segavormid.

Niki fantaasia on olnud lõputu ka kaasaja popkultuurist laenatud intensiivsete värvidega maagiliste kunstolendite loomisel.

Niki de Saint Phalle. Nike (1984)
Luxembourg
foto: Tiina Meeri

Arman (sünd 1928), kodanikunimega Armand Fernandez omab bakalaureusekraadi filosoofias ja matemaatikas, on õppinud Pariisis arheoloogiat ja idamaade kunsti, huvitunud zen-budismist ja astroloogiast ning seigelnud näiteks endises Pärsias, Türgis ja Afganistanis. Klassifitseerida võib teda prantsuse objektikunstnikuks (kellel küll 1972. aastast ka USA kodakondsus on). Kuulsaks on Arman saanud eelkõige oma akumulatsioonidega (esimesed 1959), mis kujutavad endast tohutu hulga enamasti ühesuguste vanade esemetega tihedalt täidetud vähemalt ühe klaasseinaga kaste (ld k accumulatio - kuhjumine, kogunemine). Ta on tuntud ka prahi ja rämpsu eksponeerijana (poubelles, mis prantsuse keeles prügikaste tähendab). Üks poubelle kujutab endast näiteks prügikorvi sisu pleksiklaasist kastis.

Alates 1960. aastast oli ka tema tuntud rühmituse Nouveau Réallistes liige. Toodud näited olid Armani mitmeharulisest loomingust vaid kaks tahku. Objektikunst, mille esindaja Armand on, on aga kunstisuund, mis juba 20. sajandi algusest esitab kunstina industriaalselt toodetud igapäevaesemeid või jäätmeid - viimaseid kas muutmata kujul või kunstiteose osana. Kui kasutatakse jäätmeid nagu taara, pudelikorgid, tuletikud, puidutükid, kangaribad jne, nimetatakse seda kunstiteost object trouvéks, mis prantsuse keeles leitud eset tähendab. Seda võtet kasutas esimesena juba sissejuhatuses märgitud Kurt Schwitters oma "Merzbildides", edasi viljeles seda Marcel Duchamp oma ready-made'ides ja väga populaarseks sai see popkunstis – viimane tõdemus leiab allpool korduvalt kinnitust.

Arman. Tuubid (1966)
värvituubid, värv, sünteetiline vaik
Hirshhorn Museum and Sculpture Garden
repro: hirshhorn.si.edu/collection
Arman. Kapten Nemo II (1995/96)
Haag, Holland
repro: www.xs4all.nl/~androom
Prantsuse uusrealismi teosed on tihti kolmemõõtmelised, aga need ei ole ei maalid ega skulptuurid traditsioonilises mõttes. Selliseid kompositsioone nimetatakse assamblaazhideks (näiteks õlimaal neoonreklaamkirja või teeviidaga). Sõna assamblaazh tähendab prantsuse keeles midagi kokkukogutut või kokkuliidetut. Assamblaazhid on vertikaalsed ruumilised kunstiobjektid, mis on tavalistest kollaazhidest tükk maad ruumilisemad - saadud suuremate esemete maali külge või juurde manustamisel. Assamblaazhid loovad vaatajale ruumilis-plastilise pildi (vt näiteid allpool).
Armani kohta vaata veel:
http://hirshhorn.si.edu/collection/search.asp?Artist=Arman&hasImage=1
http://www.asama.org/ARTISTS/ARMAN.HTM

César (1921-1998), itaalia päritolu (kodanikunimega César Baldaccini) prantsuse neodadaismi esindaja, keevitas oma vanarauaskulptuurid kokku prügimäelt leitud valmisdetailidest. Nii lõi ta teravmeelseid ja siiralt humoorikaid figuure (kalad, linnud, nahkhiired ja isegi rohutirtsud, sääsed ning lutikad! jne).

1960. aastal hakkas César valmistama skulptuure kokkupressitud autodest (üldjuhul autovrakkidest) ja autoosadest (pr k compressions dirigées). Tema kunstiobjekte võib eesti keeles nimetada lihtsalt kompressioonideks ja teda ennast kutsutakse lömmis autode skulptoriks. Kõigepealt eksponeeris ta 1960. aasta maikuus Pariisis kolm hiiglaslikku kokkupressitud autodest plokki selleks, et kunstipubliku tähelepanu äratada. Inspiratsiooni sai ta Ameerika dokumentaalfilmist, kus näidati autosurnuaia kirevaid metallimägesid ja vanade autode tööstuslikku "pakendiks" kokku pressimist. Taolised kompressioonid võivad koosneda samuti kastidest, karpidest, roostetanud jalgratastest või millest iganes.

