minu kohta

Vano Allsalu maalide juures jääd enamasti nii sügavalt imetlema suurepäraseid värve, et millelegi muule mõelda on juba üpris raske.

Kas selles, kui elegantsusega varjutatakse stiihilist kirge, on varjul mingi ideoloogia?

Allsalu ei mõtle lõuendil, vaid teeb pildi ühekorraga valmis, aga tegelikult on kõik täpselt paigas nagu ilusas teoreemis.

Kergus, meeldivus ja mõningane pinnalisus kuuluvad programmiliselt Vano Allsalu kõikidesse maalikontseptsioonidesse ja tema avameelne suhestumine post-ajastu maalijale jäänud võimalustega väärib üksnes kiitust.

Kõige säravamat värvi pakub näitusel Vano Allsalu, kelle vausabalikkus on bravuurne ja ligitõmbav.

Allsalu üldistatud loodusmotiivides on endiselt seda ekspressiivse kujundi emotsionaalset jõudu, tehnilise spontaansuse võlu ning puhaste toonide dekoratiivset kokkukõla, mis kunstniku varasemaski loomingus.

Vähegi kompetentsem silm ei kahtle nimetamast praegust Allsalut ekspressionistiks ja fovistiks. Tema väljenduslik kirg on 15 tegevusaasta jooksul pulseerinud erineva ägedusega, kuid läbi aastate ikka tõusvas joones. Nüüd, viimastes maalides virutabki kõige ägedamalt.

Kirjeldatud on ainult millegi eelset tunnet, hingust. Aimdust, millest alles hakkab midagi tekkima. Selline aimatav kujund koos imeliselt säravate värvidega ilmselt ületab senitehtu.

V. Allsalu tegi juba oma esimeste maalidega korrektiive eesti maalikooli põhimõtetes ja lasi n-ö värvi vabaks. Tema maalid on disharmooniliselt ilusad ja pakuvad harjumatuid värvikooslusi, mida vaatajal pole siiski raske omaks võtta.

Allsalu töödes toimubki figuratiivsuse elluäratamine seal, kus objekti substants on kadunud, nagu on öelnud Jean Baudrillard.