César. Compression Mobil (1960)
kokkupressitud õlikanister
Museum Moderner Kunst Stiftung Ludwig, Viin
repro: www.museenkoeln.de/ludwig
César. Pealkirjata (1975)
kokkupressitud kartong
Galleria d'Arte Niccoli, Itaalia
repro: www.palazzoforti.it

Paralleelselt kompressioonidega hakkas César tegema ka ekspansioone. Need olid plastmassist "ruumitungimised" - valguv vedel plastmass voolas omatahtsi ja moodustas mõne vaimuka vormi (naisterahva rind). Tema loodud hiigelsuured realistlikud näpud ja veidi üle elusuuruse jalad said 1960. aastatel väga kuulsateks. Césari vahast "Pöial" (nagu päris, aga meetrikõrgune) sai nii kuulsaks, et Prantsuse Post pani selle 1997. aasta lõpul kirjamargile. Pariisi La Défence'i linnaosas on see aga mitme meetri kõrguseks pronkspöidlaks valatud. 1976. aastal valmistas César ka kujukese, mis on prantsuse versioon Oscarist (USA filmiauhind) ja mis on kunstniku auks Césariks nimetatud.

New Yorgi neodada oli prantsuse uusdadast (ikka seesama Nouveau Réalisme, st veel üks võimalik väljend eesti keeles) mõjuvam ja visuaalselt efektsem ning kinnistas New Yorgi ülekaalu II maailmasõja järgse kunstimetropolina. Paljud prantsuse avangardsed kunstnikud viibisid sõja ajal USA-s ja mõjutasid sealset kunstielu tugevasti, ent sõja lõppedes pöördusid nad üldjuhul kodumaale tagasi ja kohapeal pidid ilma tegema hakkama noored ameeriklased ise.

Jasper Johns (sünd 1930) on Ameerika maalikunstnik ja graafik, kes koos sõber Robert Rauschenbergiga lõi eeldused popkusti arenguks Ameerikas. Johns tegi terveid seeriaid lõuendile maalitud lippudest, numbritest või märklaudadest. Esimese USA lipu maalis ta 1954. aastal ja tähelipp õlimaalina on saanud nii tema loomingu kui ka ameerika popkunsti üheks sümboliks.

1960. aastal valmistas Johns skulptuuri – alusel seisab kaks normaalsuuruses pronksi valatud õllepurki, millele on ilusasti sildid õlivärvidega peale maalitud. Hiljem ülendas ta veelgi igapäevaseid tarbeesemeid kunstiobjektideks ja kinnitas oma maalidele kas lauanõusid, söögiriistu või toiduainete pakendeid. Jasper Johnsi loomingut iseloomustab kujundi lakoonilisus - tema kunst on elegantne ja rafineeritult napp.

Jasper Johns. Number 9 (1969)
3värvi-litograafia
National Gallery of Art, Washington
repro: www.nga.gov
Jasper Johns. Maalitud pronks (1960)
õlivärv, pronks
Museum of Modern Art, New York
repro:
www.moma.org

 

Jasper Johns. Lipp (1954/55)
enkaustika, õli, kollaazh vineerile kinnitatud kangal
Museum of Modern Art, New York
repro:
www.moma.org
Jasper Johns. Valge lipp (1955)
The Metropolitan Museum of Art
repro:
www.metmuseum.org

Robert Rauschenberg (sünd 1925) on Ameerika maalikunstnik, graafik ja hiljem häppeningide korraldaja. Ülikoolis õppis Rauschenberg farmakoloogiat, kunstiajalugu, skulptuuri ja muusikat. Kõigepealt maalis ta ühevärvilisi lõuendeid. 1953. aastal alustas kunstnik punaste piltide maalimist, asendades nendega varasemad valged või mustad lõuendid.

Ta ühines New Yorgi popkunstnikega ja on siiani tutvustatud kunstnikest kuulsaim, kõige rohkem ametlikku tunnustust, preemiaid ja autasusid pälvinud. Tema Monogrammi-nimeline kitsetopis, kelle näo ta õlivärvidega ekspressiivselt ära määris ja kere ümber autorehvi sättis, on saanud neodada, ent tegelikult kogu popkunsti üheks programmiliseks teoseks. Kitsetopis ise kuulub nn kombinatsioonide valdkonda (ümarplastiline objekt, ent maalitud) ja asub see Stockholmi Moodsa Kunsti Muuseumis.

Robert Rauschenberg. Monogramm (1955–59)
freestanding combine
Moderna Museet, Stockholm
repro:
www.artchive.com
Robert Rauschenberg. Kasiino (Anagramm)
(1996)
Galerie Jamileh Weber
repro:
www.artnet.com
Robert Rauschenberg on oma teostes kasutanud rikkalikult reaalseid esemeid, neid jõuliselt õlivärvidega täiendades - näiteks tõeline lapitekk kombinatsioonis "Voodi" (1955) tükati vägagi pastoosse värvikihi all. Tuntud on tema ekspressiivselt abstraktsetele maalidele liiklusmärkide, teeviitade või elektrilampide lisamine. Niisuguste kunstiteoste puhul saab jällegi võõrkeelset väljendit kasutada - combine paintings (ing k kombineeritud maalid), mille puhul tahvelmaali täiendatakse üksikute ruumiliste object trouvédega (leitud esemetega). Robert Rauschenberg hakkas väljendit "kombineritud maal" kasutama alates 1953. aastast oma assamblaazhide iseloomustamiseks.
Robert Rauscenberg. Voodi (1955)
combine painting
Mr ja Mrs Leo Castelli, New York
repro:
www.artchive.com
Robert Rauscenberg. Nimeta (1953)
õlivärv, kangas ja ajaleht lõuendil, puit
Solomon R. Guggenheim Museum
repro: www.guggenheimcollection.org

Kuulsaks on saanud Rauschenbergi konstruktsioon kolmest Coca-Cola pudelist, mis on õlivärviga mõõdukalt kokku mätsitud. Teost raamiv risttahukas on seejuures pronksist realistlike linnutiibadega varustatud (1958).

1968. aastal kutsus NASA (USA kosmoseuurimisorganisatsioon) Rauschenbergi pealt vaatama Apollo 11 õhkutõusu Kennedy kosmosekeskusest, soovitades tal kasutada seda teemat oma loomingus. Rauschenberg hakkas 1960. aastatel eelistama tegelike esemete kasutamisele fotode siiditrüki abil lõuendile ülekandmist. Need fotod on tõesti kosmosetemaatikat kajastanud. Ent lihtsalt sellisel viisil saadud kujutis oli kunstniku jaoks liiga selgepiiriline ja tuim. Edasi töötles ta oma fotodega lõuendeid laseerivalt ja täiendas neid kohati lausa allapoole valguvate õlivärvilaikudega ning saavutas märksa kunstilisema tulemuse. Graafikuna tegi Rauschenberg märkimisväärse kollaazh-illustratsioonide seeria Dante "Jumalikule komöödiale" (1959-1962).

Robert Rauschenbergi loomingus kerkis eriti selgelt esile vaba suhtumine massiühiskonna produktidesse. Ta eitas oma kompositsioonidega üldlevinud põlglikku suhtumist tarbeesemetesse - olmeasju tuleb küll tarvitada, need on vajalikud, ent labased; kunst tegeleb millegi sootuks kõrgemaga.

Robert Rauscenberg. Retroactive (1964)
õli ja siiditrükk lõuendil
Wadsworth Athenuem, Hartford, Connecticut
repro:
www.artchive.com
Robert Rauscenberg. Coca Cola Plan (1958)
combine painting
The Museum of Contemporary Art, Los Angeles
repro: www.moca-la.org
Lisamaterjale popkunsti ja kunstnike kohta internetis:

Popkunst
http://www.artcyclopedia.com/history/pop.html
http://www.fi.muni.cz/~toms/PopArt/contents.html popkunstnike elulood; lehekülje juhatavad sisse Andy Warholi kuldsed sõnad: "Everything is beautiful. Pop is everything."
http://www.sackville.ednet.ns.ca/art/gallery/exhibit/pop/index.html
http://www.artchive.com/artchive/pop_art.html
http://www.poparthomepage.hpg.ig.com.br/Paginas/info.html
Ameerika pop:
http://www.mimieux.com/arthistory/pop1/POPAmer.htm
http://www.mimieux.com/arthistory/pop1/POPAmer2.htm
Briti pop:
http://www.mimieux.com/arthistory/pop1/POPBrit.htm
Neodada ja pop Guggenheimi kogudes
http://www.guggenheimcollection.org/site/movement_works_Popart_0.html

Popkultuur
http://www.beatmuseum.org/
http://www.sixtiescity.com/
http://www.sixtiespop.com/

Mitmesugust
http://www.jelene.com/ "Popkunst ei ole surnud!"

http://www.massurrealism.com/about/pop.htm
popkunsti, massimeedia ja sürrealismi seostest
http://www.newpopart.com/

NEODADA | loeng |
POPKUNST INGLISMAAL | loeng | workshop
POPKUNST USAs
| loeng | workshop

tagasi: SISSEJUHATUS POPKUNST

 
Autorid:

Loeng: Tiina Meeri
Workshopid: Annely Köster
Toimetaja: Vano Allsalu

Teostus: KUNSTIKESKUS.EE

VIRTUAALNE KUNSTIKOOL © Sally Stuudio / KUNSTIKESKUS.EE 2002
Internetis aadressil www.kunstikeskus.ee leiduvate mistahes algupäraste tekstide, tõlgete, terviklike info- ja lingikogumite ning pildimaterjali reprodutseerimine ainult KUNSTIKESKUS.EE ja/või nende autori(te) ja/või nende valdajate nõusolekul. Originaalteoste ja viidatud materjalide copyright kuulub üldjuhul nende autoritele ja/või valdajatele. Kontakt: info@kunstikeskus.ee